See, kes pole korra härjavõitluse areenil käinud, pole õiget Ladina-Ameerika elu näinud. Härjavõitlus pärineb küll Hispaaniast, kuid on populaarne pea igas hispaaniakeelses riigis. Ürituste jaoks on loodud spetsiaalsed kergejõustikustaadioni suurused areenid. Teda on võrreldud spordiga, festivaliga, kunstilise etendusega. Eelkõige on tegu traditsiooniga, mis ulatub sajanditetagusesse aega.
Tänapäeva massikultuurist läbipõimunud ajastul tundub mulle, et härjavõitluse endine hiilgus on veidi hääbumas, ehkki üldkokkuvõttes on ta endiselt populaarne ja elujõuline. Suur osa areeni istekohtadest oli täitmata, ehkki üritus, kus viibisin, polnud ka tähtsaimate killast. Tundub, et kohalikud noored ei hinda härjavõitlust sama kõrgelt nagu vanem generatsioon. Paljud, kellega olen rääkinud, leiavad, et see on vastik, ja ei taha seda vaatama minna. Festivalide ajal aktiviseeruvad ka protestigrupid, kes tõmbavad tähelepanu loomapiinamise vastaste loosungitega.
Härjavõitlus ise palju üllatusi ei pakkunud, kõik oli üldteada. Etendus algas pasunaorkestri saatel piduliku marsi ja tantsuetendustega. Kokku peeti maha kuus matši, ja sealjuures tundus, et iga järgmine võitlushärg oli eelmisest kiirem. Areenile ilmusid esmalt kolm härjavõitlejat, ja mõne hetke pärast sööstis platsile härg, keda punaseid rätikuid kandvad härjavõitlejad ühest platsi otsast teise jooksutasid. Mõne aja pärast ilmus areenile ratsanik punases turvises hobusega, keda härg ründas. Ratsanik lükkas härja odaga eemale ja ratsutas minema. Järgnevalt tuli mängu matadoor, kes püüdis tekitada momenti, kus härg otse tema suunas jookseks, ja seejärel loomale kaks piiki selga lõi. Piigilöömine toimus kahel kuni kolmel korral, ja seejärel torkas matadoor härjale mõõga sisse, alati temaga silm-silma vastu seistes. Etendus jätkus veel mitmed minutid või kauemgi, sest härjal oli veel piisavalt jõudu, et joosta ja võitlejaid rünnata, enne kui ta maha kukkus (üks mahakukkunud härg tõusis veelkord püsti ja tegi areenile umbes kolmveerand ringi peale). Kui on selge, et härg maast ei tõuse, löödi talle „lõpetuseks“ noahoobid kuklasse, tõsteti vankrile ja lohistati hobusega minema.
Eestis on ilmselt igaüks midagi härjavõitlusest kuulnud, kuid kui paljud on seda oma silmaga näinud, ja teavad, kuidas selline traditsioon tekkis ja mis põhjusel seda jätkatakse? Tõenäoliselt vähesed, kuid tunduvalt rohkem on neid, kes selle tegevuse üks-üheselt hukka mõistavad. Mulle meeldib endise vasaraheitja Jüri Tamme ütlus, et enne kui hakkad võõrast kultuuri kritiseerima, tuleks järgi mõelda, mida sa ise teed. Eestlane poputab ja kasvatab siga ja pühade ajal lõikab ta noaga katki – kas see on vähem julm? Sealjuures ei sea ta karvavõrdki oma elu ohtu, sööb kõigest prae ära ja võtab sinna juurde viina. Selline tegevus nõuab oluliselt vähem mehisust kui härjavõitlus. Tõrjuv suhtumine on tingitud eelkõige teadmatusest. Tuleks end harida, mitte sirmi taha peita ja eitavalt suhtuda kõigesse, mida me ei tunne.
Mina võtan härjavõitlust kui mängu, ja mängukirg on omane nii inimestele kui elusolenditele laiemalt. Mõelgem kõikvõimalikele spordialadele, kus valu ja väsimust trotsides iga hinna eest püütakse oskusi proovile panna ja vastast üle mängida (poks). Sajandeid tagasi oli tavaliseks „mänguks“ duellid, kus ühe osapoole jaoks võis etendus lõppeda õnnetult. Härjavõitlus on küll mõneti ebavõrdsem kui näiteks duell, kus tingimused võitmiseks on mõlemal osapoolel võrdsed. Midagi pole aga teha, paljud lõbustused nõuavad ohvreid, ja mitte ainult inimeste maailmas. Kass ei püüa ka hiirt tühja kõhu pärast, vaid meelelahutuseks. Kui ta küünistab oma ohvrit, laseb lahti ja püüab uuesti kinni, miks peaksid hiire kannatused olema väiksemad kui corrida-härjal?
Sügavat muljet mulle härjavõitlus kõigele vaatamata ei jätnud. Mõistan neid, kes naudivad üritust vaatemängulisest aspektist justkui balletti või iluuisutamist (selge, et looma tapmine pole kõige olulisem osa). Esmakordsel vaatamisel on võimalik etendust isegi nautida, sest kõik on uus. Kui ma aga peaksin seda elu jooksul kümneid kordi vaatama, siis mul hakkaks lihtsalt igav, sest iga raund tundub olevat eelmistega sarnane. Ballett on igal juhul huvitavam, sest pakub alati midagi uut. Jalgpall on küll pealtnäha üksluine, kuid põnevus tuleneb sellest, et tulemus pole kunagi teada. Härjavõitluses paistab olevat suhteliselt selge, mis järgmistel hetkedel sündima hakkab. Ma ei taha öelda, et härjavõitlusel pole mõtet, vaid seda, et ma pole seda mõtet suutnud tabada. Ei oskagi öelda, kas kunagi taban, sest siin maal, kus viibin, on veel nii palju muud avastada. Elame-näeme.
