Jõululaupäevaks vanglasse

Tuleb pikem jutt jõuludest Ecuadori moodi.

Jõululaupäevale andis tooni juurde Marika metsast väljatulek. Ecuadorile ebatüüpiliselt heledapäine Eesti neiu kirjutas juba kuu aega tagasi trip.ee kaudu, et saabub detsembris Quitosse. Nagu tema blogist lugesin, oli ta tõepoolest mõnda aega siin, aga elumärki polnud endast veel andnud. Meie esmakordne kohtumine toimus Bungalowi ööklubis, ja täiesti ettekavatsemata. Astusin klubi uksest sisse, ja üks esimesi, kes silma hakkas, oli gringo, kes meenutas väga sedasama Marikat, blogipiltidest. Väikeses Quitos ei peida ennast keegi.

Umbes tund pärast meie „kokkupõrkamist“ suundus Marika ööbussiga džunglisse, ja välja ilmus niisiis jõulude paiku suurepärase ideega minna vanglasse külla eestlastele, endistele narkoparunitele.

Mõeldud-tehtud – varsti seisimegi vanglavärava ees, ja silmitsesime valvuri käes olevat kinnipeetavate nimekirja, lootuses tuvastada mõnda kaasmaalast. Ainsa võimalikuna hakkas meile silma Raimond, kes antud hetkel tundus olevat kindlasti pärit Eestist. Leidsime veel ühe Denissi ja Sergei, kes võisid vabalt olla kaasmaalased. Olime kindlad, et kompleks, kuhu olime tulnud, oli just see, kus on eestlased. Kuna antud päev, milleks oli 23. Detsember, polnud ette nähtud külastuseks, pidime tagasi tulema 24. detsembril.

Järgmisel päeval suundusime esmajärjekorras kioskimüüja juurde, kes 50 sendi eest mobiili ja sombreero hoiule võttis, sest neid ei tohtinud sisse viia, kuid vanglas hoiuruumi ka polnud. Fotoaparaadist vanglaseinte vahel poleks saanud unistadagi. Vangla valvelauda tuli jätta veel dokument ning suitsud, mille Marika oli eestlastele jõulukingitusena kaasa toonud, ja mille äravõtmise järel tal lihtsalt enam sõnu ei jätkunud. Minul ka mitte. Hea, et vähemalt ülejäänud „kingitused“ – õunad ja banaanid – sisse lubati viia.

Vangla valikuline turvakontroll tõestas mulle, kui lihtne oleks soovi korral vanglaasukatele kõikvõimalikke metallesemeid „kinkida“, näiteks saapatalla sees. Varsti tulid mulle silme ette mitmesugused vanglafilmid, näiteks „Voonakeste vaikimine“ ja „Vanglaekspress“. Tundsin miskipärast, et siin vanglas „on asju“.

Mõni hetk pärast seda, kui vangla raudväravad meie ees avanesid, leidsime end želeega püstiaetud juustega ja klaveriklahve meenutava suuga vangi hoolitsevate käte vahelt. „Jah, kelle juurde?“. „Raimond“, ütlesime. „Ja-ja, tulge kaasa!“ Vang pakkus tungivalt end Marika käekotti tassima, ja kui Marika sellest otsusekindlalt keeldus, siis noorhärra peaaegu tiris selle koti enda kätte. Varsti jõudsime ühe ukse juurde, kus meie saatja ütles, et oleme kohal, ja sirutas välja käe: „meil on kombeks rahalisi kingitusi teha“. Poetasime poisile metallraha, jätsime südamlikult hüvasti ja hakkasime läbi ukseluugi oma tulevast sõpra otsima.

Varsti ilmus uksele keskealine vuntsidega mehike, keda ma peaaegu hakkasin pidama Tiit Karuksiks, kui ta poleks puhast inglise keelt rääkinud. Meie pettumuseks oli tegu inglasega, kellel polnud Eestiga muud seost peale selle, et ta nimi oli Raimond. Uurisime edasi venelaste kohta, ehk nemad ongi need „eestlased“. Varsti ilmuski kohale noormees nimega Deniss. „Ahaa, Eestist! Tere-tere!“. „Kas ise oled ka Eestist?“, küsisime. „No lähedalt, Peterburist“. Nüüd oli selge, et selles vanglakompleksis eestlasi pole, aga Deniss oli kuulnud, et nad elavad kusagil lähedal. Meie jaoks kutsuti üks teadmamees, blondide harali juustega rumeenlane, keda 5 aastat tagasi oleks kergesti võinud segi ajada Tanel Padariga, aga praegu oli ta selleks liiga noor. Too viis meid pika koridori lõppu ukseni, mille kaudu pääses teise vanglakompleksi. Seal juhatasid meid juba vanglatöötajad kohta, kus meie küsitud nimega isik pidi asuma.

Edaspidiseid sündmusi olen sunnitud tsenseerima, sest ei soovi sidistada isikut, kellega kohtusime. Tegu oli ühega kahest eestlasest, kes selles vanglas hetkel viibisid. Nad asuvad eraldi kompleksides, ja kirjelduste järgi on tingimused igas kompleksis erinevad. Kes millises paigas parasjagu viibib, sõltub sellest, kui palju suudetakse vangla administratsioonile maksta. Maksmise-teemat saadab suuresti korruptsiooni vari. Piisavalt suure tasu eest on võimalik tellida palju vangla mõistes luksuslikku, näiteks suured ruumid, videosüsteemid, internet jne. Minimaalse tasu – 10 dollari eest – saab laevakajutist veidi väiksemas ruumis voodikoha. Probleem tekib neil, kes seda 10 dollaritki maksta ei suuda. Esialgu saavad nad magada koridoris põrandal, ja kui pikemat aega oma võlga ära ei likvideerita, viiakse nad üle teise vanglakompleksi, kus õhustik on oluliselt vägivaldsem, ja kus konflikte ei osata tihtipeale teisiti lahendada kui nugadega.

Vanglaskäik tekitas vastuolulisi tundeid. Ühest küljest lood, mida olin Ecuadori vanglate kohta kuulud (sh meie külastatava kirjeldus oma igapäevaelust). Teiselt poolt pilt, mida oma silmaga sai nähtud ja mis ei vastanud sugugi täiel määral kuuldud õuduslugudele. Kinnipeetavate elukohad meenutasid küll kohati raamatuid täis riiuleid, kus seinad olid laest põrandateni täis luuke, millest tuli oma ruumi pugeda. Ruumi mahtus vaid voodi, ja mõnel juhul tuli seda jagada mitme inimesega. Samas ei osutunud tõeks näiteks selline kuuldud kirjeldus, justkui olevat köögisuuruses ruumis koos 20 inimest, ja ruumi nurgas on auk, mis täidab WC aset. Kas mõnes teises kompleksis on sellised tingimused, seda teada ei saanud.

Jutud korruptsioonist tunduvad pigem usutavad. See on osa Ecuadori igapäevaelust, siin on vähe asutusi, kus altkäemaksu ei võetaks. Selles osas tundub ka osade kinnipeetavate suhtes ebaõiglane, et ühed maksavad vanglaametnikele selle eest, et nad võiksid ebaseaduslikke aineid (peaasjalikult narkootikume) vanglasse sisse tuua, ja et nende reeglivastastele tegevustele (näiteks vägivallatsemisele) läbi sõrmede vaadataks. Võrdne kohtlemine peaks olema ikka kõigi jaoks, ja ühed ei peaks selle pärast suurema noasaamise ohu all olema, et neil pole piisavalt raha. Samas on ka selles midagi väga valesti, et kohus ei suuda siinsete eeluurimise all olevate vangide otsuseid piisavalt kiiresti menetleda. Protseduuride järgi on kohtul üks aasta aega kohtuotsuse langetamiseks. Ecuadori vanglast on läbi käinud mitmeid eestlasi, kelle kuriteo koosseis – valdavalt narkokaubitsemine – on ilmselge. Vahendamise eest on ette nähtud isegi standardkaristus – 8 aastat. Ometi on mitmed neist oodanud kohtust aasta aega, ja kuna selle aja jooksul pole suudetud otsust välja kuulutada, pole olnud muud võimalust, kui kinnipeetav vabaks lasta. Sarnasele lahendusele loodab ka noormees, keda me külastasime. Tema sattus vanglasse otse lennujaamast, kus tema „äriparnterid“ ta narkopolitseile meelega kätte mängisid, kuna tahtsid juhtida tähelepanu kõrvale ühelt teiselt isikult, kes suurema kogusega üle piiri läks. Tüüpiline madala astme narkodiileri elu.

Vestlesin vangla teemal hiljem ka ühe isikuga, kes on pikki aastaid Ecuadori kohtus töötanud, ja kes ei uskunud kõike, mida meie külastatav kinnipeetav oma tingimuste kohta rääkis. Vähemalt ühes oli ta kindel – igal kinnipeetaval on võimalus vanglas mingit tööd teha ja natuke raha teenida. Seega ei peaks õige majandamise korral olema kellelgi raskusi voodikoha eest maksmisel.

Kellel on siinkohal rohkem õigus – kinnipeetaval, oma subjektiivsest seisukohast, või kõrgel kohtuametnikul, kes võib-olla on vanglas toimuva suhtes elukauge – seda ei saa ilmselt kunagi täpselt teada. Alati lollikindel järeldus oleks, et tõde on kusagil vahepeal. Küll oleks paslik meenutada tõde, mida mulle korrutatakse peaaegu iga kord, kui ma siin millegi üle imestan: „Ecuadoris on kõik võimalik“.

Järgnevalt vaatan, kas Marika on sama teema kohta oma loo valmis kirjutanud. Loodetavasti on tema ülestähendused julgemad!

Sõda Ecuadori vanimas ülikoolis

Minu pärastlõunane programm leiab iga päev aset Universidad Central de Ecuador`i keeltekeskuses. Viimastel päevadel on hispaania keele tunnid ära jäänud, sest ülikool on olnud suletud. Tegemist pole pühadega, vaid poliitilise mässuga.

Üleüldiselt on teada, et paljudes Ladina-Ameerika riiklikes ülikoolides valitseb kommunistlik meelsus. Selles Ecuadori riiklikus ülikoolis on juba vähemalt 20 aastat olnud juhtiv akadeemiline kaader eesotsas rektoriga tugevalt kommunismiusku. Ideoloogiat on levitatud nii töötajate kui tudengite seas – õppejõud, kelle puhul on teada, et nad pooldavad teist poliitikat, on lastud lahti, ja mittekommunistidest tudengid said halbu hindeid.

Viimased aasta aega on ametis olnud uus rektor Édgar Samaniego, kes ei poolda „traditsioonilist“ suunda, ning ühtlasi püüab muuta ülikooli töökorraldust liberaalsemaks. Pärast ümberkorraldusi, mille tulemusel muudeti ülikooli administratiivset korraldust ning valitavate ametikohtade tööprotseduuri, puhkes vanameelsete grupi “Frente Revolucionario de Izquierda Universitario“ (vasakpoolse revolutsiooni rühmitus) algatatud mäss, mille käigus tungiti rektori ruumidesse, hävitati suur osa sisustusest, ning ühtlasi peksti rektorit kaigastega. Turvateenistus reageeris operatiivselt, kuid rektori käsi oleks arvatavasti võinud halveminigi käia. Käesoleval juhul pääses ta poolepäevase haiglasviibimisega, ning järgmise päeva hommikul andis ta juba teleintervjuusid. Vahistatud mässajad muidugi väidavad, et nemad pole milleski süüdi, ja rektor vigastas ennast ise, kui ta läbi aknaklaasi hüppas. Viimane on mingis osas ka tõsi, sest ohver tõepoolest põgenes läbi klaaside.

Ingapirca eeslimatk osa 3: viimane päev, mäest allaminek

Uue päeva plaani järgi pidime veel tunni jagu ülesmäge ronima ja jõudma lõikepunkti (nii seda kutsuti – cuchilla ehk nuga), millest edasi tuli mitu tundi allamäge minna.

Mind kummitasid juba pikemat aega logistikaga seotud küsimused. Olime küll jõudnud peaaegu reisi lõpp-punkti, kuid selleks, et samal päeval koju jõuda, tuli Ingapirkast, kuhu meil oli eesmärgiks jõuda, sõita bussiga Riobambasse…oot-oot, aega oleks muidu olnud, aga mulle meenus, et olin Alausi hostelisse, kus esimesel ööl peatusime, jätnud väikese seljakoti. See tundus olevat antud hetkel geniaalne mõte, jätta mittevajalikud asjad kindlasse kohta maha. Nüüd tähendas see seda, et tuli Alausisse koti järgi minna. Lihtne arvutus näitas, et kojujõudmine pole antud päeval võimalik, või täpsemalt – taskukohane. Lõikepunktist Ingapircasse võis kiire liikumise korral jõuda viie tunniga. Igapircast Alausisse pidi bussiga jõudma paari tunni jooksul. Sõit Alausist Riobambasse kestis umbes tunni, ja Riobambast Quitosse ligi neli tundi. Quito bussiterminal on linna lõunapiirkonnas, kus keskusesse tuleb sõita vähemalt tund aega trolliga. Et tegemist oli pühapäevaga, lõpetavad trollid liikumise alates kella 21-st, ja antud ajaks kohalejõudmine ei olnud ühegi kombinatsiooniga võimalik. Ainsaks liiklusvahendiks oli takso, mille eest tuli maksta vähemalt 15 dollarit, ja see on Ecuadori mõistes kallis. Nii jäi ainsaks mõistlikuks variandiks jääda ööseks 5 dollari eest hostelisse.

Õhkõrnadki lootused kojujõudmiseks kustusid, kui pühapäeva hommikul kell seitse, mil oli meie esialgne plaanitud ülestõusmise aeg, kostis telkidest vaid norskamist. Liikumahakkamine osutus ladinaameerikalikult „paindlikuks“ – plaanitud kella 7:30 asemel umbes kell 9. Enesetunne, mis eelmisel päeval näitas väikeseid paranemise märke, oli taas nigelaks muutunud, ja tänu sellele, et me jätkuvalt ülespoole tõusime, ei läinud olukord esialgu sugugi paremaks. Tasakaaluks oli vähemalt vaim üliheas vormis, ja seda aitasid hoida kõrgustes avanevad vaatepildid – eelkõige laguunid – samuti uhke tunne, et olime oma jõududega roninud 4300 meetri kõrgusele.

