Pole suvest saadik ühtegi eestlast näinud. Ootan kõiki külla, kes vähegi läheduses, muidu võib eesti keel ära ununeda :) Õnneks on olemas selline vahva lehekülg nagu http://www.trip.ee/, mis koondab paljusid reisihuvilisi. Minu kuulutusele, mis teatab, et "olen Ecuadoris, ootan eestlasi külla", on juba mitmelt poolt reageeritud. 3. detsembril peaks plaanide järgi saabuma Quitosse neiu Marika Tamm, kes blogi järgi tundub olevat vähemalt kolmveerand Aasiat läbi käinud (kui ma teda just ei alahinda). Kasutan head võimalust, ja reklaamin tema reisijutte: http://www.marikatom.blogspot.com/. Uued kaasmaalased saabuvad jutu järgi 7. jaanuaril.
Monday, November 30, 2009
Tuesday, November 24, 2009
Küll on kurb, et Ecuadoris vihma ei saja
Jutt on eelkõige elektrist, ja siinne olukord on mõtlemisaineks ka Eestile, kelle elektritootmise varud varem või hiljem ennast ammendavad. Ecuador on selline huvitav riik, kus tugevalt üle poole elektrienergiast toodetakse hüdroelektrijaamades, mis saavad energiat peamiselt jõgede voolust. Riigis on kaks aastaaega – talv ja suvi. Kalendri järgi peaks praegu olema „talv“, millele on iseloomulik igapäevane vihm. Sellist aastaaega, nagu tänavu, esineb väga harva mitmete aasta(kümne)te tagant – vihma ei saja peaaegu üldse, ja jõed on poolkuivad. Turistile võib selline soe ja kuiv ilm küll meeldida, aga siin elamine on raskendatud, kuna vähemalt viimased kuu aega kaob iga päev mõneks tunniks elekter. Alguses valitses täielik kaos, elektrikatkestus kestis kuni neli tundi ja kunagi polnud teada, millisel ajal see juhtus. Valgusfooride asemel vilistavad ja vehivad sauadega liiklusreguleerijad ning Quito tavatingimusteski kaootiline liiklus on veelgi rohkem pahupidi pööratud.
Tänaseks on valitsusel vähemalt mingigi plaan olukorrast väljatulemiseks. Olemasoleva süsteemi tingimustes pole riigi piires hetkel küll võimalik elektrit juurde saada, kuid seda hakati sisse ostma Peruust ja Kolumbiast. On õnn, et Kolumbiaga diplomaatilised sidemed taastati, sest veel hiljuti olid nad külmutatud seisus. Tänaseks on elektrikatkestuste aeg lühenenud keskmiselt kahele tunnile, kuid kriis kestab eeldatavasti veel vähemalt neli kuud. Kõige rohkem on kahju nendest kauplejatest, kelle toodang sõltub elektrist (jäätisemüüjad!). Mõni väiksem tootja saaks teoreetiliselt abi elektrigeneraatorist, aga see tähendaks lisakulutusi praegusele niigi raskele ajale (majanduskriis jne). Suuremate tootmismahtude juures pole aga generaatoritest mingit kasu ja enamik ettevõtteid kannab drastilisi kahjusid.
Hea on vähemalt see, et Ecuadori valitsus on hakanud uurima alternatiivsete energiaallikate kasutuselevõttu ja koostama plaani sarnastele kriisidele reageerimiseks. Ootan huviga edusammusid selles vallas. Küsitavusi on palju, sest Ecuadori korruptsioonitaset arvestades ei ole selle probleemi lahendamise osas kõik osapooled sugugi üksmeelel. Näiteks on avalik saladus, et praegused elektrijaamade omanikud ei ole rõõmsad, et nende asemele teisi tootjaid tuleb. Kuuldavasti ei ole nende mõju valitsusametnike üle sugugi väike.
Edu Eestile sarnaste küsimustega tegelemiseks. Mulle miskipärast tundub, et meil saab olema lihtsam. Vähemalt siis, kui õigeaegselt jutust kaugemale jõutakse.
Tänaseks on valitsusel vähemalt mingigi plaan olukorrast väljatulemiseks. Olemasoleva süsteemi tingimustes pole riigi piires hetkel küll võimalik elektrit juurde saada, kuid seda hakati sisse ostma Peruust ja Kolumbiast. On õnn, et Kolumbiaga diplomaatilised sidemed taastati, sest veel hiljuti olid nad külmutatud seisus. Tänaseks on elektrikatkestuste aeg lühenenud keskmiselt kahele tunnile, kuid kriis kestab eeldatavasti veel vähemalt neli kuud. Kõige rohkem on kahju nendest kauplejatest, kelle toodang sõltub elektrist (jäätisemüüjad!). Mõni väiksem tootja saaks teoreetiliselt abi elektrigeneraatorist, aga see tähendaks lisakulutusi praegusele niigi raskele ajale (majanduskriis jne). Suuremate tootmismahtude juures pole aga generaatoritest mingit kasu ja enamik ettevõtteid kannab drastilisi kahjusid.
Hea on vähemalt see, et Ecuadori valitsus on hakanud uurima alternatiivsete energiaallikate kasutuselevõttu ja koostama plaani sarnastele kriisidele reageerimiseks. Ootan huviga edusammusid selles vallas. Küsitavusi on palju, sest Ecuadori korruptsioonitaset arvestades ei ole selle probleemi lahendamise osas kõik osapooled sugugi üksmeelel. Näiteks on avalik saladus, et praegused elektrijaamade omanikud ei ole rõõmsad, et nende asemele teisi tootjaid tuleb. Kuuldavasti ei ole nende mõju valitsusametnike üle sugugi väike.
Edu Eestile sarnaste küsimustega tegelemiseks. Mulle miskipärast tundub, et meil saab olema lihtsam. Vähemalt siis, kui õigeaegselt jutust kaugemale jõutakse.
Wednesday, November 18, 2009
Ameerika kontinent on väike-väike
Quito tänavatel ma enam ei üllatugi, kui juhuslikult mõnda tuttavat kohtan. See on muutunud tavapäraseks, kuigi miljonilinna kohta ei suutnud seda alguses uskuda. Suhteliselt tummaks võttis aga järgmine lugu: suvel Panamas Baquette`is jõime ühe Los Angeles`ist pärit hostelikaaslasega külakõrtsis õlut. Eile jalutas sama tüüp mulle vastu Quitos Finn McCools´s (pubi Mariscal Forchi lähistel, 75%külastajatest on britid). Enam ma ei teagi, kas maailmas on olemas kohta, mis ei oleks väike.
Tuesday, November 17, 2009
Härjavõitlusest
See, kes pole korra härjavõitluse areenil käinud, pole õiget Ladina-Ameerika elu näinud. Härjavõitlus pärineb küll Hispaaniast, kuid on populaarne pea igas hispaaniakeelses riigis. Ürituste jaoks on loodud spetsiaalsed kergejõustikustaadioni suurused areenid. Teda on võrreldud spordiga, festivaliga, kunstilise etendusega. Eelkõige on tegu traditsiooniga, mis ulatub sajanditetagusesse aega.
