Jõululaupäevaks vanglasse

Tuleb pikem jutt jõuludest Ecuadori moodi.

Jõululaupäevale andis tooni juurde Marika metsast väljatulek. Ecuadorile ebatüüpiliselt heledapäine Eesti neiu kirjutas juba kuu aega tagasi trip.ee kaudu, et saabub detsembris Quitosse. Nagu tema blogist lugesin, oli ta tõepoolest mõnda aega siin, aga elumärki polnud endast veel andnud. Meie esmakordne kohtumine toimus Bungalowi ööklubis, ja täiesti ettekavatsemata. Astusin klubi uksest sisse, ja üks esimesi, kes silma hakkas, oli gringo, kes meenutas väga sedasama Marikat, blogipiltidest. Väikeses Quitos ei peida ennast keegi.

Umbes tund pärast meie „kokkupõrkamist“ suundus Marika ööbussiga džunglisse, ja välja ilmus niisiis jõulude paiku suurepärase ideega minna vanglasse külla eestlastele, endistele narkoparunitele.

Mõeldud-tehtud – varsti seisimegi vanglavärava ees, ja silmitsesime valvuri käes olevat kinnipeetavate nimekirja, lootuses tuvastada mõnda kaasmaalast. Ainsa võimalikuna hakkas meile silma Raimond, kes antud hetkel tundus olevat kindlasti pärit Eestist. Leidsime veel ühe Denissi ja Sergei, kes võisid vabalt olla kaasmaalased. Olime kindlad, et kompleks, kuhu olime tulnud, oli just see, kus on eestlased. Kuna antud päev, milleks oli 23. Detsember, polnud ette nähtud külastuseks, pidime tagasi tulema 24. detsembril.

Järgmisel päeval suundusime esmajärjekorras kioskimüüja juurde, kes 50 sendi eest mobiili ja sombreero hoiule võttis, sest neid ei tohtinud sisse viia, kuid vanglas hoiuruumi ka polnud. Fotoaparaadist vanglaseinte vahel poleks saanud unistadagi. Vangla valvelauda tuli jätta veel dokument ning suitsud, mille Marika oli eestlastele jõulukingitusena kaasa toonud, ja mille äravõtmise järel tal lihtsalt enam sõnu ei jätkunud. Minul ka mitte. Hea, et vähemalt ülejäänud „kingitused“ – õunad ja banaanid – sisse lubati viia.

Vangla valikuline turvakontroll tõestas mulle, kui lihtne oleks soovi korral vanglaasukatele kõikvõimalikke metallesemeid „kinkida“, näiteks saapatalla sees. Varsti tulid mulle silme ette mitmesugused vanglafilmid, näiteks „Voonakeste vaikimine“ ja „Vanglaekspress“. Tundsin miskipärast, et siin vanglas „on asju“.

Mõni hetk pärast seda, kui vangla raudväravad meie ees avanesid, leidsime end želeega püstiaetud juustega ja klaveriklahve meenutava suuga vangi hoolitsevate käte vahelt. „Jah, kelle juurde?“. „Raimond“, ütlesime. „Ja-ja, tulge kaasa!“ Vang pakkus tungivalt end Marika käekotti tassima, ja kui Marika sellest otsusekindlalt keeldus, siis noorhärra peaaegu tiris selle koti enda kätte. Varsti jõudsime ühe ukse juurde, kus meie saatja ütles, et oleme kohal, ja sirutas välja käe: „meil on kombeks rahalisi kingitusi teha“. Poetasime poisile metallraha, jätsime südamlikult hüvasti ja hakkasime läbi ukseluugi oma tulevast sõpra otsima.

Varsti ilmus uksele keskealine vuntsidega mehike, keda ma peaaegu hakkasin pidama Tiit Karuksiks, kui ta poleks puhast inglise keelt rääkinud. Meie pettumuseks oli tegu inglasega, kellel polnud Eestiga muud seost peale selle, et ta nimi oli Raimond. Uurisime edasi venelaste kohta, ehk nemad ongi need „eestlased“. Varsti ilmuski kohale noormees nimega Deniss. „Ahaa, Eestist! Tere-tere!“. „Kas ise oled ka Eestist?“, küsisime. „No lähedalt, Peterburist“. Nüüd oli selge, et selles vanglakompleksis eestlasi pole, aga Deniss oli kuulnud, et nad elavad kusagil lähedal. Meie jaoks kutsuti üks teadmamees, blondide harali juustega rumeenlane, keda 5 aastat tagasi oleks kergesti võinud segi ajada Tanel Padariga, aga praegu oli ta selleks liiga noor. Too viis meid pika koridori lõppu ukseni, mille kaudu pääses teise vanglakompleksi. Seal juhatasid meid juba vanglatöötajad kohta, kus meie küsitud nimega isik pidi asuma.