Allaminek ei olnud küll füüsiliselt oluliselt kergem, iseäranis olukorras, kus luud-kondid olid pärast kahepäevast ronimist pehmed. Vähemat kulges allesjäänud teekond kiiremini, ja sellevõrra kiiremini muutus ka õhk soojemaks. Paranes ka tervis, lausa hüppeliselt.

Varsti ilmusid nähtavale elamud, ja seejärel lausa külad, ning kõndisime vähemalt kolm tundi mööda järsult allamäge kulgevat teed, ilma et oleks viit minutitki järjest midagi metsikut näinud. Igal pool, kus pilk peatus, oli mõni maja, loomakari või ülesharitud põld. Ingapirca oli juba pikemat aega all orus nähtavuskaugusel, kuid mägisele piirkonnale on tüüpiline vaatepilt, kus sihtkoht tundub olevat kohe-kohe käeulatuses, kuid mõne aja pärast kaob tunniks ajaks silmist. Kohale võib jõuda alles kolme tunni pärast. Umbes samapalju aega Ingapircani jõudmine võttiski, alates hetkest, kui ta kusagilt mäeservast paistma hakkas.

Piinlik tunnistada, aga Ingapirca varemetesse me ei jõudnudki. Olles leidnud ühe künka, kus varemetele paarisaja meetri kauguselt hea vaade avanes, tundus olevat mugavam kuulutada reis lõppenuks, ning miljonidollarilise vaatega kohas lõunat teha. Selleks olid kaasas kõik vajalikud vahendid (näiteks priimus), ja toitu jätkus täpselt viimaseks lõunakorraks. See hetk oli piisavalt nauditav, ja ma pole kindel, kas me väga palju kaotasimegi, kui me 6 dollari eest varemetesse ei sisenenud. Võib-olla vaid natukene… Üks nõrkus lõi meis veel välja veidi enne kohalejõudmist: hääletasime ennast auto peale, ja meie viimane osa teest kulges autokastis viljakottide otsas. Kui me poleks seda teinud, oleksime veel umbes nelikümmend minutit jalutanud.

Bussi peale jõudsin pärast kella nelja, ja väikeseks lohutuseks oli seegi, et isegi Alausis peatumata poleks ma õigeks ajaks Quitosse jõudnud.

Ingapirca eeslimatk osa 3: teine mäkkeronimise päev

Järgmisel hommikul tõusime kella 7 paiku. Meie indiaanlastest giidid olid loomulikult ammu ärganud ja suure osa ümberkaudsetest rohust jõudnud lõkkeks teha. Hommik oli külm-külm, aga vähemalt oli tunda, kuidas juba kõrgeletõusnud päike vähehaaval õhku soojaks kütab. Vilets tervis oli veidikene järgi andnud, mistõttu olin üha rohkem veendunud, et õhk selles harjumatult kõrges kohas oli nigela enesetunde põhjuseks. Oleks olnud tegu hariliku külmetusega (gripp, seagripp vms), ei oleks olukord üleöö ilma rohtudeta paranenud.

Kõht-täis-meel-hea, pakkisime asjad taas eesli selga. Nii meie kui eesli rõõmuks oli koorem juba kergem, sest suur osa toidust ning veest, mis kõige rohkem kaalusid, oli ära tarvitatud. Teekond pidi terve eeloleva päeva kulgema ülesmäge. Ei pidanud arvestust täpsete kõrguste kohta, kuid nn lõikepunkt, kuhu pidime plaani järgi kolmandaks päevaks jõudma, pidi paiknema 4300 meetri kõrgusel. Seega pidime antud hetkeks olema roninud rohkem kui 2000 meetrit.

Maastiku kohta palju märkimisväärset ei oskagi öelda, sest olen varasematel matkadel sarnaseid vaatepilte piisavalt näinud. Sellele vaatamata oli tegemist Ecuadoris viibitud aja ühe kõige nauditavama üritusega. Oluline oli sealjuures üritus tervikuna, kus iga detail päevast andis oma värvi: seltskond, jutud, naljad, ja näiteks eesel, kes aeg-ajalt kaelani sohu vajus.

Küttematerjaliks kõlbulik saak oli endiselt vilets, kuid korjasime teelt kõik vähegi puitu meenutavad asjad üles, nii et järjekordsesse ööbimiskohta jõudes tassis igaüks suurt sületäit puuoksi.

Giidid osutusid antud päeval kõige kasulikumaks, kui nad meid hullu lehma karjast mööda viisid. See tegi küll teekonnale pooletunnise aasa, kuid ilmselt päästis ka meie elu.

Sarnaselt eelmise päevaga sai ööbimiskoht valitud pimedaksminemise aja järgi – kella kuue paiku õhtul pakkisime asjad lahti, panime telgi üles, ja lõkketegemise ajaks oli juba peaaegu kottpime.

Öö tundus olevat eelmisest veelgi külmem ja tuulisem; ilmselt seetõttu, et olime veelgi kõrgemale tõusnud. Järgmisel hommikul pidime ronima veel umbes tunni jagu, misjärel kulgevat tee allamäge.

Ingapirca eeslimatk osa 2: esimene mäkkeronimise päev

Hommikul tellisime „all-linnast“ kastiga auto, mis sõidutas meid ligi poole tunni jooksul ülespoole. Saabusime väikesesse külasse, kus meid ootas eelpoolnimetatud eesel koos kahe giidiga, täpsemini küll giid koos umbes 10-aastase pojaga. Ilma giidideta oleks olnud reaalne võimalus mägedesse ära eksida, sest sissetallatud otseteed sihtkohani ei eksisteerinud.
Nagu tüüpilised mägiküla elanikud, olid ka meie kõrgustes elavad giidid indiaani verd. Karmides tingimustes elu on selle rahva õpetanud mitmel moel kannatama. Nägin seda juba La Chimbas, nüüd näitasid nad ennast veel uutest ja huvitavatest külgedest. 3-päevase reisisaatmise eest küsiti meilt 15 dollarit, mis tegi „nina peale“ umbes 2 dollarit. Võrreldes meie hiiglasliku matkavarustusega polnud giididel peaaegu midagi kaasas, ning reisi alguses vihjati, et me võiksime „natuke“ oma toidust nendega jagada. See ettepanek tundus uskumatuna, eriti matkatingimustes, kus kõike, kaasaarvatud toitu, võetakse kaasa täpselt niipalju, kui hädavajalik.
Pidime niisiis tunnistama, et täismõõdus toidukordasid me giididele pakkuda ei saa, sest endale ei oleks jätkunud. Mul isiklikult ei tekkinud selles osas kordagi süütunnet, sest reisija ei saa lähtuda mõistlikust eeldusest, et tal tuleb hakata oma toidutagavarasid kellegagi jagama ja sellepärast peaks igaks juhuks seda rohkem varuma. Pealegi paistsid meie väikest kasvu reisisaatjad olevat valmis ka 3-päevaseks paastumiseks, kui olukord seda peaks tingima. Mul oli miskipärast tunne, et mõni turismiseltskond võib olla toiduga kitsi ja ei pruugi seda üldse jagada. Toit ei ole seega päeva jooksul sugugi garanteeritud ja sellega tundusid nad oleva arvestanud. Kõik meie pakutud toidupalad võeti aga siira tänuga vastu, kuigi aeg-ajalt tundus see almuse jagamisena.
Mägirahva kõrget külmataluvust kogesin juba varem, seda on näha nende õhukestest majadest, kus tuul igast nurgast läbi puhub. Sellegipoolest oli kõhe vaadata, kuidas meie giidid umbes kella 21 paiku kohas, kus olime pärast umbes 6-tunnist ronimist laagri püsti pannud, mätta peale pikali viskasid ja silmad kinni panid. Temperatuur oli nullilähedane ja tuul tiris telke vasakule-paremale-üles-alla. Õnneks (eelkõige meie õnneks – meie härrastel poleks väljasööbimise vastu midagi olnud, kuid pelgalt selle pealtnägemine võttis kananaha ihule) oli meil telkides vabu kohti, mille pakkumise järel taas südamest „gracias“ öeldi ning seejärel näidatud telki roniti. Indiaanlastel on komme vara magama minna ja mitte-indiaanlastele harjumatult vara üles tõusta.
Ülejäänud reisiseltskonnaga üritasime teha ümbruses leiduvatest vahenditest lõket. See osutus ülimalt keeruliseks, sest puitmaterjali polnud kusagil, ja tuli leppida rohupuhmakatega, mida leidus küll hulgaliselt, kuid tuleainet oli neis vähe. Leek süttis vaid hetkeks, ja varsti tuli uue rohupuhmaka juurde kolida. Tule süütamine oli samuti üks rist ja viletsus, sest lisaks sellele, et rohi ei võtnud tuld, ei funktsioneerinud mitmetuhande meetri kõrgusel tulemasinad, ja tikud süttisid vaevalt-vaevalt. Nõrgast lõkkest märksa efektiivsemad kehasoojendajad olid konjak ja vein, mida lõkke ümber käest-kätte tiirutada lasime.
Öö telgis oli vaatamata mitmekordsetele riietele superkülm, ja tuul ei lasknud palju magada, kuna ta tekitas telki loksutades sellise hääle, justkui püüaks keegi sisse murda. Osaliselt oli seegi õige, sest alt külast ühines meie matkaga kutsumatult üks koer, kes eeldas (naiivselt), et me oma toitu temaga jagaksime. Kuna keegi heameelega seda ei tahtnud teha, proovis koer esmalt jõuga, seejärel kavalusega. Kuna mõni meist oli jõudnud avastada, et näiteks tema kümnest saiast on järel vaid kaks, panime kõik söödava telkidesse luku taha. Ilmselt püüdis koer öösel mõnessegi telki kutsumata külalisena siseneda.
Tervis ei olnud kiita. Kurk oli valus ja nina oli kinni. Tagantjärgi kahtlustan, et põhjus oli eelkõige kõrguste vahes, sest ka mitmel teisel meist oli enesetunne kehvapoolne.

Ingapirca eeslimatk osa 1: reisi alguspunkti jõudmine

Vaevalt kuu on möödas ajast, mil hobuste seljas Ecuadori kõrgeim tipp sai vallutatud. Hiljuti sai taas kokku aetud üks „hullude klubi“, eesmärgiks jõuda Ingapircasse, kus asuvad Ecuadori suurimad inkade päikesetempli varemed. Ehkki tüüpiline külastaja kasutab Ingapircasse jõudmiseks turismibussi, kulges meie matk väikelinnast Alausist lõppsihini jalgsi. Ainsaks abivahendiks oli eesel, kelle selga sidusime kokku oma 3-päeva varustuse.
Alausi asub Quitost umbes 5 tunni bussisõidu kaugusel, ja sinnajõudmiseks tuli Riobambas ümber istuda. Kuna reisiplaani järgi pidime alustama varahommikul, tuli Alausisse jõuda kohale õhtuks, ning ööbida hostelis. Matkarahvas tuli kokku erinevatest Ecuadori piirkondadest ja mina olin ainuke pealinlane. Esimene pingetpakkuv moment tekkis umbes kesköö paiku, kui bussijuht mulle ütles, et mine maha, siin ongi Alausi. Olin üksi keset maanteed endasuuruse seljakotiga, ja ümberringi hingasid vaid kõrged mäed. Kusagil allpool andsid inimasustusest märki mingid tulukesed, kuid need paistsid olevat kättesaamatus kauguses. „Ja kus on Alausi?“, oli minu suur-suur küsimärk. Pärast paariminutilist jalutamist hingasin juba kergemalt, sest nägin allamäge kulgevat spiraalikujulist rada, mille suunav silt märkis „Alausi 1 km.“
Allajõudmine osutus ootamatult kiireks, sest minu kõrval jäi varsti seisma kastiga auto, mille seest hüüti „vamos!“ ja viibati käega kasti suunas. Väike „inimröövi“ mõte käis küll peast läbi, kuid mitte väga tõsine, sest ehkki tegemist on Ladina-Ameerikaga, on siingi väikesed keskustest kauged kohad umbes sama ohutud nagu näiteks Euroopas. Pealegi ei olnud antud hetkel kuigi usutav, et autosolevad mees, naine ja sülelaps saaksid olla kurjade kavatsustega. Tüüpiline väikese koha lahkus, mind sõidutati otse hosteli ette.

