Elust mägikülas

Elu on La Chimbas küllusega harjunud eurooplase jaoks ülimalt kainestav. Ligi 4000 meetri kõrgusel esineb tuulevaikust haruharva, samas paistab suure osa päevast tugev päike. Ehkki päevitamiseks pole ilm kunagi piisavalt soe, ei tohi hetkekski unustada näo-ja peakatet. Vastasel juhul võib pool ninast ära kõrbeda.

La Chimba elanikel on paks nahk nagu jääkarudel, nimelt ei pea nad kuigi oluliseks elamist soojustada. Elatakse õhukestes majades, mis Eestis võiksid sobida suvilaks. Õhtutundidel on vältimatuks koduseks riietuseks villane kampsun, üleliigsed ei ole ka müts, sall ja kindad. Magama minnakse juba kella 21-22 vahel, tõenäoliselt sellepärast, et külm ajab uniseks. See ongi peamine põhjus, miks blogikirjutamine pole edenenud.

Mägiindiaanlaste elu oli igas mõttes lihtne. Ka minu võõrustaja, poliitikuhärra, kodus polnud ühtki üleliigset asja. Elamises puudus näiteks külmkapp, rääkimata mugavustest nagu soe vesi. Teisest küljest olid kõik vajalikud asjad selles kauges maakohas olemas, erinevalt Eesti ääremaadest, kus järjest kaotatakse ära elementaarseid igapäevaeluks vajalikke funktsioone. Kõige kadedamaks tegid liinibussid, mis väljusid linna iga poole tunni tagant.

Üks suurimaid katsumusi minu jaoks oli toitumine. Olen söömisharjumuste poolest sarnane brittidega – päev algas Eestis täpselt kell 7:30 tugeva hommikusöögiga, lõunasöök alati kell 13:00 ja kerge õhtusöök kell 18:00. Indiaanlastel oli toidukordade osas vaba graafik. Hommikusöök pidi teoorias algama kell 7, praktikas alustati harva enne 8:30, aga tihti näiteks 9:30. Lõuna osas õnnestus mul kokku leppida, et see tehtaks valmis täpselt kell 13, sest ma tulin spetsiaalselt selleks ajaks Haciendast ära. Õhtusööki tuli kõige suurema igatsusega oodata. Õnnelik õhtu, kui see algas kell 19:30; tavaliselt sai valmis veidi enne kella 21. Oodatud toit oli alati tõeline energiapomm, tavaliselt rasvane supp. Kui ma mõni aeg pärast õhtustamist unisena lõdisedes voodisse olin pugenud, tundsin, kuidas toit kõhus laulab, tantsib ja trummi mängib. Tavaliselt julgustati mind õhtuti toitu juurde võtma, kuid hommikul oli olukord vastupidine – oleks veel söönud, aga rohkem ei pakutud. Toit ise oli lihtsaimast lihtsaim – hommikul muna ja riis, lõunaks kana ja riis ning õhtuks supp. Muudatusi menüüs esines harva.

Indiaanlaste söömiskombed erinesid suuresti ülejäänud Ecuadorist, kus toidul on igapäevaelus väga oluline osa. Tüüpiline Ecuadori perekond sööb iga päev erinevat toitu ja külalisi võõrustades tuntakse toidulaua üle varjamatult uhkust. Maitseelamustest oleks mul nii mõndagi kirjutada, ja selle kohta on planeeritud eraldi jutt, aga indiaanlaste puhul märgin veel, et kokkupuutepunkte tüüpilise Ladina-Ameerika eluga (lisaks hispaania keelele) on nende maailmas vähe. Kõige rohkem tundsin puudust rääkimisest. On hea praktiseerida keelt tüüpilise ladinaameeriklasega, kes pidevalt räägib-räägib-räägib. Mägirahvad, kes muidu küll igati lahked ja sümpaatsed, olid nii tagasihoidlikud, et enamasti ainult vastasid minu küsimustele. Kui rääkisid, siis ainult praktilistest asjadest. Kui küsisin nende arvamust selle kohta, mis ajalehtedes kirjutatakse, sain alati vastuseks „no se“ (ei tea). Minu soovi siit kaugest kohast ära tulla kinnistas seegi, kui avastasin, et nädalavahetus Quitos andis oluliselt rohkem keelepraktikat kui 5 päeva mägikülas.

Varsti tuleb jutt sellest, mida praegu teen, sest Ecuadorist äratulek pole mul hetkekski mõttes olnud :)

Viimastest arengutest seoses vabatahtliku tööga

Tere taas, olen tagasi! Paljude austajatega (:D, :D) seoses tekib tunne, et suur tükk ajab suu lõhki: aeg-ajalt öeldakse, et ma postitan harva, ja samal ajal räägitakse, et jutud on nii pikad, et ei jõua lugeda. Kui ma oma lugusid vahel silmitsen, siis üht-teist paistab olevat ikka kirja pandud. Vahest oleks parem neid pikki lugusid jupikaupa saata.