Tänapäeva massikultuurist läbipõimunud ajastul tundub mulle, et härjavõitluse endine hiilgus on veidi hääbumas, ehkki üldkokkuvõttes on ta endiselt populaarne ja elujõuline. Suur osa areeni istekohtadest oli täitmata, ehkki üritus, kus viibisin, polnud ka tähtsaimate killast. Tundub, et kohalikud noored ei hinda härjavõitlust sama kõrgelt nagu vanem generatsioon. Paljud, kellega olen rääkinud, leiavad, et see on vastik, ja ei taha seda vaatama minna. Festivalide ajal aktiviseeruvad ka protestigrupid, kes tõmbavad tähelepanu loomapiinamise vastaste loosungitega.
Härjavõitlus ise palju üllatusi ei pakkunud, kõik oli üldteada. Etendus algas pasunaorkestri saatel piduliku marsi ja tantsuetendustega. Kokku peeti maha kuus matši, ja sealjuures tundus, et iga järgmine võitlushärg oli eelmisest kiirem. Areenile ilmusid esmalt kolm härjavõitlejat, ja mõne hetke pärast sööstis platsile härg, keda punaseid rätikuid kandvad härjavõitlejad ühest platsi otsast teise jooksutasid. Mõne aja pärast ilmus areenile ratsanik punases turvises hobusega, keda härg ründas. Ratsanik lükkas härja odaga eemale ja ratsutas minema. Järgnevalt tuli mängu matadoor, kes püüdis tekitada momenti, kus härg otse tema suunas jookseks, ja seejärel loomale kaks piiki selga lõi. Piigilöömine toimus kahel kuni kolmel korral, ja seejärel torkas matadoor härjale mõõga sisse, alati temaga silm-silma vastu seistes. Etendus jätkus veel mitmed minutid või kauemgi, sest härjal oli veel piisavalt jõudu, et joosta ja võitlejaid rünnata, enne kui ta maha kukkus (üks mahakukkunud härg tõusis veelkord püsti ja tegi areenile umbes kolmveerand ringi peale). Kui on selge, et härg maast ei tõuse, löödi talle „lõpetuseks“ noahoobid kuklasse, tõsteti vankrile ja lohistati hobusega minema.
Eestis on ilmselt igaüks midagi härjavõitlusest kuulnud, kuid kui paljud on seda oma silmaga näinud, ja teavad, kuidas selline traditsioon tekkis ja mis põhjusel seda jätkatakse? Tõenäoliselt vähesed, kuid tunduvalt rohkem on neid, kes selle tegevuse üks-üheselt hukka mõistavad. Mulle meeldib endise vasaraheitja Jüri Tamme ütlus, et enne kui hakkad võõrast kultuuri kritiseerima, tuleks järgi mõelda, mida sa ise teed. Eestlane poputab ja kasvatab siga ja pühade ajal lõikab ta noaga katki – kas see on vähem julm? Sealjuures ei sea ta karvavõrdki oma elu ohtu, sööb kõigest prae ära ja võtab sinna juurde viina. Selline tegevus nõuab oluliselt vähem mehisust kui härjavõitlus. Tõrjuv suhtumine on tingitud eelkõige teadmatusest. Tuleks end harida, mitte sirmi taha peita ja eitavalt suhtuda kõigesse, mida me ei tunne.
Mina võtan härjavõitlust kui mängu, ja mängukirg on omane nii inimestele kui elusolenditele laiemalt. Mõelgem kõikvõimalikele spordialadele, kus valu ja väsimust trotsides iga hinna eest püütakse oskusi proovile panna ja vastast üle mängida (poks). Sajandeid tagasi oli tavaliseks „mänguks“ duellid, kus ühe osapoole jaoks võis etendus lõppeda õnnetult. Härjavõitlus on küll mõneti ebavõrdsem kui näiteks duell, kus tingimused võitmiseks on mõlemal osapoolel võrdsed. Midagi pole aga teha, paljud lõbustused nõuavad ohvreid, ja mitte ainult inimeste maailmas. Kass ei püüa ka hiirt tühja kõhu pärast, vaid meelelahutuseks. Kui ta küünistab oma ohvrit, laseb lahti ja püüab uuesti kinni, miks peaksid hiire kannatused olema väiksemad kui corrida-härjal?
Sügavat muljet mulle härjavõitlus kõigele vaatamata ei jätnud. Mõistan neid, kes naudivad üritust vaatemängulisest aspektist justkui balletti või iluuisutamist (selge, et looma tapmine pole kõige olulisem osa). Esmakordsel vaatamisel on võimalik etendust isegi nautida, sest kõik on uus. Kui ma aga peaksin seda elu jooksul kümneid kordi vaatama, siis mul hakkaks lihtsalt igav, sest iga raund tundub olevat eelmistega sarnane. Ballett on igal juhul huvitavam, sest pakub alati midagi uut. Jalgpall on küll pealtnäha üksluine, kuid põnevus tuleneb sellest, et tulemus pole kunagi teada. Härjavõitluses paistab olevat suhteliselt selge, mis järgmistel hetkedel sündima hakkab. Ma ei taha öelda, et härjavõitlusel pole mõtet, vaid seda, et ma pole seda mõtet suutnud tabada. Ei oskagi öelda, kas kunagi taban, sest siin maal, kus viibin, on veel nii palju muud avastada. Elame-näeme.
Tänapäeva massikultuurist läbipõimunud ajastul tundub mulle, et härjavõitluse endine hiilgus on veidi hääbumas, ehkki üldkokkuvõttes on ta endiselt populaarne ja elujõuline. Suur osa areeni istekohtadest oli täitmata, ehkki üritus, kus viibisin, polnud ka tähtsaimate killast. Tundub, et kohalikud noored ei hinda härjavõitlust sama kõrgelt nagu vanem generatsioon. Paljud, kellega olen rääkinud, leiavad, et see on vastik, ja ei taha seda vaatama minna. Festivalide ajal aktiviseeruvad ka protestigrupid, kes tõmbavad tähelepanu loomapiinamise vastaste loosungitega.