Härjavõitlusest jälle. Seekord anti-härjavõitlusest

Käesoleval nädalal on kõige muude hädade kõrval (nt jätkuvad elektrikatkestused) üliolulised ka Ecuadori pealinna Quito sünnipäevapidustused, mis kestavad erinevate kultuuri- ja kaubandusürituste näol kokku kaks nädalat. Samaaegselt linnaüritustega, mida võiks võrrelda Tallinna vanalinnapäevadega, leiab aset iga-aastane härjavõitluse-festival "Jesús del Gran Poder". Tegemist on terve Ameerika kontinendi kõige suurejoonelisema sellelaadse üritusega, mis kestab terve nädala. Üritusel on sümboolne tähendus muu hulgas Quito asutamise seisukohast, ning sinna kogunevad parimad härjavõitlejad üle maailma.
Tuttav helistas ja kutsus mind Quito kesklinna Arbolito parki härjavõitluse-teemalisele kultuuriüritusele. Kuuldavus polnud kuigi hea, kuid mu esimene mõte oli, et mind kutsutakse taas corridale. See ei oleks tulnud kõne allagi, sest tegemist on eliidiüritusega, mille piletid maksavad sõltuvalt kohtadest kuni 300 dollarit (viimati külastasin härjavõitust kutsega ja ei maksnud midagi). Ei saanud aru, mis hakkab toimuma pargis, ja kuidas see saab olla tasuta, nagu tuttav kinnitas. Igal juhul pidi toimuma midagi uut ja huvitavat, sellepärast läksin kohale.
Kohapeal selgus, et olin äsja ühinenud härjavõitluse-vastasele protestirongkäiguga. Olin omal moel rahul sündmuste arengutega, sest härjavõitlust olin korra näinud, kuid protesti mitte. Tagantjärgi mõeldes võisin ma mõnelegi protesteerijale, kellest valdav enamik olid alla 20-aastased pikajuukselised nahkjopedes haaknõeltega ehitud kooliõpilased, oma panama-sombreeroga mõjuda nagu punane rätik härjale. Sombreero sobiks hästi härjavõitluse sümboliks, seega oli mul õnne, et ma ühegi vahejuhtumi ohvriks ei langenud. Märksa õnnetumalt algas antud päev McDonaldsi ees seisvale plastmassmodellile, kelle nägu grafitiga üle pihustati. Veelgi õnnetum oli järgmisel hetkel grafitimeister ise, kui turvamees ta pikali lükkas ja talle gaasi näkku lasi. Turvatöötajadki ei pääsenud kriimustusteta, sest „ohvrile“ appitulnud sõbrad ei näidanud nende vastu üles sugugi lugupidamist.
Üldises plaanis oli rongkäik rahulik; aeg-ajalt võttis keegi hääled üles, ja protesteerijad hüüdsid kooris „Asesinos!“, mis tähendab „mõrvarid“. Raske öelda, mis toimus keskmise protesteerija peas, kuid kui nende üldine soov on härjavõitlus keelustada, tundub üritus olevat küll lootusetu. Vaevalt suudavad kooliõpilased astuda vastu aastasadu vanale traditsioonile, mida hoiab ülal ühiskonna koorekiht, pealegi mitte ainult Ecuadoris, vaid paljudes riikides.
Nagu kirjutasin ühes eelmises postituses, pole ma ei härjavõitluse tuline pooldaja ega veendunud vastane, kuid pean isiklikult konstruktiivseteks seda osa protesteerijatest, kes soovivad seda festivali marginaalsemaks muuta, samas respekteerides seda väikest osa, kelle jaoks üritus oluline on. Mõned aastad tagasi näidati härjavõitlust terve päeva jooksul paljudes telekanalites, ning iga laps võis seda vaadata. Nüüd näidatakse seda vaid öösiti, ning väidetavalt on see saavutatud tänu protestiliikumisele. Üks protesteerijate point on veel see, et tegemist pole Ecuadori traditsiooniga, vaid see on sisse toodud ja seetõttu ei peaks seda ülemäära tähtsustama. Veel üks aimatav protesti idee on see, et tegemist on kõrgema klassi (rikaste) meelelahutusega, ja protesteerijad on kas kadedad, või tunnevad, et ühiskonna hüved on ebaõiglaselt jaotatud.

Lähenevad eestlased

Pole suvest saadik ühtegi eestlast näinud. Ootan kõiki külla, kes vähegi läheduses, muidu võib eesti keel ära ununeda :) Õnneks on olemas selline vahva lehekülg nagu http://www.trip.ee/, mis koondab paljusid reisihuvilisi. Minu kuulutusele, mis teatab, et "olen Ecuadoris, ootan eestlasi külla", on juba mitmelt poolt reageeritud. 3. detsembril peaks plaanide järgi saabuma Quitosse neiu Marika Tamm, kes blogi järgi tundub olevat vähemalt kolmveerand Aasiat läbi käinud (kui ma teda just ei alahinda). Kasutan head võimalust, ja reklaamin tema reisijutte: http://www.marikatom.blogspot.com/. Uued kaasmaalased saabuvad jutu järgi 7. jaanuaril.

Küll on kurb, et Ecuadoris vihma ei saja

Jutt on eelkõige elektrist, ja siinne olukord on mõtlemisaineks ka Eestile, kelle elektritootmise varud varem või hiljem ennast ammendavad. Ecuador on selline huvitav riik, kus tugevalt üle poole elektrienergiast toodetakse hüdroelektrijaamades, mis saavad energiat peamiselt jõgede voolust. Riigis on kaks aastaaega – talv ja suvi. Kalendri järgi peaks praegu olema „talv“, millele on iseloomulik igapäevane vihm. Sellist aastaaega, nagu tänavu, esineb väga harva mitmete aasta(kümne)te tagant – vihma ei saja peaaegu üldse, ja jõed on poolkuivad. Turistile võib selline soe ja kuiv ilm küll meeldida, aga siin elamine on raskendatud, kuna vähemalt viimased kuu aega kaob iga päev mõneks tunniks elekter. Alguses valitses täielik kaos, elektrikatkestus kestis kuni neli tundi ja kunagi polnud teada, millisel ajal see juhtus. Valgusfooride asemel vilistavad ja vehivad sauadega liiklusreguleerijad ning Quito tavatingimusteski kaootiline liiklus on veelgi rohkem pahupidi pööratud.
Tänaseks on valitsusel vähemalt mingigi plaan olukorrast väljatulemiseks. Olemasoleva süsteemi tingimustes pole riigi piires hetkel küll võimalik elektrit juurde saada, kuid seda hakati sisse ostma Peruust ja Kolumbiast. On õnn, et Kolumbiaga diplomaatilised sidemed taastati, sest veel hiljuti olid nad külmutatud seisus. Tänaseks on elektrikatkestuste aeg lühenenud keskmiselt kahele tunnile, kuid kriis kestab eeldatavasti veel vähemalt neli kuud. Kõige rohkem on kahju nendest kauplejatest, kelle toodang sõltub elektrist (jäätisemüüjad!). Mõni väiksem tootja saaks teoreetiliselt abi elektrigeneraatorist, aga see tähendaks lisakulutusi praegusele niigi raskele ajale (majanduskriis jne). Suuremate tootmismahtude juures pole aga generaatoritest mingit kasu ja enamik ettevõtteid kannab drastilisi kahjusid.
Hea on vähemalt see, et Ecuadori valitsus on hakanud uurima alternatiivsete energiaallikate kasutuselevõttu ja koostama plaani sarnastele kriisidele reageerimiseks. Ootan huviga edusammusid selles vallas. Küsitavusi on palju, sest Ecuadori korruptsioonitaset arvestades ei ole selle probleemi lahendamise osas kõik osapooled sugugi üksmeelel. Näiteks on avalik saladus, et praegused elektrijaamade omanikud ei ole rõõmsad, et nende asemele teisi tootjaid tuleb. Kuuldavasti ei ole nende mõju valitsusametnike üle sugugi väike.
Edu Eestile sarnaste küsimustega tegelemiseks. Mulle miskipärast tundub, et meil saab olema lihtsam. Vähemalt siis, kui õigeaegselt jutust kaugemale jõutakse.

Ameerika kontinent on väike-väike

Quito tänavatel ma enam ei üllatugi, kui juhuslikult mõnda tuttavat kohtan. See on muutunud tavapäraseks, kuigi miljonilinna kohta ei suutnud seda alguses uskuda. Suhteliselt tummaks võttis aga järgmine lugu: suvel Panamas Baquette`is jõime ühe Los Angeles`ist pärit hostelikaaslasega külakõrtsis õlut. Eile jalutas sama tüüp mulle vastu Quitos Finn McCools´s (pubi Mariscal Forchi lähistel, 75%külastajatest on britid). Enam ma ei teagi, kas maailmas on olemas kohta, mis ei oleks väike.

Härjavõitlusest

See, kes pole korra härjavõitluse areenil käinud, pole õiget Ladina-Ameerika elu näinud. Härjavõitlus pärineb küll Hispaaniast, kuid on populaarne pea igas hispaaniakeelses riigis. Ürituste jaoks on loodud spetsiaalsed kergejõustikustaadioni suurused areenid. Teda on võrreldud spordiga, festivaliga, kunstilise etendusega. Eelkõige on tegu traditsiooniga, mis ulatub sajanditetagusesse aega.
Tänapäeva massikultuurist läbipõimunud ajastul tundub mulle, et härjavõitluse endine hiilgus on veidi hääbumas, ehkki üldkokkuvõttes on ta endiselt populaarne ja elujõuline. Suur osa areeni istekohtadest oli täitmata, ehkki üritus, kus viibisin, polnud ka tähtsaimate killast. Tundub, et kohalikud noored ei hinda härjavõitlust sama kõrgelt nagu vanem generatsioon. Paljud, kellega olen rääkinud, leiavad, et see on vastik, ja ei taha seda vaatama minna. Festivalide ajal aktiviseeruvad ka protestigrupid, kes tõmbavad tähelepanu loomapiinamise vastaste loosungitega.
Härjavõitlus ise palju üllatusi ei pakkunud, kõik oli üldteada. Etendus algas pasunaorkestri saatel piduliku marsi ja tantsuetendustega. Kokku peeti maha kuus matši, ja sealjuures tundus, et iga järgmine võitlushärg oli eelmisest kiirem. Areenile ilmusid esmalt kolm härjavõitlejat, ja mõne hetke pärast sööstis platsile härg, keda punaseid rätikuid kandvad härjavõitlejad ühest platsi otsast teise jooksutasid. Mõne aja pärast ilmus areenile ratsanik punases turvises hobusega, keda härg ründas. Ratsanik lükkas härja odaga eemale ja ratsutas minema. Järgnevalt tuli mängu matadoor, kes püüdis tekitada momenti, kus härg otse tema suunas jookseks, ja seejärel loomale kaks piiki selga lõi. Piigilöömine toimus kahel kuni kolmel korral, ja seejärel torkas matadoor härjale mõõga sisse, alati temaga silm-silma vastu seistes. Etendus jätkus veel mitmed minutid või kauemgi, sest härjal oli veel piisavalt jõudu, et joosta ja võitlejaid rünnata, enne kui ta maha kukkus (üks mahakukkunud härg tõusis veelkord püsti ja tegi areenile umbes kolmveerand ringi peale). Kui on selge, et härg maast ei tõuse, löödi talle „lõpetuseks“ noahoobid kuklasse, tõsteti vankrile ja lohistati hobusega minema.
Eestis on ilmselt igaüks midagi härjavõitlusest kuulnud, kuid kui paljud on seda oma silmaga näinud, ja teavad, kuidas selline traditsioon tekkis ja mis põhjusel seda jätkatakse? Tõenäoliselt vähesed, kuid tunduvalt rohkem on neid, kes selle tegevuse üks-üheselt hukka mõistavad. Mulle meeldib endise vasaraheitja Jüri Tamme ütlus, et enne kui hakkad võõrast kultuuri kritiseerima, tuleks järgi mõelda, mida sa ise teed. Eestlane poputab ja kasvatab siga ja pühade ajal lõikab ta noaga katki – kas see on vähem julm? Sealjuures ei sea ta karvavõrdki oma elu ohtu, sööb kõigest prae ära ja võtab sinna juurde viina. Selline tegevus nõuab oluliselt vähem mehisust kui härjavõitlus. Tõrjuv suhtumine on tingitud eelkõige teadmatusest. Tuleks end harida, mitte sirmi taha peita ja eitavalt suhtuda kõigesse, mida me ei tunne.
Mina võtan härjavõitlust kui mängu, ja mängukirg on omane nii inimestele kui elusolenditele laiemalt. Mõelgem kõikvõimalikele spordialadele, kus valu ja väsimust trotsides iga hinna eest püütakse oskusi proovile panna ja vastast üle mängida (poks). Sajandeid tagasi oli tavaliseks „mänguks“ duellid, kus ühe osapoole jaoks võis etendus lõppeda õnnetult. Härjavõitlus on küll mõneti ebavõrdsem kui näiteks duell, kus tingimused võitmiseks on mõlemal osapoolel võrdsed. Midagi pole aga teha, paljud lõbustused nõuavad ohvreid, ja mitte ainult inimeste maailmas. Kass ei püüa ka hiirt tühja kõhu pärast, vaid meelelahutuseks. Kui ta küünistab oma ohvrit, laseb lahti ja püüab uuesti kinni, miks peaksid hiire kannatused olema väiksemad kui corrida-härjal?
Sügavat muljet mulle härjavõitlus kõigele vaatamata ei jätnud. Mõistan neid, kes naudivad üritust vaatemängulisest aspektist justkui balletti või iluuisutamist (selge, et looma tapmine pole kõige olulisem osa). Esmakordsel vaatamisel on võimalik etendust isegi nautida, sest kõik on uus. Kui ma aga peaksin seda elu jooksul kümneid kordi vaatama, siis mul hakkaks lihtsalt igav, sest iga raund tundub olevat eelmistega sarnane. Ballett on igal juhul huvitavam, sest pakub alati midagi uut. Jalgpall on küll pealtnäha üksluine, kuid põnevus tuleneb sellest, et tulemus pole kunagi teada. Härjavõitluses paistab olevat suhteliselt selge, mis järgmistel hetkedel sündima hakkab. Ma ei taha öelda, et härjavõitlusel pole mõtet, vaid seda, et ma pole seda mõtet suutnud tabada. Ei oskagi öelda, kas kunagi taban, sest siin maal, kus viibin, on veel nii palju muud avastada. Elame-näeme.

Chimborazo hobusematk: osa 3: kolmas mäkketõusu päev

Uus „päev“ algas minu jaoks juba öötundidel, kui kusagil läheduses, tõenäoliselt hosteliga samas majas, oli disko. Muusika ning värisevad seinad ja põrand hoidsid mind hommikuni ärkvel, kuid õnneks olin tänu varasele magamaminekule piisavalt und saanud.
Hobused olid kokkusaamiskohta saabudes stardivalmis, ja matk ülesmäge jätkus. Kui esimese päeva teekond algas igavate pilvede ja tühja välja seltsis, siis mida kõrgemale jõudsime, seda rohkem veendusin, et elada on võimalik peaaegu ükskõik millises maailma punktis. Esimese päeva neljale tunnile lisaks tuli teisel päeval ratsutada viis tundi, ja ümbritsev inimasustus ei paistnud kordagi hõrenevat, pigem vastupidi. Ümbritsevad maad olid kõikjal kaetud põldudega ja karjamaadega, ehkki tingimused põllumajanduse viljelemiseks polnud just ideaalsed. Kohalik rahvas jalutas vastu sama tihti nagu mõnes unises väikelinnas, vastutulijatega koos kohtas aeg-ajalt tõepoolest ka Ekspressis kirjeldatud laamasid. Ainus, mida ma teekonna jooksul Arvo kirjeldustest ei kohanud, oli rahe. Selle võrra oli matk meeldivam, kuid ilmselt rahet sellistes kõrgustes aeg-ajalt siiski esineb. Ilmastikunähtusi, sarnaselt elektriga, võib Ecuadoris nimetada vahelduvvooluks: mõlemad „vahel on, vahel ei ole“.
Meie reisi sihtpunktiks oli kuumaveeallikad, mis sobisid rusikana silmaauku ratsutamisest pehmekspargitud kehadele. Tunne oli seda meeldivam, et ma polnud Ecuadoris viibitud aja jooksul kordagi ei saunas ega saunatemperatuuriga kohas viibinud. Kuumaveeallikad tekitasid vähemalt mingigi saunatunde, ehkki nende temperatuur jäi tubli 5 kraadi võrra alla Panama 42-kraadistele allikatele.
Kuumaveeallikate juures jätsime hobustega hüvasti, sest nende omanikul oli läheduses mingi elamine. Tagasitee mäest alla kulges autokastis kõigi osaliste ühiste oigamiste saatel, sest vaatamata kõigele heale, mis me kahe päeva jooksul saime, polnud ratsutamine meelakkumine. Üks osa minust jäi sinna kõrgesse kohta maha – näonahk. Üleval 6000 meetri kõrgusel oli küll piisavalt külm, et t-särk, kaelusega pluus, kapuutsiga särk, nailonjope, topeltpüksid ning villased sokid olid täiesti paras riietus. Päike suutis aga vaatamata päikesekreemile ja kapuutsiga sissepakitud peale tekitada tunde, nagu oleks pool ninast ära põlenud. Lisaks kahandas ta järjekordselt minu gringoimidžit.
Kokkuvõtteks võib öelda, et selliste alternatiivsetel (st omaalgatuslikel) üritustel osalemine tasub ennast palju suurema tõenäosusega ära kui turismigrupis sörkimine.