Vahepeal on olnud pikk aeg ilma inspiratsioonita. Etteruttavalt märgin, et olen kolinud Quitosse. La Chimbas indiaanlaste keskel elasin umbes neli nädalat, ja see oli täpselt piisav aeg, et tundma õppida selle mägirahva elu võlusid ja valusid. Minule kui külalisele pakkus see koht piisavalt avastamisrõõmu; minu kui vabatahtliku jaoks oli tegemist läbikukkumisega.

Üks tüüpilisi vabatahtliku töö kogemusi on vaidlused selle üle, mida erinevad osapooled teineteiselt ootavad ja kuidas teineteisest aru saada. Minu „projekt“ oli sellisest probleemist täiesti puutumata, kuna kohapealsel rahval puudus täielikult arusaam, miks mind seal vaja on.

Algus oli paljutõotav, ent veidi kahtlane. Nimelt pandi mind elama noorde perre, mille perekonnapea Vinicio oli suure kommuni vanem ja ühtlasi minu projekti „boss“. Kahtlaseks muutis olukorra poliitiku mängutulek, kuna isiklikud kogemused on mind muutnud nende suhtes ettevaatlikuks. Noorhärra tegi esimese kohtumise esimeste sõnade järel juttu projektist, küsides minult detailset tööplaani, kuhu peaks taha märkima tulemusnäitajad jne. Üritasin oma algelise hispaania keelega selgitada, et asju aetakse teisest otsast, ja tema peaks mulle tutvustama, millega seal tegeletakse ja milleks vabatahtlikke vajatakse. Peanoogutusega andis ta mulle internetiaadressi, kus pidavat olema palju infot (tegelikult kõigest 3 A4 lehekülge juttu). Järgmisel päeval läksime objektile, kus Vinicio tutvustas mind sõbrale Carlosele, kes pidi hakkama minuga seonduvate küsimustega tegelema, kuna Viniciol oli tähtsamatki teha. Carlos oli muidu muhe vend, aga projekti kohta tal palju öelda polnud: muuseumiarendus, kus lootsin kaasa lüüa, pidi algama millalgi aastal 2010, ja turistidki pidid tulema samal ajal. Sõnum oli umbes selline, et tee mida iganes soovid, ja anna pärast ka meile teada.

Koordineeriv organisatsioongi ei osanud paremat välja pakkuda kui lubas appi kutsuda ühe projektiga seotud ameeriklase, nimeks Pete, kes oskavat hästi ülesandeid suureks mulliks puhuda. Minu seisukoht oli niisiis ühene: projektis ma perspektiivi ei näe ja sellest tulenevalt ei ole ka motivatsiooni midagi teha.

Projekt sai valitud tänu väga huvitavatele tegevustele, mis kaalusid minu jaoks üles paljud negatiivsed küljed. Teadsin, et hakkan elama suurtest keskustest kaugel, kus pole teisi vabatahtlikke, ja elutingimused saavad olema karmid. Tegelikkuses ma neid positiivseid külgi, mis pidid ebamugavusi kompenseerima, eest ei leidnud.

