Indiaanlased

Varsti toimus meie seiklustes kannapööre. Panama poole reisides tuli kasutada väikest lantžat, mis muutis meie Turbo-reisi vaid haledaks varjuks. Lained olid märgatavalt kõrgemad ja need matsid meid enda alla, lisaks sadas vihma ning midagi ei olnud võimalik näha.
Pärast umbes kahte ja poolt tundi jõudsime indiaanlaste keskele Kuna Yala saarestikule. Iga saar oli umbes nelja jalgpalliväljaku suurune. Tundusime olevat läinud ajas kolmsada aastat tagasi. Ainsaks kaasajale omasteks märkideks olid Coca-Cola ning toidukonservid. Kanti rahvariideid ja elati palkidest kokkuseotud onnides. Elektrit loomulikult polnud. Saar oli justkui elav puuviljakompotti, kus kõik oli tihedasti kokku pakitud. Majad olid nii lähestikku, et nende vahelt oli raske läbi mahtuda. Polnud asja või nähtust, mis ei oleks põimunud teistega. Näiteks majapidamises, kus elamu ühes nurgas tehti süüa, tuhnis teises otsas ringi veel elav, kuid söömiseks kasvatatav olend. Või näiteks mere ääres, kus ühes kohas läks keegi käimlasse (vee kohal!), läks mõned meetrid eemal keegi teine ujuma. Käimlad, nagu enamik hooneidki, olid sõrestikuliselt läbipaistvad, ja iga perekonna iga elutegevus, olgu vähem või rohkem intiimne, toimus kogukonnaliikmete nähtavus- ja kuuldekaugusel.
Meie majutuspaigaks oli kirik (meie standardite järgi pigem kiriku-laadne moodustis), „vooditeks“ võrkkiiged. Tundsime ennast kohati nagu loomaaia elanikud, sest mööduvad inimesed uurisid meid pidevalt „kiriku“ igast avausest (ka pimedas – taskulampidega).