Härjavõitlus ise palju üllatusi ei pakkunud, kõik oli üldteada. Etendus algas pasunaorkestri saatel piduliku marsi ja tantsuetendustega. Kokku peeti maha kuus matši, ja sealjuures tundus, et iga järgmine võitlushärg oli eelmisest kiirem. Areenile ilmusid esmalt kolm härjavõitlejat, ja mõne hetke pärast sööstis platsile härg, keda punaseid rätikuid kandvad härjavõitlejad ühest platsi otsast teise jooksutasid. Mõne aja pärast ilmus areenile ratsanik punases turvises hobusega, keda härg ründas. Ratsanik lükkas härja odaga eemale ja ratsutas minema. Järgnevalt tuli mängu matadoor, kes püüdis tekitada momenti, kus härg otse tema suunas jookseks, ja seejärel loomale kaks piiki selga lõi. Piigilöömine toimus kahel kuni kolmel korral, ja seejärel torkas matadoor härjale mõõga sisse, alati temaga silm-silma vastu seistes. Etendus jätkus veel mitmed minutid või kauemgi, sest härjal oli veel piisavalt jõudu, et joosta ja võitlejaid rünnata, enne kui ta maha kukkus (üks mahakukkunud härg tõusis veelkord püsti ja tegi areenile umbes kolmveerand ringi peale). Kui on selge, et härg maast ei tõuse, löödi talle „lõpetuseks“ noahoobid kuklasse, tõsteti vankrile ja lohistati hobusega minema.
Eestis on ilmselt igaüks midagi härjavõitlusest kuulnud, kuid kui paljud on seda oma silmaga näinud, ja teavad, kuidas selline traditsioon tekkis ja mis põhjusel seda jätkatakse? Tõenäoliselt vähesed, kuid tunduvalt rohkem on neid, kes selle tegevuse üks-üheselt hukka mõistavad. Mulle meeldib endise vasaraheitja Jüri Tamme ütlus, et enne kui hakkad võõrast kultuuri kritiseerima, tuleks järgi mõelda, mida sa ise teed. Eestlane poputab ja kasvatab siga ja pühade ajal lõikab ta noaga katki – kas see on vähem julm? Sealjuures ei sea ta karvavõrdki oma elu ohtu, sööb kõigest prae ära ja võtab sinna juurde viina. Selline tegevus nõuab oluliselt vähem mehisust kui härjavõitlus. Tõrjuv suhtumine on tingitud eelkõige teadmatusest. Tuleks end harida, mitte sirmi taha peita ja eitavalt suhtuda kõigesse, mida me ei tunne.
Mina võtan härjavõitlust kui mängu, ja mängukirg on omane nii inimestele kui elusolenditele laiemalt. Mõelgem kõikvõimalikele spordialadele, kus valu ja väsimust trotsides iga hinna eest püütakse oskusi proovile panna ja vastast üle mängida (poks). Sajandeid tagasi oli tavaliseks „mänguks“ duellid, kus ühe osapoole jaoks võis etendus lõppeda õnnetult. Härjavõitlus on küll mõneti ebavõrdsem kui näiteks duell, kus tingimused võitmiseks on mõlemal osapoolel võrdsed. Midagi pole aga teha, paljud lõbustused nõuavad ohvreid, ja mitte ainult inimeste maailmas. Kass ei püüa ka hiirt tühja kõhu pärast, vaid meelelahutuseks. Kui ta küünistab oma ohvrit, laseb lahti ja püüab uuesti kinni, miks peaksid hiire kannatused olema väiksemad kui corrida-härjal?
Sügavat muljet mulle härjavõitlus kõigele vaatamata ei jätnud. Mõistan neid, kes naudivad üritust vaatemängulisest aspektist justkui balletti või iluuisutamist (selge, et looma tapmine pole kõige olulisem osa). Esmakordsel vaatamisel on võimalik etendust isegi nautida, sest kõik on uus. Kui ma aga peaksin seda elu jooksul kümneid kordi vaatama, siis mul hakkaks lihtsalt igav, sest iga raund tundub olevat eelmistega sarnane. Ballett on igal juhul huvitavam, sest pakub alati midagi uut. Jalgpall on küll pealtnäha üksluine, kuid põnevus tuleneb sellest, et tulemus pole kunagi teada. Härjavõitluses paistab olevat suhteliselt selge, mis järgmistel hetkedel sündima hakkab. Ma ei taha öelda, et härjavõitlusel pole mõtet, vaid seda, et ma pole seda mõtet suutnud tabada. Ei oskagi öelda, kas kunagi taban, sest siin maal, kus viibin, on veel nii palju muud avastada. Elame-näeme.
Friday, November 13, 2009
Chimborazo hobusematk: osa 3: kolmas mäkketõusu päev
Uus „päev“ algas minu jaoks juba öötundidel, kui kusagil läheduses, tõenäoliselt hosteliga samas majas, oli disko. Muusika ning värisevad seinad ja põrand hoidsid mind hommikuni ärkvel, kuid õnneks olin tänu varasele magamaminekule piisavalt und saanud.
Hobused olid kokkusaamiskohta saabudes stardivalmis, ja matk ülesmäge jätkus. Kui esimese päeva teekond algas igavate pilvede ja tühja välja seltsis, siis mida kõrgemale jõudsime, seda rohkem veendusin, et elada on võimalik peaaegu ükskõik millises maailma punktis. Esimese päeva neljale tunnile lisaks tuli teisel päeval ratsutada viis tundi, ja ümbritsev inimasustus ei paistnud kordagi hõrenevat, pigem vastupidi. Ümbritsevad maad olid kõikjal kaetud põldudega ja karjamaadega, ehkki tingimused põllumajanduse viljelemiseks polnud just ideaalsed. Kohalik rahvas jalutas vastu sama tihti nagu mõnes unises väikelinnas, vastutulijatega koos kohtas aeg-ajalt tõepoolest ka Ekspressis kirjeldatud laamasid. Ainus, mida ma teekonna jooksul Arvo kirjeldustest ei kohanud, oli rahe. Selle võrra oli matk meeldivam, kuid ilmselt rahet sellistes kõrgustes aeg-ajalt siiski esineb. Ilmastikunähtusi, sarnaselt elektriga, võib Ecuadoris nimetada vahelduvvooluks: mõlemad „vahel on, vahel ei ole“.
Meie reisi sihtpunktiks oli kuumaveeallikad, mis sobisid rusikana silmaauku ratsutamisest pehmekspargitud kehadele. Tunne oli seda meeldivam, et ma polnud Ecuadoris viibitud aja jooksul kordagi ei saunas ega saunatemperatuuriga kohas viibinud. Kuumaveeallikad tekitasid vähemalt mingigi saunatunde, ehkki nende temperatuur jäi tubli 5 kraadi võrra alla Panama 42-kraadistele allikatele.
Kuumaveeallikate juures jätsime hobustega hüvasti, sest nende omanikul oli läheduses mingi elamine. Tagasitee mäest alla kulges autokastis kõigi osaliste ühiste oigamiste saatel, sest vaatamata kõigele heale, mis me kahe päeva jooksul saime, polnud ratsutamine meelakkumine. Üks osa minust jäi sinna kõrgesse kohta maha – näonahk. Üleval 6000 meetri kõrgusel oli küll piisavalt külm, et t-särk, kaelusega pluus, kapuutsiga särk, nailonjope, topeltpüksid ning villased sokid olid täiesti paras riietus. Päike suutis aga vaatamata päikesekreemile ja kapuutsiga sissepakitud peale tekitada tunde, nagu oleks pool ninast ära põlenud. Lisaks kahandas ta järjekordselt minu gringoimidžit.