Chimborazo hobusematk: osa 2: esimene mäkketõusu päev

Reisiseltskonnas oli peale minu ja korraldaja veel naissoost saksa tudeng, Quitos vahetusüliõpilastena elav norra paar ning salapärane prantslanna, kelle kohta ma tema isikuomadustest tulenevalt väga palju teada ei saanudki.
Hobused olid ülimalt intelligentsed, ratsutasid ühtlases rütmis ning allusid rahulikult seismajäämise käsklusele. Tegemist oli minu esimese ratsasõiduga, mille kohta sain umbes viieminuti pikkuse „kursuse“.
Minu vaim oli valmis igasugusteks füüsilisteks kannatusteks, mille kohta tuttavad olid õuduslugusid rääkinud. Kurtsin oma muret päev varem ka perekonnale, kus elan. Tegin sellest õhtusöögi ajal juttu ka 30-aastase perepojaga Omariga, kes oli vanematel külas. Olin sõnastikust vaadanud valmis asjakohase sõna „Culo“, mida kuuldes Omar näpu suu ette pani, ning ütles, et sellest võime omavahel rääkida, kuid ärgu ma vanemate juuresolekul seda kasutagu. Nad on selleks liiga peenelt kasvatatud, nende kuuldes võib öelda „nelga“ (viisakas tähendus sõnale „tagumik“). Omargi ennustas mulle järgnevaks päevaks valu ja vaeva. Tegelikult kujunes ratsutamine halvimatel hetkedel vaid ebamugavaks, kuid positiivsed emotsioonid kompenseerisid selle kuhjaga.
Nagu eelpool mainitud, langes suurem osa reisist kokku Arvo artikliga. Sellegipoolest lõi minus välja tüüpiline inimlik nõrkus esmamulje põhjal kõike paika panna. Arvo kirjutas, et teekond meenutas talle Eesti maastikku. „Mis sa seletad…“, oli mu esimene mõte, kui hobused olid esimesed kümme minutit ülesmäge roninud. Mind ümbritsesid vaid pilved, millest paistis heal juhul läbi vaid ees mineva hobuse saba. Mõtlesin, et võib-olla on kuskil kauguses midagi Eestile sarnast, kuid vaevalt, sest ähmaselt äratuntavateks objektideks oli d kõikjal paljad mäed, mille küljes kooldus mõni üksik rohututt. Kuskil polnud inimasustust, haritud põlde ega vastutulevaid laamasid nagu Ekspressist lugesin, ning nende kohtamist ei suutnud antud hetkel sellises kohas kuidagi uskuda.
Võta näpust – ei möödunud tundigi, kui pilved kadusid, ning hakkasin märkama paljugi huvitavat. Maastik muutus roheliseks ning vaateväljale ilmusid tõepoolest kuuski või mände meenutavad moodustised. Pärast kahetunnist ronimist jõudsimegi ühte külasse, ehkki olin hetk tagasi kindel, et sellises kohas ei tahaks ükski inimene elada. Järgnevalt ilmusid vaateväljale põllud, mis vastasid täpselt Arvo kirjeldustele. Laamasid antud päeval küll ei kohanud, kuid olin juba valmis nägema mistahes ilmamoonutust, ning miski enam ei üllataks.
4-tunnine matk lõppes keskmise suurusega külas, kus suundusime hostelisse. Ainsateks sündmusteks, mis päeva sisse veel mahtusid, olid eine kohalikus sööklas ning tunnike jutuajamist norrakatega külakõrtsis. Norrakad olid väga lahedad, kuid tahtsid kohe magama minna, ja see oli nende esmakordset hobusesõitu arvestades ka arusaadav. Prantslane ja sakslane plaanisid kuuldavasti midagi huvitavat ette võtta, kuid nendega ühinemist ma ei kaalunudki, kuna avastasin, et ma ei meeldi prantslasele karvavõrdki. Pilk, millega ta mind vaatas, oli täis kanget mürki, ning ma eelistasin tema seltskonnale magamaminekut, ehkki kell polnud kaheksagi.

Chimborazo hobusematk: osa 1. Matkaks valmistumine

Käisin novembri esimesel nädalavahetusel ära Ecuadori kõrgeimas mäestikus Chimborazos, mille kõrgus ulatub 6000 meetrini. Peaksin tegelikult kirjutama sündmustest kronoloogilises järjekorras, kuid käesoleva loo kirjutamine oli väga lihtne. Nimelt võttis hr Arvo Anton umbes aasta tagasi ette täpselt samasuguse ürituse samas kohas, ning pani selle Eesti Ekspressi vahendusel kirja. Lugu ise on siin: http://paber.ekspress.ee/viewdoc/06B28A5C2F72E4A9C225759900491DCF. Mul ei ole palju sellele kirjeldusele lisada, täiendan vaid mõningate omapoolsete tähelepanekutega.
Avastamisrõõm oli selle võrra väiksem, et mul oli vaimusilma ees Ekspressi artikkel, mille taaskord läbi lugesin, kui märkasin Couchsurfingu listis kuulutust, kus Riobambas elav legendaarne keskkonnaaktivist Vladimir Ortitz kutsus rahvast kokku osalema järjekordsel hobusematkal. Üritasin samale matkale varemgi minna, kuid vabatahtlikult-sunniviisiliselt olin sunnitud loobuma. Esimesel korral oli põhjus asjalik: ootasin immigratsioonibüroos isikutunnistuse saamist. Teisel korral oli takistuseks kõigest romantiline õhtupoolik naisterahvaga, kuid antud hetkel tundus seegi olevat hea põhjus loobumiseks. Tagantjärgi vaadates vahest mitte, see lõppes suhteliselt hiljuti natuke kurvasti, aga see selleks.
Viimane kord andsin Vladimirile teada, et tulen ilma igasuguse kahtluseta.
4-tunnine bussireis Riobambasse kulges Arvo kirjeldatud halbade filmide saatel , mis oleksid võinud olla heaks võimaluseks Hispaania keelt kuulata, kuid paraku oli heli liiga nõrk, et aru saada. Raske uskuda, aga ta oli siiski piisavalt tugev, et häirida mp3 kuulamist.
Vaim oli valmis öiseks peoks, mida Vladimir armastavat enne varahommikust matka maha pidada. „Pidu“ nägin siiski vaid autoaknast: tiirutasime Vladimiri ja ühe tema sõbraga mööda rahvast ja pidu täis Riobamba kesklinna. Plaanis oli kohtuda väiksema seltskonnaga, et juua õlu-kuni-kaks. Varsti mõtlesime ümber ning minu suureks rõõmuks sain kell 12 magama ning olin järgmiseks hommikuks välja puhanud. Majutuse kohta ei leia piisavalt häid sõnu: 3-korruseline maja, mille tube ei jõudnudki kokku lugeda ning mille sisse mahuks mitu populaarsemat hostelit.

Tähelepanekuid Ecuadori igapäevaelust

Esimesed muljed Ecuadorist tõid mulle silme ette pildi viimasest majanduslanguse perioodist Eestis, ehkki võrdlus Eestiga jääb kahvatuks. Mäletatavasti oli hiljutise majandusbuumi ajal igat sorti ostu-müügitehingute ajal kliendiks olemine üks valu ja vaev, sest kaupmeestel läks nii hästi, et järjekordne ostja ees või taga ei omanud nende silmis tähtsust. Raskete aegade saabudes said klientidest kiiresti kuningad, teenindajad muutusid lahkemaks, ning sooduspakkumisi hakkas sadama nagu vihma.
Ecuador on selles osas justkui „Eesti kuubis“. Siin on igat sorti kaupa tunduvalt rohkem kui nende ostjaid, ja vaevalt leidub kohti, kus keegi ei püüaks sulle midagi maha müüa. Tänavaääred on täis poode, mille ustel kaupmehed üksteist üle karjudes kutsuvad rahvast kaupa ostma. Pea iga teeristi peal vehivad jalakäijate ninade ees kaubitsejad täpselt samade produktidega, mida pakutakse poodides. Sama kaup „hõljub“ ka sõiduteedel autode vahel. Vaevalt õnnestuks sõita mõnes kaugliinibussis, kus keegi ei tuleks reisijate nina alla jäätist, limonaadi või mandariine lehvitama. Maiustused on üks tüüpilisemaid, kuid kaugeltki mitte ainus pakutav kaup. Päeva jooksul kuuleb ostusoovitusi peaaegu kõige kohta, mida võiks ette kujutada. Pakutakse riideid, päikseprille, CD plaate, suitsu, kommi, loteriipileteid; aeg-ajalt tehakse mõni ostupakkumine, millest ei oskaks unistadagi, näiteks televiisoriantenn. Tüüpiline müügiinimene hoiab oma kaupa kummaski käes pea kohal ning hüüab monotoonse tooniga vastavalt pakutavale sortimendile näiteks „mandarinas-un-dollar-mandarinas“ või „juegos, aguas, limonadas“. Osavamad ja karismaatilisemad kaubitsejad sisenevad bussidesse kotitäie kaubaga, mille nad igale reisijale kätte jagavad, ning seejärel pikema loengu peavad sellest, kui hea ja ainulaadne pakutav šokolaad või pastapliiats on. Mõni neist on ennast kostümeerinud sõna otseses mõttes klouniks.
Müügiks ei pakuta vaid füüsilisi tooteid. Igas vähegi rahvarohkemas kohas on vähemalt kaks poissi, kes soovivad saapaid puhastada. Tänavatel käivad ringi autopesijad, kes võivad autojuhile märkamatultki olla juba mõne auto puhtaks nühkinud, ja küsivad selle eest tasu. Autode vahele ilmuvad ootamatult mitmesugused artistid, kes demonstreerivad näiteks oma tuleneelamise, tõrvikute või pallidega žonglöörimise oskust. Bussidesse sisenevad kõikvõimalikud artistid, kes laulavad kitarride saatel või esitavad raadiomakiga karaoket. Kohtab ka selliseid, kellel pole midagi pakkuda peale pika jutu oma kurvast elust.
Pealtnäha tundub liikuvate tänavakaubitsejate olukord olevat lootusetu, sest neid on ilmselgelt liiga palju. Seda üllatavam on näha, kuidas teenivad raha need, kes midagi vastu ei paku. Umbes kaheksal juhul kümnest siseneb liinibussi keegi, kes hakkab kõva häälega jutustama, kuidas tema ja ta perekond elab raskustes, ning palub abi. Liialdamata võin öelda, et alati poetab üle kolmandiku umbes 35 reisijast neile viie-või kümnesendise. Ühes bussis teenitakse selliselt umbes viie minuti jooksul kuni üks dollar. Siinset hinnataset arvestades pole see sugugi halb. Vähe sellest, et Ecuadoris on võimalik kerjamisega ära elada, on ka tõenäoline, et bussides annetuste palujate sissetulek on suurem mitmetestki palgatöötajatest, näiteks pangatelleritest, kes teenivad alla 400 dollari kuus.
Kellel vähegi raha, sellel on Ecuadoris igakülgselt head võimalused. Siin saab kõike lihtsalt ja kiiresti osta. Usun, et kui mul tekiks keset tänavat äkki vajadus autot osta, siis tarvitseks vaid veidi kõvema häälega seda soovi väljendada, ja ma saaksin auto kiiremini, kui suudaks ette kujutada. Rääkimata lihtsamatest ja sagedamini kaubeldavatest müügiartiklitest nagu uimastid, naised jne. Sõiduteed võib heal juhul pool minutit silmitseda ilma ühtegi taksot märkamata. Enamasti on neid vaateulatuses vähemalt kolm. Taksojuhidki ei oota magavate kassidena, et neid märgataks. Igale jalakäijale hüütakse aeg-ajalt järgi „Taxi-taxi“, et ta oleks teadlik takso lähedalolekust. Arvatavasti samal põhjusel annavad taksojuhid signaali, kui nad jalakäijatest mööduvad. Midagi promo-taolist tehakse ka liinibussides, kus üks noormees ripub käsipuust kinni hoides bussi uste vahel ning hüüab üle tänava näiteks „Amazonas-La Prenza-Aeropuerto!!!“. Iseäranis lihtne on suures bussijaamas leida sobivat bussi: tuleb vaid veidi kõrvu kikitada ja aru saada, millisest suunast hüütakse „Ambato-Ambato!!!“ või „A Quito-a Quito-a Quito!!!“.