Hispaania keeles suhtlemine

Ecuadori elu algas keelekursustega. See oli minu siinoldud aja üks kõige ebameeldivamaid (ja kasutumaid) hetki. Iga päev hommikust õhtuni, poolteist nädalat järjest. Probleem oli eelkõige selles, olen loomu poolest aeglane ja esiteks ei suuda võtta vastu palju infot korraga, ja teiseks läheb mõni hetk aega, enne kui ma info registreerin. Keelekursuste lõpuks pidi plaani järgi aasta jagu materjale selle lühikese ajaga läbi töötatama koos hüperaktiivse õpetajaga, kes esines klassi ees selliselt, nagu oleks ta esinemine videosse võetud kiiresti käima pandud. Rääkis midagi kiiresti-kiiresti, kirjutas üles kiiresti-kiiresti, ja tahtis õpilastelt kiireid vastuseid. „Lõbusaimad“ hetked saabusid siis, kui ta aeg-ajalt minu poole pöördus: „Senjor Hannes…“ siis läks veidi aega, et aru saada, mida ta küsis; siis ma mõtlesin, mida vastata, ja selle aja jooksul jõudis ta tavaliselt kolm korda öelda „rapido-rapido, no tienemos tiempo!“ Pedagoogina ma teda heade sõnadega meenutada ei saa, aga igas muus mõttes oli ta igati ok: alati heas tujus, tegi nalja, nägi hea välja, ja tema särtsakus kompenseeris peaaegu täielikult asjaolu, et ta oli nooremas keskeas J
Minu nullilähedane hispaania keel tuli kuidagimoodi selgeks saada, ja ainus võimalus selleks oli rääkima hakata. Tänasel hetkel ma oma keeleoskuse üle (6 nädala kohta) ei kurda. Saan aru televiisorist ja ajalehtedest, ning eluliselt vajalikes küsimustes on võimalik ennast mõistetavaks teha inimestele, kes ei räägi sõnagi inglise keelt. Emotsioonid kulgevad keeleoskusega seoses järsult üles ja alla. Üles siis, kui õnnestub mõni viljakas vestlus maha pidada (eriti, kui vestluspartner mainib, et mu hispaania keel on hea J); alla siis, kui tekib väljendamisega raskusi, või kui ei saa millestki olulisest aru, ja pean tunnistama, et palju on veel õppida. Igal juhul räägin hispaania keelt paremini kui vene keelt J.
Keeleoskus on Ladina-Ameerikas ülioluline kahel põhjusel: esiteks ei mõista enamus inimesi siin inglise keelt, ja teiseks on igas olukorras hakkamasaamiseks tarvis suhelda. Eurooplane on harjunud kõike dokumentidesse kirja panema, kuid siin kohtab formaalsusi harva. Kõige sagedasem ja olulisem suhtlemist vajav olukord on punktist A punkti B liikumine. Tänavate ja transpordi süsteemid eksisteerivad eelkõige inimeste peades, seletavaid viitasid kohtab harva. Vähegi keerulisemat kohta või sobivat ühistransporti otsides on parim lahendus leida mõni usaldusväärne isik (ja rahvast on igal pool palju), ning küsida. Hea oleks sama küsimus mitmele inimesele esitada, sest vahel antakse vastuolulist infot. Ka minu käest tullakse pidevalt teed küsima. Üks meeldejäävamaid orienteerumise hetki oli mul möödunud nädalavahetusel, kui otsisin hostelit Quito vanalinnas San Blasi kompleksi lähedal, kus mu sõbrad pidasid väikest pidu. Harrastasin parasjagu ekstreemsporti, kuna kell oli pool kümme õhtul, ja see oli õhtusel ajal linna üks ohtlikumaid kohti. Väljusin trollist ja mõtlesin takso võtta, kui mulle jalutas vastu automaadiga turvamees. Küsisin, kuidas oleks kõige mõistlikum sihtkohta jõuda. Turvamees vaatas kaarti ja ütles, et see on natuke kaugel, sinna on ohtlik minna, aga ta võib kaasa tulla. Nii ma läksingi järgmised kümme minutit läbi õhtuse Quito vanalinna koos relvastatud saatjaga.

Ecuadori sisenemine

Tere üle pika aja! Kirjutamine on mitmetel põhjustel olnud raskendatud. Üks neist on väliskeskkonnast põhjustatud energiapuudus. Olen viimased neli nädalat elanud kõrgel mägede ja tuulte keskel.
Esimene positiivne üllatus oli piirikontroll. USA-s reisimine oli mind tõsiselt pannud mõtlema vajadusele korraldada lennureisijatele piirikontrolli kursused, mille programmis oleksid vähemalt dokumendihalduse põhitõed ja suhtlemistreening. USA-sse olen reisinud siiski kõige rohkem paariks nädalaks, Ecuadori pidin aga jääma kaheteistkümneks kuuks.
Ulatasin tolliametnikule passi ja viisadokumendid ning jäin ootama (ebameeldivaid) küsimusi. Olin kergelt hämmingus, kui juba minuti pärast hoidsin templiga passi näpus, ja silme ees oli silt „Welkome to Ecuador“. Ainsad sõnad, mida passikontrollis kuulsin, olid „Por favor“ ja „Gracias“.
Kui järele mõelda, on piirikontrolli ülesanne koguda iga reisija kohta kokku teatud info. Seda infot saavad pakkuda vaid dokumendid, mida reisijad on kohustatud esitama. Ma ei tunne küll erinevate riikide tollieeskirju, kuid tundub, et üldises plaanis on kogutav info üks ja sama. Kuna dokumentides on selgelt kirjas, kes on isik, kust ta tuleb, ja mis eesmärgil riiki siseneb, ei leia ma ühtegi põhjust, miks peaks kõigilt midagi täiendavalt küsima. Nii ei saa ma aru, kuidas muudab USA piirikontrolli töö tulemuslikkust see, kui iga reisija suuliste küsimustega risttule alla võetakse, alustades vestlust umbes selliselt: „sa, mees, tahad meie riiki tulla? No vaatame-vaatame, praegu otsustan Mina, millistel tingimustel sa tuled, ja kas sa üldse tuled!“. Ainus tulemus, mida mina näen, on see, et piirivalve kulutab enda ja reisijate aega.