Kokkuvõtteks võib öelda, et selliste alternatiivsetel (st omaalgatuslikel) üritustel osalemine tasub ennast palju suurema tõenäosusega ära kui turismigrupis sörkimine.
Wednesday, November 11, 2009
Chimborazo hobusematk: osa 2: esimene mäkketõusu päev
Reisiseltskonnas oli peale minu ja korraldaja veel naissoost saksa tudeng, Quitos vahetusüliõpilastena elav norra paar ning salapärane prantslanna, kelle kohta ma tema isikuomadustest tulenevalt väga palju teada ei saanudki.
Hobused olid ülimalt intelligentsed, ratsutasid ühtlases rütmis ning allusid rahulikult seismajäämise käsklusele. Tegemist oli minu esimese ratsasõiduga, mille kohta sain umbes viieminuti pikkuse „kursuse“.
Minu vaim oli valmis igasugusteks füüsilisteks kannatusteks, mille kohta tuttavad olid õuduslugusid rääkinud. Kurtsin oma muret päev varem ka perekonnale, kus elan. Tegin sellest õhtusöögi ajal juttu ka 30-aastase perepojaga Omariga, kes oli vanematel külas. Olin sõnastikust vaadanud valmis asjakohase sõna „Culo“, mida kuuldes Omar näpu suu ette pani, ning ütles, et sellest võime omavahel rääkida, kuid ärgu ma vanemate juuresolekul seda kasutagu. Nad on selleks liiga peenelt kasvatatud, nende kuuldes võib öelda „nelga“ (viisakas tähendus sõnale „tagumik“). Omargi ennustas mulle järgnevaks päevaks valu ja vaeva. Tegelikult kujunes ratsutamine halvimatel hetkedel vaid ebamugavaks, kuid positiivsed emotsioonid kompenseerisid selle kuhjaga.
Nagu eelpool mainitud, langes suurem osa reisist kokku Arvo artikliga. Sellegipoolest lõi minus välja tüüpiline inimlik nõrkus esmamulje põhjal kõike paika panna. Arvo kirjutas, et teekond meenutas talle Eesti maastikku. „Mis sa seletad…“, oli mu esimene mõte, kui hobused olid esimesed kümme minutit ülesmäge roninud. Mind ümbritsesid vaid pilved, millest paistis heal juhul läbi vaid ees mineva hobuse saba. Mõtlesin, et võib-olla on kuskil kauguses midagi Eestile sarnast, kuid vaevalt, sest ähmaselt äratuntavateks objektideks oli d kõikjal paljad mäed, mille küljes kooldus mõni üksik rohututt. Kuskil polnud inimasustust, haritud põlde ega vastutulevaid laamasid nagu Ekspressist lugesin, ning nende kohtamist ei suutnud antud hetkel sellises kohas kuidagi uskuda.
Võta näpust – ei möödunud tundigi, kui pilved kadusid, ning hakkasin märkama paljugi huvitavat. Maastik muutus roheliseks ning vaateväljale ilmusid tõepoolest kuuski või mände meenutavad moodustised. Pärast kahetunnist ronimist jõudsimegi ühte külasse, ehkki olin hetk tagasi kindel, et sellises kohas ei tahaks ükski inimene elada. Järgnevalt ilmusid vaateväljale põllud, mis vastasid täpselt Arvo kirjeldustele. Laamasid antud päeval küll ei kohanud, kuid olin juba valmis nägema mistahes ilmamoonutust, ning miski enam ei üllataks.
4-tunnine matk lõppes keskmise suurusega külas, kus suundusime hostelisse. Ainsateks sündmusteks, mis päeva sisse veel mahtusid, olid eine kohalikus sööklas ning tunnike jutuajamist norrakatega külakõrtsis. Norrakad olid väga lahedad, kuid tahtsid kohe magama minna, ja see oli nende esmakordset hobusesõitu arvestades ka arusaadav. Prantslane ja sakslane plaanisid kuuldavasti midagi huvitavat ette võtta, kuid nendega ühinemist ma ei kaalunudki, kuna avastasin, et ma ei meeldi prantslasele karvavõrdki. Pilk, millega ta mind vaatas, oli täis kanget mürki, ning ma eelistasin tema seltskonnale magamaminekut, ehkki kell polnud kaheksagi.
Hobused olid ülimalt intelligentsed, ratsutasid ühtlases rütmis ning allusid rahulikult seismajäämise käsklusele. Tegemist oli minu esimese ratsasõiduga, mille kohta sain umbes viieminuti pikkuse „kursuse“.
Minu vaim oli valmis igasugusteks füüsilisteks kannatusteks, mille kohta tuttavad olid õuduslugusid rääkinud. Kurtsin oma muret päev varem ka perekonnale, kus elan. Tegin sellest õhtusöögi ajal juttu ka 30-aastase perepojaga Omariga, kes oli vanematel külas. Olin sõnastikust vaadanud valmis asjakohase sõna „Culo“, mida kuuldes Omar näpu suu ette pani, ning ütles, et sellest võime omavahel rääkida, kuid ärgu ma vanemate juuresolekul seda kasutagu. Nad on selleks liiga peenelt kasvatatud, nende kuuldes võib öelda „nelga“ (viisakas tähendus sõnale „tagumik“). Omargi ennustas mulle järgnevaks päevaks valu ja vaeva. Tegelikult kujunes ratsutamine halvimatel hetkedel vaid ebamugavaks, kuid positiivsed emotsioonid kompenseerisid selle kuhjaga.
Nagu eelpool mainitud, langes suurem osa reisist kokku Arvo artikliga. Sellegipoolest lõi minus välja tüüpiline inimlik nõrkus esmamulje põhjal kõike paika panna. Arvo kirjutas, et teekond meenutas talle Eesti maastikku. „Mis sa seletad…“, oli mu esimene mõte, kui hobused olid esimesed kümme minutit ülesmäge roninud. Mind ümbritsesid vaid pilved, millest paistis heal juhul läbi vaid ees mineva hobuse saba. Mõtlesin, et võib-olla on kuskil kauguses midagi Eestile sarnast, kuid vaevalt, sest ähmaselt äratuntavateks objektideks oli d kõikjal paljad mäed, mille küljes kooldus mõni üksik rohututt. Kuskil polnud inimasustust, haritud põlde ega vastutulevaid laamasid nagu Ekspressist lugesin, ning nende kohtamist ei suutnud antud hetkel sellises kohas kuidagi uskuda.
Võta näpust – ei möödunud tundigi, kui pilved kadusid, ning hakkasin märkama paljugi huvitavat. Maastik muutus roheliseks ning vaateväljale ilmusid tõepoolest kuuski või mände meenutavad moodustised. Pärast kahetunnist ronimist jõudsimegi ühte külasse, ehkki olin hetk tagasi kindel, et sellises kohas ei tahaks ükski inimene elada. Järgnevalt ilmusid vaateväljale põllud, mis vastasid täpselt Arvo kirjeldustele. Laamasid antud päeval küll ei kohanud, kuid olin juba valmis nägema mistahes ilmamoonutust, ning miski enam ei üllataks.