Ecuadorist lähemalt

Tere taas!
Jõuan oma juttudega lähemale Ecuadori kirjeldustele. Eestis see riik väga laialt tuntud ei ole (võrreldes näiteks Brasiilia või Mehhikoga); küll on mulle üllatuseks, et Eestit tuntakse siinkandis rohkem, kui ootasin. Ülekaalus on siiski need, kes pole meist midagi kuulnud, ja seda uhkem on teada, et olen mõne Ecuadori elaniku silmad Eesti suhtes avanud.
Eestlasi ma siinoldud aja jooksul veel kohanud pole, viimane mulle teadaolev Eestlane, kes siin umbes kolm kuud tagasi veel viibis, on Madli. Tema kirjutab pikemalt Ecuadorist oma blogis: kaneshh.blogspot.com. Ei hakka seda juttu üle kordama, pigem täiendan.
Olulisemaid fakte on Ecuadori puhul see, et siin korjatakse maailma suurim banaanisaak. Lisaks leidub siin palju lilli ja naftat. Üldises plaanis on Ecuadoris peaaegu kõike ja igas variatsioonis. Tegemist on maailma kõige liigirikkama piirkonnaga (flora/fauna), siin on igat sorti kliimat, loodust ja inimesi.
Nagu nimigi ütleb, paikneb see riik täpselt ekvaatoril, mis ilmastiku suhtes väljendub huvitaval moel: Kui rannikul on alaliselt kuni 30-kraadine palavus, siis samal ajahetkel paarsada kilomeetrit eemal võib kõrgel mägedes „nautida“ miinuskraade; veel mõnisada kilomeetrit eemal võib sukelduda džunglisse ehk vihmametsadesse, kus suur osa ajast on märg.
Mulle sobib kõige paremini Quito kliima. Linn paikneb küll andide piirkonnas kõrges kohas, kuid on ümbritsetud mägedega, mis püüavad suure osa tuulest kinni. Olles sama hästi kui kausis, kütab päike peaaegu iga päev alates hommikust linna korralikult soojaks. Nii võib kuni lõunani käia väljas lühikese särgiga. Pärastlõunaks muutub ilm vähehaaval jahedaks, ja õhtuks on temperatuur võrreldav Eesti sügisega. Kurikuulus ilmastikunähtus on Ecuadoris vihm, mida pidavat esinema iga päev. Ilmselt on toimunud järsk kliimamuutus, või olen ma lihtsalt õnne tähe all sündinud, kuid olen siin (st Quitos) vihma näinud ligi kolme kuu jooksul kõige rohkem seitsmel päeval.
Rahvastiku suhtes on Ecuador samuti mitmekesine. Lõviosa moodustavad mestiitsid ehk indiaanlaste-eurooplaste „segatud veri“ (statistikat on erinevat, kuid arvatavalt üle 60%). Suhteliselt palju on ka põliselanikke indiaanlasi, kuid nende täpne osakaal polegi teada (umbes 25%), sest paljud salgavad oma päritolu maha. Mustanahalisi on siin ametlikult 5%, kuigi tänavapildi järgi oletaks suuremat osakaalu (iseäranis seetõttu, et minu mulje on kujunenud Quito põhjal, kuid „afroekuatoriaanlased“ on suuremas osas koondunud veel ranniku äärde Esmeraldasesse). Ecuador on rahvastiku suhtes justkui väike USA. Siia on tulnud immigrante pea igast maailma otsast. Suurim osakaal on kolumbialastel ja kuubalastel. Esimesed on siia rännanud peamiselt põgenikena nendest Kolumbia piirkondadest, mida FARC-id kontrollivad, ja kus elanikkond kannatab poolsõjaväelaste vägivalla all. Kui Kolumbia põgenikud on valinud väljasõidumaaks Ecuadori eelkõige läheduse tõttu (konfliktid FARC-idega on ägedad peamiselt Kolumbia-Ecuadori piiri lähistel), siis Kuuba immigrantide siiatuleku põhjuseid tuleks otsida Ecuadori seadusandluses, mis on sisserände suhtes Ladina-Ameerika üks liberaalsemaid. Kuubalased kasutavad seda võimalust aktiivselt seetõttu, et otsivad kõikvõimalikke mooduseid sm Castro „isaliku käe alt“ vabanemiseks. Teadaolevalt on palju immigrante ka Aafrikast, ja tänavapildis kohtabki tihti võõrast (st mitte-hispaania) keelt rääkivaid mustanahalisi, kelle „läbi-nina-intonatsioon“ viitab musta mandri päritolule. Aasialasi leidub pea igas maailma riigis, ja Ecuadoris annavad nende kohalolekust tunnistust eelkõige restoranid, ehkki neid kohtab vähem kui näiteks lääneriikides. Olen kuulnud, et Ecuadoris pidavat elama ka venelasi. Pole isiklikult ühtegi neist kohanud, ja ma ei tunne, et oleks selles osas millestki olulisest ilma jäänud. Olen neid elu jooksul piisavalt näinud, ja suudan nüüd mõnda aega ka neid nägemata elada. Nooremapoolsetest „välismaalastest“ olen eranditult kõige rohkem kohanud sakslasi, ja selle kõige tõenäolisemaks põhjuseks on see, et Saksa riik maksab suurt raha neile, kes lähevad vabatahtlikeks kolmanda maailma riikidesse. Üks Quito ööklubis juhuslikult kohatud sakslane oli mulle sillaks Eesti vahel, kui selgus, et ta tundis eestlast Madlit, keda minagi tean. Väike pole ainult Eesti, vaid terve maailm :)

Elust mägikülas

Elu on La Chimbas küllusega harjunud eurooplase jaoks ülimalt kainestav. Ligi 4000 meetri kõrgusel esineb tuulevaikust haruharva, samas paistab suure osa päevast tugev päike. Ehkki päevitamiseks pole ilm kunagi piisavalt soe, ei tohi hetkekski unustada näo-ja peakatet. Vastasel juhul võib pool ninast ära kõrbeda.

La Chimba elanikel on paks nahk nagu jääkarudel, nimelt ei pea nad kuigi oluliseks elamist soojustada. Elatakse õhukestes majades, mis Eestis võiksid sobida suvilaks. Õhtutundidel on vältimatuks koduseks riietuseks villane kampsun, üleliigsed ei ole ka müts, sall ja kindad. Magama minnakse juba kella 21-22 vahel, tõenäoliselt sellepärast, et külm ajab uniseks. See ongi peamine põhjus, miks blogikirjutamine pole edenenud.

Mägiindiaanlaste elu oli igas mõttes lihtne. Ka minu võõrustaja, poliitikuhärra, kodus polnud ühtki üleliigset asja. Elamises puudus näiteks külmkapp, rääkimata mugavustest nagu soe vesi. Teisest küljest olid kõik vajalikud asjad selles kauges maakohas olemas, erinevalt Eesti ääremaadest, kus järjest kaotatakse ära elementaarseid igapäevaeluks vajalikke funktsioone. Kõige kadedamaks tegid liinibussid, mis väljusid linna iga poole tunni tagant.

Üks suurimaid katsumusi minu jaoks oli toitumine. Olen söömisharjumuste poolest sarnane brittidega – päev algas Eestis täpselt kell 7:30 tugeva hommikusöögiga, lõunasöök alati kell 13:00 ja kerge õhtusöök kell 18:00. Indiaanlastel oli toidukordade osas vaba graafik. Hommikusöök pidi teoorias algama kell 7, praktikas alustati harva enne 8:30, aga tihti näiteks 9:30. Lõuna osas õnnestus mul kokku leppida, et see tehtaks valmis täpselt kell 13, sest ma tulin spetsiaalselt selleks ajaks Haciendast ära. Õhtusööki tuli kõige suurema igatsusega oodata. Õnnelik õhtu, kui see algas kell 19:30; tavaliselt sai valmis veidi enne kella 21. Oodatud toit oli alati tõeline energiapomm, tavaliselt rasvane supp. Kui ma mõni aeg pärast õhtustamist unisena lõdisedes voodisse olin pugenud, tundsin, kuidas toit kõhus laulab, tantsib ja trummi mängib. Tavaliselt julgustati mind õhtuti toitu juurde võtma, kuid hommikul oli olukord vastupidine – oleks veel söönud, aga rohkem ei pakutud. Toit ise oli lihtsaimast lihtsaim – hommikul muna ja riis, lõunaks kana ja riis ning õhtuks supp. Muudatusi menüüs esines harva.

Indiaanlaste söömiskombed erinesid suuresti ülejäänud Ecuadorist, kus toidul on igapäevaelus väga oluline osa. Tüüpiline Ecuadori perekond sööb iga päev erinevat toitu ja külalisi võõrustades tuntakse toidulaua üle varjamatult uhkust. Maitseelamustest oleks mul nii mõndagi kirjutada, ja selle kohta on planeeritud eraldi jutt, aga indiaanlaste puhul märgin veel, et kokkupuutepunkte tüüpilise Ladina-Ameerika eluga (lisaks hispaania keelele) on nende maailmas vähe. Kõige rohkem tundsin puudust rääkimisest. On hea praktiseerida keelt tüüpilise ladinaameeriklasega, kes pidevalt räägib-räägib-räägib. Mägirahvad, kes muidu küll igati lahked ja sümpaatsed, olid nii tagasihoidlikud, et enamasti ainult vastasid minu küsimustele. Kui rääkisid, siis ainult praktilistest asjadest. Kui küsisin nende arvamust selle kohta, mis ajalehtedes kirjutatakse, sain alati vastuseks „no se“ (ei tea). Minu soovi siit kaugest kohast ära tulla kinnistas seegi, kui avastasin, et nädalavahetus Quitos andis oluliselt rohkem keelepraktikat kui 5 päeva mägikülas.

Varsti tuleb jutt sellest, mida praegu teen, sest Ecuadorist äratulek pole mul hetkekski mõttes olnud :)

Viimastest arengutest seoses vabatahtliku tööga

Tere taas, olen tagasi! Paljude austajatega (:D, :D) seoses tekib tunne, et suur tükk ajab suu lõhki: aeg-ajalt öeldakse, et ma postitan harva, ja samal ajal räägitakse, et jutud on nii pikad, et ei jõua lugeda. Kui ma oma lugusid vahel silmitsen, siis üht-teist paistab olevat ikka kirja pandud. Vahest oleks parem neid pikki lugusid jupikaupa saata.

Vahepeal on olnud pikk aeg ilma inspiratsioonita. Etteruttavalt märgin, et olen kolinud Quitosse. La Chimbas indiaanlaste keskel elasin umbes neli nädalat, ja see oli täpselt piisav aeg, et tundma õppida selle mägirahva elu võlusid ja valusid. Minule kui külalisele pakkus see koht piisavalt avastamisrõõmu; minu kui vabatahtliku jaoks oli tegemist läbikukkumisega.

Üks tüüpilisi vabatahtliku töö kogemusi on vaidlused selle üle, mida erinevad osapooled teineteiselt ootavad ja kuidas teineteisest aru saada. Minu „projekt“ oli sellisest probleemist täiesti puutumata, kuna kohapealsel rahval puudus täielikult arusaam, miks mind seal vaja on.

Algus oli paljutõotav, ent veidi kahtlane. Nimelt pandi mind elama noorde perre, mille perekonnapea Vinicio oli suure kommuni vanem ja ühtlasi minu projekti „boss“. Kahtlaseks muutis olukorra poliitiku mängutulek, kuna isiklikud kogemused on mind muutnud nende suhtes ettevaatlikuks. Noorhärra tegi esimese kohtumise esimeste sõnade järel juttu projektist, küsides minult detailset tööplaani, kuhu peaks taha märkima tulemusnäitajad jne. Üritasin oma algelise hispaania keelega selgitada, et asju aetakse teisest otsast, ja tema peaks mulle tutvustama, millega seal tegeletakse ja milleks vabatahtlikke vajatakse. Peanoogutusega andis ta mulle internetiaadressi, kus pidavat olema palju infot (tegelikult kõigest 3 A4 lehekülge juttu). Järgmisel päeval läksime objektile, kus Vinicio tutvustas mind sõbrale Carlosele, kes pidi hakkama minuga seonduvate küsimustega tegelema, kuna Viniciol oli tähtsamatki teha. Carlos oli muidu muhe vend, aga projekti kohta tal palju öelda polnud: muuseumiarendus, kus lootsin kaasa lüüa, pidi algama millalgi aastal 2010, ja turistidki pidid tulema samal ajal. Sõnum oli umbes selline, et tee mida iganes soovid, ja anna pärast ka meile teada.

Koordineeriv organisatsioongi ei osanud paremat välja pakkuda kui lubas appi kutsuda ühe projektiga seotud ameeriklase, nimeks Pete, kes oskavat hästi ülesandeid suureks mulliks puhuda. Minu seisukoht oli niisiis ühene: projektis ma perspektiivi ei näe ja sellest tulenevalt ei ole ka motivatsiooni midagi teha.

Projekt sai valitud tänu väga huvitavatele tegevustele, mis kaalusid minu jaoks üles paljud negatiivsed küljed. Teadsin, et hakkan elama suurtest keskustest kaugel, kus pole teisi vabatahtlikke, ja elutingimused saavad olema karmid. Tegelikkuses ma neid positiivseid külgi, mis pidid ebamugavusi kompenseerima, eest ei leidnud.