Edaspidiseid sündmusi olen sunnitud tsenseerima, sest ei soovi sidistada isikut, kellega kohtusime. Tegu oli ühega kahest eestlasest, kes selles vanglas hetkel viibisid. Nad asuvad eraldi kompleksides, ja kirjelduste järgi on tingimused igas kompleksis erinevad. Kes millises paigas parasjagu viibib, sõltub sellest, kui palju suudetakse vangla administratsioonile maksta. Maksmise-teemat saadab suuresti korruptsiooni vari. Piisavalt suure tasu eest on võimalik tellida palju vangla mõistes luksuslikku, näiteks suured ruumid, videosüsteemid, internet jne. Minimaalse tasu – 10 dollari eest – saab laevakajutist veidi väiksemas ruumis voodikoha. Probleem tekib neil, kes seda 10 dollaritki maksta ei suuda. Esialgu saavad nad magada koridoris põrandal, ja kui pikemat aega oma võlga ära ei likvideerita, viiakse nad üle teise vanglakompleksi, kus õhustik on oluliselt vägivaldsem, ja kus konflikte ei osata tihtipeale teisiti lahendada kui nugadega.

Vanglaskäik tekitas vastuolulisi tundeid. Ühest küljest lood, mida olin Ecuadori vanglate kohta kuulud (sh meie külastatava kirjeldus oma igapäevaelust). Teiselt poolt pilt, mida oma silmaga sai nähtud ja mis ei vastanud sugugi täiel määral kuuldud õuduslugudele. Kinnipeetavate elukohad meenutasid küll kohati raamatuid täis riiuleid, kus seinad olid laest põrandateni täis luuke, millest tuli oma ruumi pugeda. Ruumi mahtus vaid voodi, ja mõnel juhul tuli seda jagada mitme inimesega. Samas ei osutunud tõeks näiteks selline kuuldud kirjeldus, justkui olevat köögisuuruses ruumis koos 20 inimest, ja ruumi nurgas on auk, mis täidab WC aset. Kas mõnes teises kompleksis on sellised tingimused, seda teada ei saanud.

Jutud korruptsioonist tunduvad pigem usutavad. See on osa Ecuadori igapäevaelust, siin on vähe asutusi, kus altkäemaksu ei võetaks. Selles osas tundub ka osade kinnipeetavate suhtes ebaõiglane, et ühed maksavad vanglaametnikele selle eest, et nad võiksid ebaseaduslikke aineid (peaasjalikult narkootikume) vanglasse sisse tuua, ja et nende reeglivastastele tegevustele (näiteks vägivallatsemisele) läbi sõrmede vaadataks. Võrdne kohtlemine peaks olema ikka kõigi jaoks, ja ühed ei peaks selle pärast suurema noasaamise ohu all olema, et neil pole piisavalt raha. Samas on ka selles midagi väga valesti, et kohus ei suuda siinsete eeluurimise all olevate vangide otsuseid piisavalt kiiresti menetleda. Protseduuride järgi on kohtul üks aasta aega kohtuotsuse langetamiseks. Ecuadori vanglast on läbi käinud mitmeid eestlasi, kelle kuriteo koosseis – valdavalt narkokaubitsemine – on ilmselge. Vahendamise eest on ette nähtud isegi standardkaristus – 8 aastat. Ometi on mitmed neist oodanud kohtust aasta aega, ja kuna selle aja jooksul pole suudetud otsust välja kuulutada, pole olnud muud võimalust, kui kinnipeetav vabaks lasta. Sarnasele lahendusele loodab ka noormees, keda me külastasime. Tema sattus vanglasse otse lennujaamast, kus tema „äriparnterid“ ta narkopolitseile meelega kätte mängisid, kuna tahtsid juhtida tähelepanu kõrvale ühelt teiselt isikult, kes suurema kogusega üle piiri läks. Tüüpiline madala astme narkodiileri elu.

Vestlesin vangla teemal hiljem ka ühe isikuga, kes on pikki aastaid Ecuadori kohtus töötanud, ja kes ei uskunud kõike, mida meie külastatav kinnipeetav oma tingimuste kohta rääkis. Vähemalt ühes oli ta kindel – igal kinnipeetaval on võimalus vanglas mingit tööd teha ja natuke raha teenida. Seega ei peaks õige majandamise korral olema kellelgi raskusi voodikoha eest maksmisel.