4-tunnine matk lõppes keskmise suurusega külas, kus suundusime hostelisse. Ainsateks sündmusteks, mis päeva sisse veel mahtusid, olid eine kohalikus sööklas ning tunnike jutuajamist norrakatega külakõrtsis. Norrakad olid väga lahedad, kuid tahtsid kohe magama minna, ja see oli nende esmakordset hobusesõitu arvestades ka arusaadav. Prantslane ja sakslane plaanisid kuuldavasti midagi huvitavat ette võtta, kuid nendega ühinemist ma ei kaalunudki, kuna avastasin, et ma ei meeldi prantslasele karvavõrdki. Pilk, millega ta mind vaatas, oli täis kanget mürki, ning ma eelistasin tema seltskonnale magamaminekut, ehkki kell polnud kaheksagi.
Chimborazo hobusematk: osa 1. Matkaks valmistumine
Käisin novembri esimesel nädalavahetusel ära Ecuadori kõrgeimas mäestikus Chimborazos, mille kõrgus ulatub 6000 meetrini. Peaksin tegelikult kirjutama sündmustest kronoloogilises järjekorras, kuid käesoleva loo kirjutamine oli väga lihtne. Nimelt võttis hr Arvo Anton umbes aasta tagasi ette täpselt samasuguse ürituse samas kohas, ning pani selle Eesti Ekspressi vahendusel kirja. Lugu ise on siin: http://paber.ekspress.ee/viewdoc/06B28A5C2F72E4A9C225759900491DCF. Mul ei ole palju sellele kirjeldusele lisada, täiendan vaid mõningate omapoolsete tähelepanekutega.
Avastamisrõõm oli selle võrra väiksem, et mul oli vaimusilma ees Ekspressi artikkel, mille taaskord läbi lugesin, kui märkasin Couchsurfingu listis kuulutust, kus Riobambas elav legendaarne keskkonnaaktivist Vladimir Ortitz kutsus rahvast kokku osalema järjekordsel hobusematkal. Üritasin samale matkale varemgi minna, kuid vabatahtlikult-sunniviisiliselt olin sunnitud loobuma. Esimesel korral oli põhjus asjalik: ootasin immigratsioonibüroos isikutunnistuse saamist. Teisel korral oli takistuseks kõigest romantiline õhtupoolik naisterahvaga, kuid antud hetkel tundus seegi olevat hea põhjus loobumiseks. Tagantjärgi vaadates vahest mitte, see lõppes suhteliselt hiljuti natuke kurvasti, aga see selleks.
Viimane kord andsin Vladimirile teada, et tulen ilma igasuguse kahtluseta.
4-tunnine bussireis Riobambasse kulges Arvo kirjeldatud halbade filmide saatel , mis oleksid võinud olla heaks võimaluseks Hispaania keelt kuulata, kuid paraku oli heli liiga nõrk, et aru saada. Raske uskuda, aga ta oli siiski piisavalt tugev, et häirida mp3 kuulamist.
Vaim oli valmis öiseks peoks, mida Vladimir armastavat enne varahommikust matka maha pidada. „Pidu“ nägin siiski vaid autoaknast: tiirutasime Vladimiri ja ühe tema sõbraga mööda rahvast ja pidu täis Riobamba kesklinna. Plaanis oli kohtuda väiksema seltskonnaga, et juua õlu-kuni-kaks. Varsti mõtlesime ümber ning minu suureks rõõmuks sain kell 12 magama ning olin järgmiseks hommikuks välja puhanud. Majutuse kohta ei leia piisavalt häid sõnu: 3-korruseline maja, mille tube ei jõudnudki kokku lugeda ning mille sisse mahuks mitu populaarsemat hostelit.
Avastamisrõõm oli selle võrra väiksem, et mul oli vaimusilma ees Ekspressi artikkel, mille taaskord läbi lugesin, kui märkasin Couchsurfingu listis kuulutust, kus Riobambas elav legendaarne keskkonnaaktivist Vladimir Ortitz kutsus rahvast kokku osalema järjekordsel hobusematkal. Üritasin samale matkale varemgi minna, kuid vabatahtlikult-sunniviisiliselt olin sunnitud loobuma. Esimesel korral oli põhjus asjalik: ootasin immigratsioonibüroos isikutunnistuse saamist. Teisel korral oli takistuseks kõigest romantiline õhtupoolik naisterahvaga, kuid antud hetkel tundus seegi olevat hea põhjus loobumiseks. Tagantjärgi vaadates vahest mitte, see lõppes suhteliselt hiljuti natuke kurvasti, aga see selleks.
Viimane kord andsin Vladimirile teada, et tulen ilma igasuguse kahtluseta.
4-tunnine bussireis Riobambasse kulges Arvo kirjeldatud halbade filmide saatel , mis oleksid võinud olla heaks võimaluseks Hispaania keelt kuulata, kuid paraku oli heli liiga nõrk, et aru saada. Raske uskuda, aga ta oli siiski piisavalt tugev, et häirida mp3 kuulamist.
Vaim oli valmis öiseks peoks, mida Vladimir armastavat enne varahommikust matka maha pidada. „Pidu“ nägin siiski vaid autoaknast: tiirutasime Vladimiri ja ühe tema sõbraga mööda rahvast ja pidu täis Riobamba kesklinna. Plaanis oli kohtuda väiksema seltskonnaga, et juua õlu-kuni-kaks. Varsti mõtlesime ümber ning minu suureks rõõmuks sain kell 12 magama ning olin järgmiseks hommikuks välja puhanud. Majutuse kohta ei leia piisavalt häid sõnu: 3-korruseline maja, mille tube ei jõudnudki kokku lugeda ning mille sisse mahuks mitu populaarsemat hostelit.
Monday, November 9, 2009
Tähelepanekuid Ecuadori igapäevaelust
Esimesed muljed Ecuadorist tõid mulle silme ette pildi viimasest majanduslanguse perioodist Eestis, ehkki võrdlus Eestiga jääb kahvatuks. Mäletatavasti oli hiljutise majandusbuumi ajal igat sorti ostu-müügitehingute ajal kliendiks olemine üks valu ja vaev, sest kaupmeestel läks nii hästi, et järjekordne ostja ees või taga ei omanud nende silmis tähtsust. Raskete aegade saabudes said klientidest kiiresti kuningad, teenindajad muutusid lahkemaks, ning sooduspakkumisi hakkas sadama nagu vihma.