Hispaania keeles suhtlemine

Ecuadori elu algas keelekursustega. See oli minu siinoldud aja üks kõige ebameeldivamaid (ja kasutumaid) hetki. Iga päev hommikust õhtuni, poolteist nädalat järjest. Probleem oli eelkõige selles, olen loomu poolest aeglane ja esiteks ei suuda võtta vastu palju infot korraga, ja teiseks läheb mõni hetk aega, enne kui ma info registreerin. Keelekursuste lõpuks pidi plaani järgi aasta jagu materjale selle lühikese ajaga läbi töötatama koos hüperaktiivse õpetajaga, kes esines klassi ees selliselt, nagu oleks ta esinemine videosse võetud kiiresti käima pandud. Rääkis midagi kiiresti-kiiresti, kirjutas üles kiiresti-kiiresti, ja tahtis õpilastelt kiireid vastuseid. „Lõbusaimad“ hetked saabusid siis, kui ta aeg-ajalt minu poole pöördus: „Senjor Hannes…“ siis läks veidi aega, et aru saada, mida ta küsis; siis ma mõtlesin, mida vastata, ja selle aja jooksul jõudis ta tavaliselt kolm korda öelda „rapido-rapido, no tienemos tiempo!“ Pedagoogina ma teda heade sõnadega meenutada ei saa, aga igas muus mõttes oli ta igati ok: alati heas tujus, tegi nalja, nägi hea välja, ja tema särtsakus kompenseeris peaaegu täielikult asjaolu, et ta oli nooremas keskeas J
Minu nullilähedane hispaania keel tuli kuidagimoodi selgeks saada, ja ainus võimalus selleks oli rääkima hakata. Tänasel hetkel ma oma keeleoskuse üle (6 nädala kohta) ei kurda. Saan aru televiisorist ja ajalehtedest, ning eluliselt vajalikes küsimustes on võimalik ennast mõistetavaks teha inimestele, kes ei räägi sõnagi inglise keelt. Emotsioonid kulgevad keeleoskusega seoses järsult üles ja alla. Üles siis, kui õnnestub mõni viljakas vestlus maha pidada (eriti, kui vestluspartner mainib, et mu hispaania keel on hea J); alla siis, kui tekib väljendamisega raskusi, või kui ei saa millestki olulisest aru, ja pean tunnistama, et palju on veel õppida. Igal juhul räägin hispaania keelt paremini kui vene keelt J.
Keeleoskus on Ladina-Ameerikas ülioluline kahel põhjusel: esiteks ei mõista enamus inimesi siin inglise keelt, ja teiseks on igas olukorras hakkamasaamiseks tarvis suhelda. Eurooplane on harjunud kõike dokumentidesse kirja panema, kuid siin kohtab formaalsusi harva. Kõige sagedasem ja olulisem suhtlemist vajav olukord on punktist A punkti B liikumine. Tänavate ja transpordi süsteemid eksisteerivad eelkõige inimeste peades, seletavaid viitasid kohtab harva. Vähegi keerulisemat kohta või sobivat ühistransporti otsides on parim lahendus leida mõni usaldusväärne isik (ja rahvast on igal pool palju), ning küsida. Hea oleks sama küsimus mitmele inimesele esitada, sest vahel antakse vastuolulist infot. Ka minu käest tullakse pidevalt teed küsima. Üks meeldejäävamaid orienteerumise hetki oli mul möödunud nädalavahetusel, kui otsisin hostelit Quito vanalinnas San Blasi kompleksi lähedal, kus mu sõbrad pidasid väikest pidu. Harrastasin parasjagu ekstreemsporti, kuna kell oli pool kümme õhtul, ja see oli õhtusel ajal linna üks ohtlikumaid kohti. Väljusin trollist ja mõtlesin takso võtta, kui mulle jalutas vastu automaadiga turvamees. Küsisin, kuidas oleks kõige mõistlikum sihtkohta jõuda. Turvamees vaatas kaarti ja ütles, et see on natuke kaugel, sinna on ohtlik minna, aga ta võib kaasa tulla. Nii ma läksingi järgmised kümme minutit läbi õhtuse Quito vanalinna koos relvastatud saatjaga.

Ecuadori sisenemine

Tere üle pika aja! Kirjutamine on mitmetel põhjustel olnud raskendatud. Üks neist on väliskeskkonnast põhjustatud energiapuudus. Olen viimased neli nädalat elanud kõrgel mägede ja tuulte keskel.
Esimene positiivne üllatus oli piirikontroll. USA-s reisimine oli mind tõsiselt pannud mõtlema vajadusele korraldada lennureisijatele piirikontrolli kursused, mille programmis oleksid vähemalt dokumendihalduse põhitõed ja suhtlemistreening. USA-sse olen reisinud siiski kõige rohkem paariks nädalaks, Ecuadori pidin aga jääma kaheteistkümneks kuuks.
Ulatasin tolliametnikule passi ja viisadokumendid ning jäin ootama (ebameeldivaid) küsimusi. Olin kergelt hämmingus, kui juba minuti pärast hoidsin templiga passi näpus, ja silme ees oli silt „Welkome to Ecuador“. Ainsad sõnad, mida passikontrollis kuulsin, olid „Por favor“ ja „Gracias“.
Kui järele mõelda, on piirikontrolli ülesanne koguda iga reisija kohta kokku teatud info. Seda infot saavad pakkuda vaid dokumendid, mida reisijad on kohustatud esitama. Ma ei tunne küll erinevate riikide tollieeskirju, kuid tundub, et üldises plaanis on kogutav info üks ja sama. Kuna dokumentides on selgelt kirjas, kes on isik, kust ta tuleb, ja mis eesmärgil riiki siseneb, ei leia ma ühtegi põhjust, miks peaks kõigilt midagi täiendavalt küsima. Nii ei saa ma aru, kuidas muudab USA piirikontrolli töö tulemuslikkust see, kui iga reisija suuliste küsimustega risttule alla võetakse, alustades vestlust umbes selliselt: „sa, mees, tahad meie riiki tulla? No vaatame-vaatame, praegu otsustan Mina, millistel tingimustel sa tuled, ja kas sa üldse tuled!“. Ainus tulemus, mida mina näen, on see, et piirivalve kulutab enda ja reisijate aega.

Ringreisist veel

Tere taas, olukord läheb ikka huvitavamaks: resideerin juba ligi kaks nädalat ülal mägikülas. Siin on küll olemas nii internet kui elekter, kuid kumbki töötab ebaregulaarselt. Alati, kui olen tahtnud midagi postitama hakata, kaob elekter ära ja samal ajal on loomulikult arvuti aku tühi. Kui ükskord lugu valmis saab, ei ole jälle internetti (viimased viis päeva). Selline on elu.

Teen kiire ülevaate viimastest hetkedest ringreisil enne Ecuadori saabumist. Niisiis elasime olude sunnil Kunade saarel ja ootasime edasiliikumise võimalust. Ainsaks mõeldavaks liikumisvahendiks oli kaubalaev, mille võimaliku saabumise kohta liikus info vaid legendide tasemel.

Pärast paaripäevast ootamist ta lõpuks siiski saabus – gaasiballoone täis laev, kolumbia lipp uhkelt lehvimas. Oli ka viimane aeg, sest olime saare igast küljest risti-põiki läbi uurinud ja ei suutnud enam leida ühtegi huvipakkuvat tegevust. Mõõduka tasu eest luba laevameeskond meid edasi viia suuremate keskuste poole, kus oli ühistransport.

Üks meeldejäävamaid hetki selle ligi kahepäevase laevareisi ajal olid söögikorrad. Meile nimelt eraldati küll osa laevameeskonna söögipoolisest, kuid tihti olid need pigem riismed. Näiteks ükskord oli ette nähtud kartulid maksakastmega, kuid meile kartuleid ei jätkunud ja need asendati soolaküpsistega! Meie arvamusavaldused selle toidu kohta oleksid pannud mõnegi ilmasõjas käinud vanahärra kulmu kortsutama ja tõdema, et me pole näguripäevi näinud… Nähtavasti olime liiga tihti külastanud kariibimere äärseid meile harjumatult odavaid, ent rikkaliku toiduga restorane.

Laev peatus teekonna jooksul paljudel teistel Kunade saartel. Kui sellel saarel, kus meid peale võeti, elati igas mõttes traditsioonilist elu ja oldi meie kui külaliste suhtes väga uudishimulikud, ent ülilahked, siis Panama pealinnale lähenedes oli saartel märgata üha rohkem kaasaegseid ehitisi ja turistidele mõeldud objekte (näiteks restorane). Harvemini kohtas rahvariideid ja traditsioonilisi kombeid, ning tundus, et elanikudki ei olnud nii sõbralikud ja avatud.

Meie viimane peatuspaik enne „tsivilisatsiooni“ jõudmist oli Isla de Tigre ehk Tiigrisaar. Seal olid indiaanlased, nende onnid, palmid, liiv, meri ja päike. Olin seda kõike antud hetkeks piisavalt näinud ja hingasin kergendatult, kui lennuk paari päeva pärast lähedalasuvalt saarelt Panama City poole õhku tõusis.

Panama Citysse pääsemiseks tuli lennujaama passikontrollis oodata vähemalt kolmveerand tundi, mis oli minu jaoks pikim sellelaadne operatsioon. Seda ei saa siiski võrrelda USA piirikontrolliga, kus samuti võib palju aega kuluda. Käesoleval juhul ei hoitud meid kinni võimu näitamise pärast, vaid piirivalveametnikud olid siiralt segaduses. Nimelt polnud neil kogemusi kaugelt maalt pärit reisijatega ning nad neil oli keeruline tuvastada, mida Eesti-nimeline riik endast kujutab, või kas sellenimeline sootuks eksisteerib.

Keegi on kunagi võrrelnud Panama Cityt Havannaga. Isiklikult pole Havannas käinud, kuid piltide järgi tundub võrdlus usutav: sarnane arhitektuur, palju suurejoonelisi ehitisi, milledest osa on heas korras, teine osa seisab kasutult ja laguneb. Erinevalt Havannast, mis olevat turvaline, on Panama Citys ainsaks kohaks, kus enam-vähem muretult võib jalutada, presidendilossi ümbrus ja selle lähedal väike osa kesklinnast. Ülejäänud kohtades on mõistlik ringi liikuda vaid taksoga.

Mulle isiklikult meenus Panama Cityga seoses Forrest Gump’ist tuttav Leitnant Dan Taylor – tulihingeline sojavaelane, parit sojavaelaste perest, kelle perekonnaliikmetest oli labi ajaloo vahemalt uks igas Uhendriikide osalusel peetavas lahingus elu kaotanud. Tal oli, aukartustäratav minevik, edukas karjäär ja ta saadeti Vietnami sotta, kus ta oli ulivaimustuses Viet Congi akkrunnakute vastu minekust. Tema tulevikki oleks kulgenud samasuguses tõusvas joones, kui lahingus saadud pomm poleks temalt loiganud molemad jalad. Pärast õnnetust oli ta hoiakult endiselt justkui uhke sõjamees, vähemalt ei saanud keegi temalt ära võtta teenitud aumärke ega armees kordasaadetud kangelastegusid. Suur osa tema endisest hiilgusest oli siiski kadunud – ta sai liikuda vaid ratastooliga ja ta polnud enam sõdur, vaid sõjaveteran. Ka Panama City oli oma uhkete, kuid lagunevate ehitistega justkui ratastoolis, ehkki osa temast elas ja hiilgas. Enne ülemaailmset majanduskriisi on siia ehitatud vähemalt kahe Bostoni kesklinna jagu pilvelõhkujaid, millest, nagu lähemal vaatlemisel ilmneb, on umbes kolmandik kasutuseta ja kohati lõpuni ehitamata. See, mis Panama Citys elas ja tegutses, oli siiski muljetavaldav ja huvitavalt kirju. Siin leidub igat sorti maju, inimesi ja meelelahutusvõimalusi. Kahjuks ei ole midagi märkimisväärset meenutada siinse kõige kuulsama paiga – Panama kanali – kohta. See oli kõige tavalisem laevade läbisõidu koht. Küll elasime Panama Citys minu elu ühes kõige huvitavamas hostelis. See meenutas mõne 19. sajandi suurkaupmehe villat koos oma kireva nikerdustega disaini, kõrgete lagede ja suurte akendega. Õhtune pidu hosteli sisehoovis lillaias oli – nagu eeldada võiski – eht-ladina-ameerikalik.

Panamas oli meil ühtekokku kaks sihtkohta. Lisaks pealinnale viibisime Boquettes – see on suvituskoht Costa Rica piiri ääres, populaarne iseäranis (USA) pensionäride seas. Külastasime selle paiga kahte peamist atraktsiooni – 42-kraadiseid kuumaveeallikaid ja 3474 meetri kõrgust mäge, kuhu otsaronimiseks tuli läbida kokku 30 kilomeetrit. Aega selleks kulus ligi 5 tundi üles ja 4 tundi alla.

Sellega ongi meeldejäävamad hetked ringreisist läbi. Päev pärast kirjeldatud sündmusi sõitsime odava lennuga Kolumbiasse, kus pidasime (väga) väikese Arvo lahkumispeo. Antud hetkedel olin mõtetega juba Ecuadoris.

Püüan õige pea hakata postitama lugusid otse sündmuskohalt.

Indiaanlased

Varsti toimus meie seiklustes kannapööre. Panama poole reisides tuli kasutada väikest lantžat, mis muutis meie Turbo-reisi vaid haledaks varjuks. Lained olid märgatavalt kõrgemad ja need matsid meid enda alla, lisaks sadas vihma ning midagi ei olnud võimalik näha.
Pärast umbes kahte ja poolt tundi jõudsime indiaanlaste keskele Kuna Yala saarestikule. Iga saar oli umbes nelja jalgpalliväljaku suurune. Tundusime olevat läinud ajas kolmsada aastat tagasi. Ainsaks kaasajale omasteks märkideks olid Coca-Cola ning toidukonservid. Kanti rahvariideid ja elati palkidest kokkuseotud onnides. Elektrit loomulikult polnud. Saar oli justkui elav puuviljakompotti, kus kõik oli tihedasti kokku pakitud. Majad olid nii lähestikku, et nende vahelt oli raske läbi mahtuda. Polnud asja või nähtust, mis ei oleks põimunud teistega. Näiteks majapidamises, kus elamu ühes nurgas tehti süüa, tuhnis teises otsas ringi veel elav, kuid söömiseks kasvatatav olend. Või näiteks mere ääres, kus ühes kohas läks keegi käimlasse (vee kohal!), läks mõned meetrid eemal keegi teine ujuma. Käimlad, nagu enamik hooneidki, olid sõrestikuliselt läbipaistvad, ja iga perekonna iga elutegevus, olgu vähem või rohkem intiimne, toimus kogukonnaliikmete nähtavus- ja kuuldekaugusel.
Meie majutuspaigaks oli kirik (meie standardite järgi pigem kiriku-laadne moodustis), „vooditeks“ võrkkiiged. Tundsime ennast kohati nagu loomaaia elanikud, sest mööduvad inimesed uurisid meid pidevalt „kiriku“ igast avausest (ka pimedas – taskulampidega).