Tänapäeva massikultuurist läbipõimunud ajastul tundub mulle, et härjavõitluse endine hiilgus on veidi hääbumas, ehkki üldkokkuvõttes on ta endiselt populaarne ja elujõuline. Suur osa areeni istekohtadest oli täitmata, ehkki üritus, kus viibisin, polnud ka tähtsaimate killast. Tundub, et kohalikud noored ei hinda härjavõitlust sama kõrgelt nagu vanem generatsioon. Paljud, kellega olen rääkinud, leiavad, et see on vastik, ja ei taha seda vaatama minna. Festivalide ajal aktiviseeruvad ka protestigrupid, kes tõmbavad tähelepanu loomapiinamise vastaste loosungitega.
Härjavõitlus ise palju üllatusi ei pakkunud, kõik oli üldteada. Etendus algas pasunaorkestri saatel piduliku marsi ja tantsuetendustega. Kokku peeti maha kuus matši, ja sealjuures tundus, et iga järgmine võitlushärg oli eelmisest kiirem. Areenile ilmusid esmalt kolm härjavõitlejat, ja mõne hetke pärast sööstis platsile härg, keda punaseid rätikuid kandvad härjavõitlejad ühest platsi otsast teise jooksutasid. Mõne aja pärast ilmus areenile ratsanik punases turvises hobusega, keda härg ründas. Ratsanik lükkas härja odaga eemale ja ratsutas minema. Järgnevalt tuli mängu matadoor, kes püüdis tekitada momenti, kus härg otse tema suunas jookseks, ja seejärel loomale kaks piiki selga lõi. Piigilöömine toimus kahel kuni kolmel korral, ja seejärel torkas matadoor härjale mõõga sisse, alati temaga silm-silma vastu seistes. Etendus jätkus veel mitmed minutid või kauemgi, sest härjal oli veel piisavalt jõudu, et joosta ja võitlejaid rünnata, enne kui ta maha kukkus (üks mahakukkunud härg tõusis veelkord püsti ja tegi areenile umbes kolmveerand ringi peale). Kui on selge, et härg maast ei tõuse, löödi talle „lõpetuseks“ noahoobid kuklasse, tõsteti vankrile ja lohistati hobusega minema.
Eestis on ilmselt igaüks midagi härjavõitlusest kuulnud, kuid kui paljud on seda oma silmaga näinud, ja teavad, kuidas selline traditsioon tekkis ja mis põhjusel seda jätkatakse? Tõenäoliselt vähesed, kuid tunduvalt rohkem on neid, kes selle tegevuse üks-üheselt hukka mõistavad. Mulle meeldib endise vasaraheitja Jüri Tamme ütlus, et enne kui hakkad võõrast kultuuri kritiseerima, tuleks järgi mõelda, mida sa ise teed. Eestlane poputab ja kasvatab siga ja pühade ajal lõikab ta noaga katki – kas see on vähem julm? Sealjuures ei sea ta karvavõrdki oma elu ohtu, sööb kõigest prae ära ja võtab sinna juurde viina. Selline tegevus nõuab oluliselt vähem mehisust kui härjavõitlus. Tõrjuv suhtumine on tingitud eelkõige teadmatusest. Tuleks end harida, mitte sirmi taha peita ja eitavalt suhtuda kõigesse, mida me ei tunne.
Mina võtan härjavõitlust kui mängu, ja mängukirg on omane nii inimestele kui elusolenditele laiemalt. Mõelgem kõikvõimalikele spordialadele, kus valu ja väsimust trotsides iga hinna eest püütakse oskusi proovile panna ja vastast üle mängida (poks). Sajandeid tagasi oli tavaliseks „mänguks“ duellid, kus ühe osapoole jaoks võis etendus lõppeda õnnetult. Härjavõitlus on küll mõneti ebavõrdsem kui näiteks duell, kus tingimused võitmiseks on mõlemal osapoolel võrdsed. Midagi pole aga teha, paljud lõbustused nõuavad ohvreid, ja mitte ainult inimeste maailmas. Kass ei püüa ka hiirt tühja kõhu pärast, vaid meelelahutuseks. Kui ta küünistab oma ohvrit, laseb lahti ja püüab uuesti kinni, miks peaksid hiire kannatused olema väiksemad kui corrida-härjal?
Sügavat muljet mulle härjavõitlus kõigele vaatamata ei jätnud. Mõistan neid, kes naudivad üritust vaatemängulisest aspektist justkui balletti või iluuisutamist (selge, et looma tapmine pole kõige olulisem osa). Esmakordsel vaatamisel on võimalik etendust isegi nautida, sest kõik on uus. Kui ma aga peaksin seda elu jooksul kümneid kordi vaatama, siis mul hakkaks lihtsalt igav, sest iga raund tundub olevat eelmistega sarnane. Ballett on igal juhul huvitavam, sest pakub alati midagi uut. Jalgpall on küll pealtnäha üksluine, kuid põnevus tuleneb sellest, et tulemus pole kunagi teada. Härjavõitluses paistab olevat suhteliselt selge, mis järgmistel hetkedel sündima hakkab. Ma ei taha öelda, et härjavõitlusel pole mõtet, vaid seda, et ma pole seda mõtet suutnud tabada. Ei oskagi öelda, kas kunagi taban, sest siin maal, kus viibin, on veel nii palju muud avastada. Elame-näeme.
Võib-olla see polegi kõige tähtsam mõte, mida tabada :)
ReplyDelete