Ecuador on selles osas justkui „Eesti kuubis“. Siin on igat sorti kaupa tunduvalt rohkem kui nende ostjaid, ja vaevalt leidub kohti, kus keegi ei püüaks sulle midagi maha müüa. Tänavaääred on täis poode, mille ustel kaupmehed üksteist üle karjudes kutsuvad rahvast kaupa ostma. Pea iga teeristi peal vehivad jalakäijate ninade ees kaubitsejad täpselt samade produktidega, mida pakutakse poodides. Sama kaup „hõljub“ ka sõiduteedel autode vahel. Vaevalt õnnestuks sõita mõnes kaugliinibussis, kus keegi ei tuleks reisijate nina alla jäätist, limonaadi või mandariine lehvitama. Maiustused on üks tüüpilisemaid, kuid kaugeltki mitte ainus pakutav kaup. Päeva jooksul kuuleb ostusoovitusi peaaegu kõige kohta, mida võiks ette kujutada. Pakutakse riideid, päikseprille, CD plaate, suitsu, kommi, loteriipileteid; aeg-ajalt tehakse mõni ostupakkumine, millest ei oskaks unistadagi, näiteks televiisoriantenn. Tüüpiline müügiinimene hoiab oma kaupa kummaski käes pea kohal ning hüüab monotoonse tooniga vastavalt pakutavale sortimendile näiteks „mandarinas-un-dollar-mandarinas“ või „juegos, aguas, limonadas“. Osavamad ja karismaatilisemad kaubitsejad sisenevad bussidesse kotitäie kaubaga, mille nad igale reisijale kätte jagavad, ning seejärel pikema loengu peavad sellest, kui hea ja ainulaadne pakutav šokolaad või pastapliiats on. Mõni neist on ennast kostümeerinud sõna otseses mõttes klouniks.
Müügiks ei pakuta vaid füüsilisi tooteid. Igas vähegi rahvarohkemas kohas on vähemalt kaks poissi, kes soovivad saapaid puhastada. Tänavatel käivad ringi autopesijad, kes võivad autojuhile märkamatultki olla juba mõne auto puhtaks nühkinud, ja küsivad selle eest tasu. Autode vahele ilmuvad ootamatult mitmesugused artistid, kes demonstreerivad näiteks oma tuleneelamise, tõrvikute või pallidega žonglöörimise oskust. Bussidesse sisenevad kõikvõimalikud artistid, kes laulavad kitarride saatel või esitavad raadiomakiga karaoket. Kohtab ka selliseid, kellel pole midagi pakkuda peale pika jutu oma kurvast elust.
Pealtnäha tundub liikuvate tänavakaubitsejate olukord olevat lootusetu, sest neid on ilmselgelt liiga palju. Seda üllatavam on näha, kuidas teenivad raha need, kes midagi vastu ei paku. Umbes kaheksal juhul kümnest siseneb liinibussi keegi, kes hakkab kõva häälega jutustama, kuidas tema ja ta perekond elab raskustes, ning palub abi. Liialdamata võin öelda, et alati poetab üle kolmandiku umbes 35 reisijast neile viie-või kümnesendise. Ühes bussis teenitakse selliselt umbes viie minuti jooksul kuni üks dollar. Siinset hinnataset arvestades pole see sugugi halb. Vähe sellest, et Ecuadoris on võimalik kerjamisega ära elada, on ka tõenäoline, et bussides annetuste palujate sissetulek on suurem mitmetestki palgatöötajatest, näiteks pangatelleritest, kes teenivad alla 400 dollari kuus.
Kellel vähegi raha, sellel on Ecuadoris igakülgselt head võimalused. Siin saab kõike lihtsalt ja kiiresti osta. Usun, et kui mul tekiks keset tänavat äkki vajadus autot osta, siis tarvitseks vaid veidi kõvema häälega seda soovi väljendada, ja ma saaksin auto kiiremini, kui suudaks ette kujutada. Rääkimata lihtsamatest ja sagedamini kaubeldavatest müügiartiklitest nagu uimastid, naised jne. Sõiduteed võib heal juhul pool minutit silmitseda ilma ühtegi taksot märkamata. Enamasti on neid vaateulatuses vähemalt kolm. Taksojuhidki ei oota magavate kassidena, et neid märgataks. Igale jalakäijale hüütakse aeg-ajalt järgi „Taxi-taxi“, et ta oleks teadlik takso lähedalolekust. Arvatavasti samal põhjusel annavad taksojuhid signaali, kui nad jalakäijatest mööduvad. Midagi promo-taolist tehakse ka liinibussides, kus üks noormees ripub käsipuust kinni hoides bussi uste vahel ning hüüab üle tänava näiteks „Amazonas-La Prenza-Aeropuerto!!!“. Iseäranis lihtne on suures bussijaamas leida sobivat bussi: tuleb vaid veidi kõrvu kikitada ja aru saada, millisest suunast hüütakse „Ambato-Ambato!!!“ või „A Quito-a Quito-a Quito!!!“.
Ecuador on selles osas justkui „Eesti kuubis“. Siin on igat sorti kaupa tunduvalt rohkem kui nende ostjaid, ja vaevalt leidub kohti, kus keegi ei püüaks sulle midagi maha müüa. Tänavaääred on täis poode, mille ustel kaupmehed üksteist üle karjudes kutsuvad rahvast kaupa ostma. Pea iga teeristi peal vehivad jalakäijate ninade ees kaubitsejad täpselt samade produktidega, mida pakutakse poodides. Sama kaup „hõljub“ ka sõiduteedel autode vahel. Vaevalt õnnestuks sõita mõnes kaugliinibussis, kus keegi ei tuleks reisijate nina alla jäätist, limonaadi või mandariine lehvitama. Maiustused on üks tüüpilisemaid, kuid kaugeltki mitte ainus pakutav kaup. Päeva jooksul kuuleb ostusoovitusi peaaegu kõige kohta, mida võiks ette kujutada. Pakutakse riideid, päikseprille, CD plaate, suitsu, kommi, loteriipileteid; aeg-ajalt tehakse mõni ostupakkumine, millest ei oskaks unistadagi, näiteks televiisoriantenn. Tüüpiline müügiinimene hoiab oma kaupa kummaski käes pea kohal ning hüüab monotoonse tooniga vastavalt pakutavale sortimendile näiteks „mandarinas-un-dollar-mandarinas“ või „juegos, aguas, limonadas“. Osavamad ja karismaatilisemad kaubitsejad sisenevad bussidesse kotitäie kaubaga, mille nad igale reisijale kätte jagavad, ning seejärel pikema loengu peavad sellest, kui hea ja ainulaadne pakutav šokolaad või pastapliiats on. Mõni neist on ennast kostümeerinud sõna otseses mõttes klouniks.
Müügiks ei pakuta vaid füüsilisi tooteid. Igas vähegi rahvarohkemas kohas on vähemalt kaks poissi, kes soovivad saapaid puhastada. Tänavatel käivad ringi autopesijad, kes võivad autojuhile märkamatultki olla juba mõne auto puhtaks nühkinud, ja küsivad selle eest tasu. Autode vahele ilmuvad ootamatult mitmesugused artistid, kes demonstreerivad näiteks oma tuleneelamise, tõrvikute või pallidega žonglöörimise oskust. Bussidesse sisenevad kõikvõimalikud artistid, kes laulavad kitarride saatel või esitavad raadiomakiga karaoket. Kohtab ka selliseid, kellel pole midagi pakkuda peale pika jutu oma kurvast elust.