Kolumbiasse ja Kolumbias

Hei, olen kirjutamise hetkel ennast väikest viisi Ecuadoris sisse seadnud, aga kuna elu on olnud (ja saab olema) kaootiline, siis tulevad jutustused väikese hilinemisega. Alustan lugudest alates Ladina-Ameerikasse jõudmisest.
Saabusin 30. Juulil Kolumbiasse Bogotas. Plaanisin seal ringi vaadata, kuid muutunud plaanide tõttu suundusin otse Medellini. Et tee Bogota lennujaamast bussijaama ei läbinud just linna kõige esinduslikumaid paiku, ületasid ka minu esimesed muljed negatiivses mõttes senist ettekujutust „kolmandast maailmast“. Lennujaamast ärasõit oli korraldatud nn. autoriseeritud taksodega: takso tellimiseks tuli pöörduda kassasse, ja võtta pilet, kus oli kirjas, kui palju sõit maksab. Takso aknast hakkasid kõige rohkem silma majade trellitatud aknad ja relvastatud mundrikandjad. Uhkeid maju, rääkimata heas korras elamukvartalitest, ei olnud näha. Oli harjumatult külm (võrreldes Miamiga).
Esimestel päevadel tutvusin Medellini (muu hulgas esimesena nähtud Ladina-Ameerika linna) elu-oluga. Tegemist on Kolumbia suuruselt teise linnaga, kus elab umbes 2,5 miljonit inimest. Linn on igas mõttes kirju (arhitektuur, kultuur, inimesed jne). See muudab ta omal moel unikaalseks, mistõttu teda on raske teiste linnadega võrrelda. Paljud paigad tuletasid meelde Ida-Berliini, eriti kaubatänavad hommikuti – midagi sarnast oli neil ehitistel ja neis valitsenud õhkkonnal (lisaks ka karpmajad). Berliin on siiski korrastatum (sirgemad tänavad ja majad, puhtus, reguleeritud liiklus jne), ja ilmselt tõmbaks ma Medellinis pikemalt ringi vaadates paralleele paljude teistegi kohtadega. Näiteks Tartuga, kuna mõlemad on ülikoolilinnad, elanikkond on noor(uslik) ja õhustik veidi boheemlaslik.
Linna sissesõidu ajal tekkis mul kujutlus suveniirist, mille sarnast ma kusagil ei kohanud. See võiks olla poolringi kujuline toos, mille sees oleks linna makett. Toos oleks kaetud klaasiga, mille sees oleksid kohati udused laigud. Umbes selline näeb välja Medellin kõrgelt vaadates: paikneb justkui kausis, kuid nähtaval on vaid osa linnast, sest vaadet varjavad pilved.
Medellinist sai alguse Arvo „Grand-plan“, mille ideeks oli Kariibi mere kaudu Panama City-sse jõuda ja sealt alguspunkti tagasi tulla. Ettevõtmine oli väljakutsuv – teekond pidi läbima paiku, kus avalikku transporti ei olnud ja edasiminekuks tuli muid lahendusi otsida. Sealjuures liikumisvõimalused teatud punktides (seega ka kohalejõudmise aeg) ei olnud ei teada ega 100% kindlad.
Esimene peatuspunkt pärast Medellini oli Santa Fe de Antioquia – küla, mis pidi olema Kolumbia üks tuntumaid maakohti, seega turistide hulgas populaarne. Püüan enamasti turismiatraktsioone vältida, sest mind huvitab eelkõige see, mis elab ja tegutseb, mitte see, mis on pandud välja näitamiseks. Positiivse üllatusena leidsin eest elujõulise küla, kus sõitsid ringi hobuvankrid, päeval käis hoogne laadategevus ning õhtul istusid vuntsidega ja sombreerodega isandad kõrtside ees ning rüüpasid õlut.
Järgmise päeva teekond kujunes veidi süngemaks. Sõitsime kaheksa tunni jooksul põhja poole – mida edasi, seda lihtsamaks (ja räpasemaks) paigad muutusid. Merele lähenemisest andis ühena esimestest märku kohalike elanike üha tõmmum nahavärv (teatavasti Kolumbia mustanahaline elanikkond on valdavalt koondunud ranniku piirkonda). Päeva lõpetasime väikeses linnas nimega Turbo, kus hommikul pidi sadamast väljuma Lantša (nii kutsutakse sealkandis kergeid veesõidukeid). Kohalik elanikkond oli siin eranditult mustanahaline. Oleks linn olnud väiksem, oleks teda kõigi tunnuste poolest võinud pidada külaks. Vähemalt pooled tänavatel liikuvatest masinatest olid mootorrattad, ülejäänud poole moodustasid lisaks autodele bussid ja igat sorti vankrid, mida veeti nii hobusega kui käsitsi. Elanikkond oli silmnähtavalt vaene, kuid väga õnnelik. Õhtust tantsu ja tralli nähes oli mõistetav, miks taolisi aastaringselt sooje piirkondi samastatakse lauludes paradiisiga. Tundus, et ainus, mis antud hetkel pidutsejate maailma mahtus, oli muusika, palmid, soe õhk ja ümberringi naeratavad näod. Ma pole Jamaikal käinud, kuid minu ettekujutus sellest vastas täpselt antud kohale (ainsaks erinevuseks oli hispaania keel).
Hommikul algas tõeline action, sest meie järgneval reisil oli sõiduvahendiks mootorpaat, mis sõitis täpselt nii kõrgel või madalal, kui olid parasjagu lained. Sihtkohaks oli Capurgana – küla Panama piiri lähedal. Sinna jõudmiseks olid ainsateks võimalikeks transpordivahenditeks veesõidukid, sest koht oli igast küljest ümbritsetud mägede ja džungliga. Raske ligipääsu tõttu ei ole ilmselt kuigi paljud rahvusvahelised turistid (näiteks eestlased) sinna sattunud, kuid Kolumbialaste hulgas oli paik populaarne. Enamikes külas asunud majades tegutses mõni majutusasutus ja/või baar-söögikoht-pood (enamasti kõik korraga). Oluliselt teisi majandustegevusi peale turismi ei paistnud seal olevat. Tegu oli ideaalse „mittemidagitegemise“ kohaga, kuid see võib kergesti muutuda elustiiliks, kui seal liiga kaua viibida. Päikese ja palmide all elades on laisaksminek garanteeritud.

Viimane tagasivaade USA-st

Tere üle pika aja. On väga vähe olnud võimalusi pikalt internetis olla. Olen viimaseid tunde Kolumbias, Medellini lennujaamas, ja ootan lendu Quitosse. Minu „uude ellu“ (Ladina-Ameerikas) on pärast suuri seiklusi saabunud otsustav pööre: minu üks parimaid sõpru Arvo Anton alustas reisi tagasi Eestisse. Ta on viimastel nädalatel olnud mulle nii tõlgiks kui reisijuhiks, nüüd olen oma pea olematu hispaania keele oskusega sama hästi kui keset džunglit, kus tuleb leida õige tee. Saab huvitav olema!
Enne kui hakkan jutustama oma viimase kahe nädala ringreisist, teeksin tagasivaate USA-reisile. Püüan seda teha lühidalt, ses üllatuslikult on Ladina-Ameerikas oldud ajal nii palju juhtunud, et sellest kirjutamine lükkub lähitulevikku.
Lubatud Bahama-reisi kohta ütleks kokkuvõtvalt, et läksin paari sõbra soovituse õnge, kes näitasid odavat reisipaketti. Pidin tõdema, et Bahama kruiis on suunatud rikastele turistidele, kes peaksid võimalikult palju oma raha laeva ja saarele jätma. Seetõttu ei saagi olla mistahes sooduspakkumine sellise ettevõtmise puhul tõsiseltvõetav.
Bahama on kuuldavasti meeldiv koht, kuid sinna saab reisida ka omal käel. Soovitan vaid vältida Grand-Bahamat, mis mõeldud lõbustuspargina turistidele, kes ei julge või ei viitsi omapäi liikuda ja keda peab giid käekõrval väidetavalt populaarsemates kohtades ringi vedama. Enamuse ajast veedavad turistid hotellikompleksis ja minu arvates pole mõnel külastajal vajagi sealt kaugemale minna, sest see on justkui muuseum, kuhu on kokku kogutud tervele saarestikule tüüpilisemad vaatamisväärsused (eelkõige rand, palmid, kohvikud-poed, kohalikud tõmmunahalised asukad turukauplejate näol – kõik, mille järgi paika tuntakse).
Mina käisin uudishimulikuna ka saare kaugemates kohtades ning kohtasin mitmeid põlisasukaid. Valge nahavärvi tõttu pakkusin ma paljudele huvi kui potentsiaalne rahaallikas.
Lõpetan USA muljed omapoolsete tähelepanekutega selle paljuräägitud suurriigi elu kohta. Üks suurimaid omapärasid, mida sagedasti kohtasin, olid üliranged reeglid. Pärast taolisi kogemusi ei pea ma USA ühiskonda sugugi liberaalseks, ehkki seal võib olla lubatud palju sellist, millega meie, eurooplased, pole harjunud.
Kõige karmimad reeglid on loomulikult riigipiiri ületamisel. Tervikuna võiks mõista, et USA positsioon maailmas ning potentsiaalsed ohud on tinginud põhjalikud kontrolliprotseduurid, kuid sellele vaatamata on minu arvates see süsteem koomiline. Miamis piiril olles meenutasin reisi Bostonisse, kus mind küsitleti põhjalikult ja kahtlustavalt. Seetõttu olin vaimselt valmis kõigiks ebameeldivusteks. Üllatuslikult osutus piirikontroll põgusaks. See sai mulle saatuslikuks ülalkirjeldatud Bahama reisil. Tulles tagasi Ühendriikidesse, avastas piirivalveametnik, et Miamis unustati mu passile kinnitada tollideklaratsiooni dokument. Piirivalve tegematajätmine, kuid ametniku väitel oleksin pidanud ise selle eest hoolitsema, et see passi külge pandaks. Demonstratiivselt joonistas ta pastakaga passi ringi, kommenteerides, et kirjutab märke, teeb seekord erandi, lubades sarnase juhtumi kordudes isiklikult hoolitseda selle eest, et ma kunagi ei pääse enam Ühendriikidesse.
Lisaks reeglitele on mul siinkohal lisatähelepanek – protseduurid ja nende täitmine on teatud piirides vajalikud, kuid kui ametnik kasutab sellisel moel psühholoogilisi meetodeid ühe paberilipaka puudumisel, siis minu arvates on siin suuresti tegu suurriigi kodaniku komplekside väljaelamisega.
Lisaks piirivalvele tunnetasin taolisi piiranguid paljudes pisiasjades. Näiteks baarid, kus enamasti on range kontroll sisenemisel. Nõus, alaealistel ei peaks sellistes kohtadesse asja olema. Et mina paistan 28 aasta kohta veidi noorem välja ja minult iga kord baaris dokumenti küsiti, seda võiks samuti mõista. On siiski veider, et uksehoidjatele ei meeldinud minu ID kaart. Nad teadsid hästi, millega on tegu, kuid neil olevat reegel, et sisenemisel peab näitama passi. Seagripi oht on ühtemoodi probleemiks paljudes riikides, kuid USA on mulle teadaolevalt ainuke koht, kus lennukis korjatakse reisijatelt kokku kaasasolev toit. Mina pidin ära andma paki küpsiseid – öeldi, et sorry, selline on reegel. Jääb üle vaid küsida, miks reisijatelt ei nõuta kummiülikondade ja gaasimaski kandmist. Viimase näitena tooksin taksotellimise: seisin kahe suure tee ristmikul, kus läheduses hooneid polnud, ja helistasin taksooperaatorile. Mulle vastati, et taksot ei saadeta, kui pole täpset aadressi. Minu selgitused majade puudumisest ei aidanud, sest taksofirmal oli reegel, et täpse aadressita välja ei sõideta. Küsisin abi möödakäijatelt, kes samuti laiutasid käsi, sest ümbruses maju polnud.
Nii on mulle jäänud mulje, et USA elanikud on paljudes valdkondades pandud kuulekalt käske täitma, ja on palju reegleid, mille puhul teatakse, tuleb täpselt nii teha, kuid ei mõisteta, mis eesmärgil Sellised pisiasjad teevad elu keeruliseks, ja mitmed ameeriklasedki, kellega rääkisin, tunnistasid, et saa täpselt aru, miks seda vaja on.
Suheldes kohalike elanikega soovisin kuulda, kuidas hinnatakse olukorda USA-s praeguses majandussurutise tingimustes. Ma ei kohanud isiklikult ühtegi ameeriklast, kes oleks oma riigi olukorra suhtes sama optimistlik kui näiteks Eestis Andrus Ansip. Küll jäi mulje, et suur osa neist on rahul praeguse riigijuhi tegevusega, ja eelkõige seetõttu, et ta vähemalt midagi teeb. Olukord ei saavat olla hullem eelmise presidendi ametiajast, kui riigivõlg kasvas kümnekordseks ning kodanikke julgustati järjekindlalt laenama ja tarbima. Tulemuseks on riik, mis oleks pankrotis, kui tegu oleks firmaga.
Isiklikult leian, et uus USA president on selgelt keeruliste valikute ees, olles saanud kingituseks hiigelvõlad ning sotsiaalabi vajajate armee. Ilmselt pole riigi normaalse funktsioneerimise tagamiseks oluliselt paremaid valikuid kui panustada reformipaketiga tervishoiu ja muude sotsiaalsüsteemide reformimisele, kuna need on aasta(kümnei)d olnud praktiliselt arendamata, kuid riigi elanikele on need süsteemid eluliselt vajalikud. Küll hirmutab mind nende kulutuste katteks väljaantavad riigivõlakirjad ning raha juurdetrükkimine. Pole ime, et spekulandid juba ammu panustavad USA hüperinflatsioonile, müües dollareid lootuses need lähitulevikus odavalt tagasi osta. Selline käitumine paneb mind oletama, et kui maailmamajandus (ja USA oma koos sellega) taas jalad alla saab, jätkub võlgu tarbimine endisel moel. Küsimus on vaid selles, kui kaua on võimalik nii jätkata.

Kiiresti Kolumbiast

Ei ole aega ega vaimu, et pikka juttu kirjutada. Raporteerin lühidalt, et olen Kolumbias alates 30.07. Kohe-kohe läheb lahti sõit põhja poole. Avastamist ootab Kariibi meri ja Panama. Lähitulevikus pikemalt sellest, mis olnud.