Pealtnäha tundub liikuvate tänavakaubitsejate olukord olevat lootusetu, sest neid on ilmselgelt liiga palju. Seda üllatavam on näha, kuidas teenivad raha need, kes midagi vastu ei paku. Umbes kaheksal juhul kümnest siseneb liinibussi keegi, kes hakkab kõva häälega jutustama, kuidas tema ja ta perekond elab raskustes, ning palub abi. Liialdamata võin öelda, et alati poetab üle kolmandiku umbes 35 reisijast neile viie-või kümnesendise. Ühes bussis teenitakse selliselt umbes viie minuti jooksul kuni üks dollar. Siinset hinnataset arvestades pole see sugugi halb. Vähe sellest, et Ecuadoris on võimalik kerjamisega ära elada, on ka tõenäoline, et bussides annetuste palujate sissetulek on suurem mitmetestki palgatöötajatest, näiteks pangatelleritest, kes teenivad alla 400 dollari kuus.
Kellel vähegi raha, sellel on Ecuadoris igakülgselt head võimalused. Siin saab kõike lihtsalt ja kiiresti osta. Usun, et kui mul tekiks keset tänavat äkki vajadus autot osta, siis tarvitseks vaid veidi kõvema häälega seda soovi väljendada, ja ma saaksin auto kiiremini, kui suudaks ette kujutada. Rääkimata lihtsamatest ja sagedamini kaubeldavatest müügiartiklitest nagu uimastid, naised jne. Sõiduteed võib heal juhul pool minutit silmitseda ilma ühtegi taksot märkamata. Enamasti on neid vaateulatuses vähemalt kolm. Taksojuhidki ei oota magavate kassidena, et neid märgataks. Igale jalakäijale hüütakse aeg-ajalt järgi „Taxi-taxi“, et ta oleks teadlik takso lähedalolekust. Arvatavasti samal põhjusel annavad taksojuhid signaali, kui nad jalakäijatest mööduvad. Midagi promo-taolist tehakse ka liinibussides, kus üks noormees ripub käsipuust kinni hoides bussi uste vahel ning hüüab üle tänava näiteks „Amazonas-La Prenza-Aeropuerto!!!“. Iseäranis lihtne on suures bussijaamas leida sobivat bussi: tuleb vaid veidi kõrvu kikitada ja aru saada, millisest suunast hüütakse „Ambato-Ambato!!!“ või „A Quito-a Quito-a Quito!!!“.
Wednesday, November 4, 2009
Ecuadorist lähemalt
Tere taas!
Jõuan oma juttudega lähemale Ecuadori kirjeldustele. Eestis see riik väga laialt tuntud ei ole (võrreldes näiteks Brasiilia või Mehhikoga); küll on mulle üllatuseks, et Eestit tuntakse siinkandis rohkem, kui ootasin. Ülekaalus on siiski need, kes pole meist midagi kuulnud, ja seda uhkem on teada, et olen mõne Ecuadori elaniku silmad Eesti suhtes avanud.
Eestlasi ma siinoldud aja jooksul veel kohanud pole, viimane mulle teadaolev Eestlane, kes siin umbes kolm kuud tagasi veel viibis, on Madli. Tema kirjutab pikemalt Ecuadorist oma blogis: kaneshh.blogspot.com. Ei hakka seda juttu üle kordama, pigem täiendan.
Olulisemaid fakte on Ecuadori puhul see, et siin korjatakse maailma suurim banaanisaak. Lisaks leidub siin palju lilli ja naftat. Üldises plaanis on Ecuadoris peaaegu kõike ja igas variatsioonis. Tegemist on maailma kõige liigirikkama piirkonnaga (flora/fauna), siin on igat sorti kliimat, loodust ja inimesi.
Nagu nimigi ütleb, paikneb see riik täpselt ekvaatoril, mis ilmastiku suhtes väljendub huvitaval moel: Kui rannikul on alaliselt kuni 30-kraadine palavus, siis samal ajahetkel paarsada kilomeetrit eemal võib kõrgel mägedes „nautida“ miinuskraade; veel mõnisada kilomeetrit eemal võib sukelduda džunglisse ehk vihmametsadesse, kus suur osa ajast on märg.
Mulle sobib kõige paremini Quito kliima. Linn paikneb küll andide piirkonnas kõrges kohas, kuid on ümbritsetud mägedega, mis püüavad suure osa tuulest kinni. Olles sama hästi kui kausis, kütab päike peaaegu iga päev alates hommikust linna korralikult soojaks. Nii võib kuni lõunani käia väljas lühikese särgiga. Pärastlõunaks muutub ilm vähehaaval jahedaks, ja õhtuks on temperatuur võrreldav Eesti sügisega. Kurikuulus ilmastikunähtus on Ecuadoris vihm, mida pidavat esinema iga päev. Ilmselt on toimunud järsk kliimamuutus, või olen ma lihtsalt õnne tähe all sündinud, kuid olen siin (st Quitos) vihma näinud ligi kolme kuu jooksul kõige rohkem seitsmel päeval.