Miami-jutud

Miami Lennujaama uksest valjudes uskusin mõnda aega, et olen suure mootori juurde sattunud, enne kui taipasin, et selline ongi õhutemperatuur :)
Floridas on enamikesse hoonetesse, eriti kauplustesse, sisenemisel, tunne, nagu astuks kulmkappi. Kõige rohkem varskendust pakuvadki siseruumid, sest valjas on vaga palav, isegi oosel. Meri pole ka alternatiiv, sest kohati tundub seal soemgi kui valjas. Mõnevõrra lahedamaks teeb olemise vihm, ja seda tuleb suvisel ajal taevast tihti ja ohtralt. Autodest valja astudes on ka veidi harjumatu, et on palav, sest sees on jahutus.
On uldteada, et autota on Ameerikas keeruline elada. Mina proovisin seda, ja õnnestunult :) USA infrastruktuuri tase on osariigiti vaga erinev. Maletan, et Bostonis ja New-Yorgis oli see igati eeskujulik, kuid neid paiku tuntakse ka kui uhistranspordi musternaidiseid. Florida piirkonda peetakse veel suhteliselt heaks (see on sõna otseses mõttes suhteline!). Miami Beachile minekuks otsustasin kasutada jalgratast, sest teades oma autojuhtimise oskust, ei kaalunudki ma auto rentimise võimalust. Siinses multikultuurilises hiigellinnas tuleks sukelduda vaga erinevate soidustiilide keskele: Ladina-Ameerika, Kariibi mere jt kohalike saarte ja angloameerika liikluskultuurid on taiesti erinevad, lisaks on tanavatel hulgaliselt turiste, kellel tihti pole aimugi, kus nad parasjagu asuvad. Nii suudab Miami liiklusõnnetuste arvu osas konkureerida vaid New-Yorgiga, ja minul polnud tahtmist seda kaost omal nahal jargi katsetada. Niisiis valisin bussi. Mulle meeldib siinsete busside juures jalgrattaraam, mille kulge saab ratta kinnitada. Uldiselt tundub Miami bussiliiklus olevat sotsiaalprojekti, sest lõviosa sõitjatest on pensionarid, ja iga paari peatuse jarel ajab bussijuht reisijad tahapoole, et teha ruumi ratastoolile, kelle jaoks bussi eesosa on reserveeritud. Vahepeal sisenes vahihaige naine, kes oigas kovasti, kuni haigla peatuses maha laks. Taolisi markantseid hetki oli soidu jooksul palju, olgu mainitud veel latiino vanamees, kes istus mu selja taga, jorises vahetpidamata ning aeg-ajalt torkis mind napuga.
Alustasin bussisoitu lennujaama lahedalt, kus oli mu oobimiskoht (kui Calloway road, NW 87 Avenue). Bussi pidi kaua ootama: aegade asemel oli bussipeatuses marge, et saabumine on 8-20 minuti jarel; reaalselt tuli oodata vahemalt 30 minutit (pidi ka umber istuma). Buss peatus kohe, kui oli vaevalt hoo sisse saanud, lisaks põikas tihit kõrvaltanavasse, ja tuli jalle põhiteele tagasi. Sellegipoolest on ullatav, kuidas saab nii luhikest vahemaad nii kaua soita. Loo moraal: elad USA-s, osta auto, kulastad USA-d, rendi auto!
Mõne sõnaga Miamist: USA on uldiselt tuntud rohkete kontrastide poolest, kuid Miamis joonistuvad need eriti selgelt valja. Siin leidub uhes kohas peaaegu koike: erinevaid inimesi ja nahavarve; noudlust ning pakkumist igale maitsele nii kultuurilises, meelelahutuslikus, religioosses kui, miks-mitte, ka seksuaalorientatsioonilises mottes :) Siin on ohtralt raha: see on tommanud ligi nii neid, kes oskavad seda teenida ja kulutada, aga ka neid, kes sooviksid seda teha, kuid kellel raha pole.
Mulle meenuvad Mamiga seoses kaks filmi: Cocain cowboys ja Miami Vice. Esimene neist kirjeldab seda, kuidas 80-ndatel aastatel tekkis lõviosa Miamis ringlenud rahast Ladina-Ameerikast saadetud kokaiini vahendustegevusest. Miami Vice kirjeldab narkoari ja selle vastu võitlemist. Tana sellist ulatuslikku narkoari Miamis ei toimu, kuid kuritegevus on sellegipoolest USA uks korgemaid. Uks probleem on ilmselt erinevate kultuuride segatus, mis tekitab igal tasandil konflikte. Muu hulgas on seda naha ka linnavalitsuse tasandil: Miami on uks vahestest USA linnadest, mis 2001. aastal laks reaalselt pankrotti ja on seda suurestis tanaseni. Pankrot omavalitsuse puhul ei tahena tegevuse lopetamist, kull peab USA-s sellisel juhul osariigi kaest laenu saama, mis tahendab uhest kuljest raha juurdevoolu, kuid teisest kuljest kasvab volakoormus.
Tundub siiski, et Miami on puuab leida ka uusi funktsioone, mis siiani lausa tundmata. Naiteks asja valmis uus teatrikompleks: seni teatriskaimise võimalus suuresti puudus, ja Miamis sai vaid pidutseda. Puutakse arendada ka ulikoolide vorgustikku.
Kui kõik kulgeb plaaniparaselt, olen homme hommikul juba Kolumbias. Siia USA-reisi juurde oleks nii mondagi jutustada ka sellest, kuidas ma Bahamal kaisin, aga aeg on otsas. Teen seda kindlasti hiljem!

Postitus Berliinist

Postitus Berliinist

Berliin on alati olnud üks mu lemmikkohti kultuurilises mottes - seal on ideaalne atmosfäär (vaba aja veetmiseks, vaimu puhkamiseks jne), ja kui keegi küsib, kus ma koige meelsamini ohtut veetma läheks, siis kindlasti asuks see koht Berliinis. Üks soovitustest oleks minna Bernardstrasse kanti - see on tänav, mille kohal paiknes Berliini müür. Piirkond on väga turistilik ja hinnatasegi vastav, kuid kui sinna ohtul hämaras rahvaga satute, siis pole vaja minna pubisse (neid on siin küll ka hulgim), vaid ostke poest ölled ja siirduge Mauerparki (Müüripark). Minu jaoks on see justkui Berliini variant Tartu Toomemäest. Kui Toomemäe atraktiivsus seisneb suuresti alkoholikeelu-vaba tsoonis, siis Saksamaal avalikus kohas alkoholi tarvitamise keeldu pole. Sellele vaatamata kogunevad paljud ohtuti just sellesse parki. Koht ise pole estetilises mottes väärtuslik, pigem hooldamata ja veidi räpane. Samas näeb ta koos kohalviibijatega välja töelise rahvapargina, kus igat sorti inimesed kogunevad spontaansetele pidudele, sama spontaanselt tekivad seal öhtu jooksul ka muusika ja lökked. Kui ölu peaks otsa saama, siis ei pea uue järgi poodi minema, sest kohe ilmub nagu tellitult üks vanamees, kes pakub mööduka tasu eest ölut.
Homme kell 8 väljub lennuk Miamisse. Oleksin ülimalt önnelik, kui ma sisse ei magaks.

Hei-hei!
Siit saab alguse Ecuadori blogi. Hetkel olen küll Eesti pinnal, Tallinn-Riia ekspressis, kuid jalgadega järgmise 13 kuud kodumaad ei puuduta. Esialgu palju kirjutada pole. Loodetavasti saab olema huvitav, st ootamatu. Kui kõik oodatav valmis mõelda, siis oleks pettumus suur, sest kunagi ei lähe kõik plaanipäraselt. Sellepärast ma ei ootagi oluliselt palju.
Reisiplaanist niipalju, et teekond kulgeb läbi Riia, Berliini ning sealt edasi Floridasse. See saab olema kohanemine hispaaniakeelse maailmaga. Näiteks 80% Miami elanike emakeeleks on Hispaania keel. Sisuliselt on tegemist mandri-kuubaga. Postitan midagi selle paiga kohta, kui kohale jõuan. Lätist ja DDR-i jäänustelt vaevalt et midagi eksootilist leiab J. Pärast Floridat suundun mõneks ajaks Columbiasse ja panamasse, kus saab olema paar nädalat ringitiirutamist. Ka sellest kirjutan võimaluse korral sündmuskohalt!
Mõne sõnaga sellest, mida minu käest viimasel ajal kõige rohkem küsitud ja mille kohta on ümmargusi vastuseid antud – miks Ecuador ja mida tegema. Endiselt on meeltesegadust raske kommenteerida, kuid nii on kujunenud ja ilmselt on üritus kunagi millekski kasulik. Seda küll mõtlesin, et nii head võimalust saab viimast korda elus kasutada. Plaanin nimelt lähiaastatel päriselu elama hakata ehk pikemaajalisi plaane teha. Praegune Ecuadoris viibimine ongi üks stabiilsemaid perioode, sest viimase paari aasta jooksul olen teinud pea iga paari kuu tagant midagi, millest hiljuti aimugi polnud. Nüüd on kindel, et olen vähemalt ühes kohas vähemalt aasta.
Järgnevalt kohapealsest elust ja plaanidest, kuid vahepeal kuulame ära Ecuadori laulu:
http://www.youtube.com/watch?v=P86fPsC_cCQ
Niisiis järgneva aasta jooksul olen vabatahtlik – teen tööd, mille eest raha ei maksta. Esimene ja vahest olulisim, mis ära tuleb teha, on kohaliku keele õppimine, sest inglise keelega pole seal midagi peale hakata. Kui mõelda Eestis elavate venelaste peale, siis võiks küll arvata, et võõrkeele õppimine on nii raske-raske, isegi võimatu. Õnneks tundub, et minu puhul on lihtsam, sest raamatute ja kõrvaklappide abil oskan juba ühtteist hispaania keeles öelda ja midagi saan ka jutust aru. Elame-näeme.
Hakkan tegutsema umbes 3 tunni autosõidu kaugusel Ecuadori pealinnast Quitost. Tegemist on haldusjaotuslikus mõttes Kayambi regiooniga, koha nimeks on Cayambe Volcano. Asulat tuntakse ajalooliselt tema elanike tugeva vastupanutegevuse poolest võõrrahvaste (inkad, hispaanlased) kolonisatsioonile.
1950-ndatel kujunes Yacuchimba provints riigi üheks tugevaimaks vastupanutegevuse keskuseks võimude vastu, kelle eesmärgiks oli sisuliselt põhisrahva orjastamine. Hispaania keeles kasutatakse selle kohta väljendit Peonage, mis kirjeldab olukorda, kus töötegijal on suhetes tööandjaga minimaalselt õigusi. Vastupanutegevus on põlisrahva hinnangul olnud edukas, kuna oldi esimesed, kes andsid tõuke 1960-ndatel teostatud maareformile, millega sisuliselt likvideeriti seniste plantaatorite (nn haciendad)) ülemvõim. Vastupanutegevuse üks peamisi eestvedajaid, Transito Amaguaña (Naine!), on tänaseni elus (ligi 100 aastane), ja kohalik rahvas peab teda riigi suurimaks revolutsionääriks ja kangelaseks, kes on teinud palju riigi sotsiaalse võrdsuse nimel. Iseasi on, kuivõrd rahul võib sotsiaalse võrdsusega olla tänasel päeval riigis, kus vähemalt ametliku statistika järgi elas 2008. aastal ligi 40 % elanikkonnast allapoole vaesuspiiri. Demagoogiline oleks seda võrrelda rikaste lääneriikidega, samuti Eestiga, kuid näiteks piirkonna ühe majanduslikult edukaima riigi Argentiina sama protsent on alla 25. Samas on olukord Ecuadoris viimastel aastatel siiski paremaks läinud, (sarnaselt naaberriikidega, kellest paljud said löögi 1999. aasta Brasiilia/Argentiina valuutakriisist) ja põlisrahvad ei vahetaks ilmselt kunagi praegust elu 1950-ndate aastate eelse ajaga.
Yacuchimba elanikkond elatub peamiselt põllumajandusest. Majapidamisele kuulub keskmiselt 6 hektarit (1000m2) maad. Kuna pered on suured (suur järelkasv, palju pärijaid), ei ole kasutadaolev põllumaa olnud piisav ning paljud noored on parema elu otsingul lahkunud linnadesse.
Nüüd on grupp kohalikke noori otsustanud hakata arendama ökoturismi, milles nähakse võimalikku lahendust uute töökohtade loomiseks. Moodustatud on organisatsioon nimega Condor Huasi. Tänaste saavutuste hulka kuulub majutuskeskus turistidele ning matkarada Páramo kuumaveeallikate juurde. Viimane paikneb 3600 meetri kõrgusel, kust avaneb imekaunis vaade Cayambe, Imbabura ja Cotacachi vulkaanidele. Korraldatakse ka rahvaüritusi, demonstreerimaks Kayambi rahvuslikke laule ning tantse. Rajamisel on Kayambi ajaloomuuseum, mis hakkab paiknema Ecuadori endise presidendi Galo Plaza (ametiaeg 1948-52) majas.
Nüüd etteruttavalt minu tegevustest. Minusugused tegelevad selles piirkonnas kõikvõimalike turismiprojekti korraldavate tegevustega alates uute arendustegevuste planeerimisest, mitmesuguste andmete analüüsimisest kuni diskussioonidel osalemiseni. Viimased on seotud Kayambi ajalooga ning tulevikuvisioonide kujundamisega. Tegeletakse veel haciendadega seotud hoonete renoveerimisega (nendest tehakse muuseumid), samuti on mitmekeelsed vabatahtlikud oodatud kirjutama kogukonna ajalugu ümber inglise keelde. Vabatahtlikke oodatakse ka juhendajatena koolidesse, õpetama näiteks arvutit või võõrkeeli.
Ühtegi senti nende tegevuste eest ei maksta, kuid kasu on minu arvates siiski märkimisväärne. Kindel, et oma silmaga saab näha palju sellist, mida enamik nii eestlasi ja ilmselt kogu maailma elanikkond näinud pole. Usutavasti pakub kogu üritus rohkem emotsionaalset naudingut kui mõne jaapanlase fotosessioonituur Euroopa linnades (nähes närviliselt saripilte tegevat ja iga natukese aja tagant kella vaatavat jaapani turisti, tänad paratamatult õnne, et ise tema nahas ei ole J).
Hasta luego! Kirjutan varsti jälle, seniks nägemist!