Rahvastiku suhtes on Ecuador samuti mitmekesine. Lõviosa moodustavad mestiitsid ehk indiaanlaste-eurooplaste „segatud veri“ (statistikat on erinevat, kuid arvatavalt üle 60%). Suhteliselt palju on ka põliselanikke indiaanlasi, kuid nende täpne osakaal polegi teada (umbes 25%), sest paljud salgavad oma päritolu maha. Mustanahalisi on siin ametlikult 5%, kuigi tänavapildi järgi oletaks suuremat osakaalu (iseäranis seetõttu, et minu mulje on kujunenud Quito põhjal, kuid „afroekuatoriaanlased“ on suuremas osas koondunud veel ranniku äärde Esmeraldasesse). Ecuador on rahvastiku suhtes justkui väike USA. Siia on tulnud immigrante pea igast maailma otsast. Suurim osakaal on kolumbialastel ja kuubalastel. Esimesed on siia rännanud peamiselt põgenikena nendest Kolumbia piirkondadest, mida FARC-id kontrollivad, ja kus elanikkond kannatab poolsõjaväelaste vägivalla all. Kui Kolumbia põgenikud on valinud väljasõidumaaks Ecuadori eelkõige läheduse tõttu (konfliktid FARC-idega on ägedad peamiselt Kolumbia-Ecuadori piiri lähistel), siis Kuuba immigrantide siiatuleku põhjuseid tuleks otsida Ecuadori seadusandluses, mis on sisserände suhtes Ladina-Ameerika üks liberaalsemaid. Kuubalased kasutavad seda võimalust aktiivselt seetõttu, et otsivad kõikvõimalikke mooduseid sm Castro „isaliku käe alt“ vabanemiseks. Teadaolevalt on palju immigrante ka Aafrikast, ja tänavapildis kohtabki tihti võõrast (st mitte-hispaania) keelt rääkivaid mustanahalisi, kelle „läbi-nina-intonatsioon“ viitab musta mandri päritolule. Aasialasi leidub pea igas maailma riigis, ja Ecuadoris annavad nende kohalolekust tunnistust eelkõige restoranid, ehkki neid kohtab vähem kui näiteks lääneriikides. Olen kuulnud, et Ecuadoris pidavat elama ka venelasi. Pole isiklikult ühtegi neist kohanud, ja ma ei tunne, et oleks selles osas millestki olulisest ilma jäänud. Olen neid elu jooksul piisavalt näinud, ja suudan nüüd mõnda aega ka neid nägemata elada. Nooremapoolsetest „välismaalastest“ olen eranditult kõige rohkem kohanud sakslasi, ja selle kõige tõenäolisemaks põhjuseks on see, et Saksa riik maksab suurt raha neile, kes lähevad vabatahtlikeks kolmanda maailma riikidesse. Üks Quito ööklubis juhuslikult kohatud sakslane oli mulle sillaks Eesti vahel, kui selgus, et ta tundis eestlast Madlit, keda minagi tean. Väike pole ainult Eesti, vaid terve maailm :)
Jõuan oma juttudega lähemale Ecuadori kirjeldustele. Eestis see riik väga laialt tuntud ei ole (võrreldes näiteks Brasiilia või Mehhikoga); küll on mulle üllatuseks, et Eestit tuntakse siinkandis rohkem, kui ootasin. Ülekaalus on siiski need, kes pole meist midagi kuulnud, ja seda uhkem on teada, et olen mõne Ecuadori elaniku silmad Eesti suhtes avanud.
Eestlasi ma siinoldud aja jooksul veel kohanud pole, viimane mulle teadaolev Eestlane, kes siin umbes kolm kuud tagasi veel viibis, on Madli. Tema kirjutab pikemalt Ecuadorist oma blogis: kaneshh.blogspot.com. Ei hakka seda juttu üle kordama, pigem täiendan.
Olulisemaid fakte on Ecuadori puhul see, et siin korjatakse maailma suurim banaanisaak. Lisaks leidub siin palju lilli ja naftat. Üldises plaanis on Ecuadoris peaaegu kõike ja igas variatsioonis. Tegemist on maailma kõige liigirikkama piirkonnaga (flora/fauna), siin on igat sorti kliimat, loodust ja inimesi.
Nagu nimigi ütleb, paikneb see riik täpselt ekvaatoril, mis ilmastiku suhtes väljendub huvitaval moel: Kui rannikul on alaliselt kuni 30-kraadine palavus, siis samal ajahetkel paarsada kilomeetrit eemal võib kõrgel mägedes „nautida“ miinuskraade; veel mõnisada kilomeetrit eemal võib sukelduda džunglisse ehk vihmametsadesse, kus suur osa ajast on märg.
Mulle sobib kõige paremini Quito kliima. Linn paikneb küll andide piirkonnas kõrges kohas, kuid on ümbritsetud mägedega, mis püüavad suure osa tuulest kinni. Olles sama hästi kui kausis, kütab päike peaaegu iga päev alates hommikust linna korralikult soojaks. Nii võib kuni lõunani käia väljas lühikese särgiga. Pärastlõunaks muutub ilm vähehaaval jahedaks, ja õhtuks on temperatuur võrreldav Eesti sügisega. Kurikuulus ilmastikunähtus on Ecuadoris vihm, mida pidavat esinema iga päev. Ilmselt on toimunud järsk kliimamuutus, või olen ma lihtsalt õnne tähe all sündinud, kuid olen siin (st Quitos) vihma näinud ligi kolme kuu jooksul kõige rohkem seitsmel päeval.
Rahvastiku suhtes on Ecuador samuti mitmekesine. Lõviosa moodustavad mestiitsid ehk indiaanlaste-eurooplaste „segatud veri“ (statistikat on erinevat, kuid arvatavalt üle 60%). Suhteliselt palju on ka põliselanikke indiaanlasi, kuid nende täpne osakaal polegi teada (umbes 25%), sest paljud salgavad oma päritolu maha. Mustanahalisi on siin ametlikult 5%, kuigi tänavapildi järgi oletaks suuremat osakaalu (iseäranis seetõttu, et minu mulje on kujunenud Quito põhjal, kuid „afroekuatoriaanlased“ on suuremas osas koondunud veel ranniku äärde Esmeraldasesse). Ecuador on rahvastiku suhtes justkui väike USA. Siia on tulnud immigrante pea igast maailma otsast. Suurim osakaal on kolumbialastel ja kuubalastel. Esimesed on siia rännanud peamiselt põgenikena nendest Kolumbia piirkondadest, mida FARC-id kontrollivad, ja kus elanikkond kannatab poolsõjaväelaste vägivalla all. Kui Kolumbia põgenikud on valinud väljasõidumaaks Ecuadori eelkõige läheduse tõttu (konfliktid FARC-idega on ägedad peamiselt Kolumbia-Ecuadori piiri lähistel), siis Kuuba immigrantide siiatuleku põhjuseid tuleks otsida Ecuadori seadusandluses, mis on sisserände suhtes Ladina-Ameerika üks liberaalsemaid. Kuubalased kasutavad seda võimalust aktiivselt seetõttu, et otsivad kõikvõimalikke mooduseid sm Castro „isaliku käe alt“ vabanemiseks. Teadaolevalt on palju immigrante ka Aafrikast, ja tänavapildis kohtabki tihti võõrast (st mitte-hispaania) keelt rääkivaid mustanahalisi, kelle „läbi-nina-intonatsioon“ viitab musta mandri päritolule. Aasialasi leidub pea igas maailma riigis, ja Ecuadoris annavad nende kohalolekust tunnistust eelkõige restoranid, ehkki neid kohtab vähem kui näiteks lääneriikides. Olen kuulnud, et Ecuadoris pidavat elama ka venelasi. Pole isiklikult ühtegi neist kohanud, ja ma ei tunne, et oleks selles osas millestki olulisest ilma jäänud. Olen neid elu jooksul piisavalt näinud, ja suudan nüüd mõnda aega ka neid nägemata elada. Nooremapoolsetest „välismaalastest“ olen eranditult kõige rohkem kohanud sakslasi, ja selle kõige tõenäolisemaks põhjuseks on see, et Saksa riik maksab suurt raha neile, kes lähevad vabatahtlikeks kolmanda maailma riikidesse. Üks Quito ööklubis juhuslikult kohatud sakslane oli mulle sillaks Eesti vahel, kui selgus, et ta tundis eestlast Madlit, keda minagi tean. Väike pole ainult Eesti, vaid terve maailm :)
Subscribe to:
Posts (Atom)