Kellel on siinkohal rohkem õigus – kinnipeetaval, oma subjektiivsest seisukohast, või kõrgel kohtuametnikul, kes võib-olla on vanglas toimuva suhtes elukauge – seda ei saa ilmselt kunagi täpselt teada. Alati lollikindel järeldus oleks, et tõde on kusagil vahepeal. Küll oleks paslik meenutada tõde, mida mulle korrutatakse peaaegu iga kord, kui ma siin millegi üle imestan: „Ecuadoris on kõik võimalik“.

Järgnevalt vaatan, kas Marika on sama teema kohta oma loo valmis kirjutanud. Loodetavasti on tema ülestähendused julgemad!

Sõda Ecuadori vanimas ülikoolis

Minu pärastlõunane programm leiab iga päev aset Universidad Central de Ecuador`i keeltekeskuses. Viimastel päevadel on hispaania keele tunnid ära jäänud, sest ülikool on olnud suletud. Tegemist pole pühadega, vaid poliitilise mässuga.

Üleüldiselt on teada, et paljudes Ladina-Ameerika riiklikes ülikoolides valitseb kommunistlik meelsus. Selles Ecuadori riiklikus ülikoolis on juba vähemalt 20 aastat olnud juhtiv akadeemiline kaader eesotsas rektoriga tugevalt kommunismiusku. Ideoloogiat on levitatud nii töötajate kui tudengite seas – õppejõud, kelle puhul on teada, et nad pooldavad teist poliitikat, on lastud lahti, ja mittekommunistidest tudengid said halbu hindeid.

Viimased aasta aega on ametis olnud uus rektor Édgar Samaniego, kes ei poolda „traditsioonilist“ suunda, ning ühtlasi püüab muuta ülikooli töökorraldust liberaalsemaks. Pärast ümberkorraldusi, mille tulemusel muudeti ülikooli administratiivset korraldust ning valitavate ametikohtade tööprotseduuri, puhkes vanameelsete grupi “Frente Revolucionario de Izquierda Universitario“ (vasakpoolse revolutsiooni rühmitus) algatatud mäss, mille käigus tungiti rektori ruumidesse, hävitati suur osa sisustusest, ning ühtlasi peksti rektorit kaigastega. Turvateenistus reageeris operatiivselt, kuid rektori käsi oleks arvatavasti võinud halveminigi käia. Käesoleval juhul pääses ta poolepäevase haiglasviibimisega, ning järgmise päeva hommikul andis ta juba teleintervjuusid. Vahistatud mässajad muidugi väidavad, et nemad pole milleski süüdi, ja rektor vigastas ennast ise, kui ta läbi aknaklaasi hüppas. Viimane on mingis osas ka tõsi, sest ohver tõepoolest põgenes läbi klaaside.

Ingapirca eeslimatk osa 3: viimane päev, mäest allaminek

Uue päeva plaani järgi pidime veel tunni jagu ülesmäge ronima ja jõudma lõikepunkti (nii seda kutsuti – cuchilla ehk nuga), millest edasi tuli mitu tundi allamäge minna.

Mind kummitasid juba pikemat aega logistikaga seotud küsimused. Olime küll jõudnud peaaegu reisi lõpp-punkti, kuid selleks, et samal päeval koju jõuda, tuli Ingapirkast, kuhu meil oli eesmärgiks jõuda, sõita bussiga Riobambasse…oot-oot, aega oleks muidu olnud, aga mulle meenus, et olin Alausi hostelisse, kus esimesel ööl peatusime, jätnud väikese seljakoti. See tundus olevat antud hetkel geniaalne mõte, jätta mittevajalikud asjad kindlasse kohta maha. Nüüd tähendas see seda, et tuli Alausisse koti järgi minna. Lihtne arvutus näitas, et kojujõudmine pole antud päeval võimalik, või täpsemalt – taskukohane. Lõikepunktist Ingapircasse võis kiire liikumise korral jõuda viie tunniga. Igapircast Alausisse pidi bussiga jõudma paari tunni jooksul. Sõit Alausist Riobambasse kestis umbes tunni, ja Riobambast Quitosse ligi neli tundi. Quito bussiterminal on linna lõunapiirkonnas, kus keskusesse tuleb sõita vähemalt tund aega trolliga. Et tegemist oli pühapäevaga, lõpetavad trollid liikumise alates kella 21-st, ja antud ajaks kohalejõudmine ei olnud ühegi kombinatsiooniga võimalik. Ainsaks liiklusvahendiks oli takso, mille eest tuli maksta vähemalt 15 dollarit, ja see on Ecuadori mõistes kallis. Nii jäi ainsaks mõistlikuks variandiks jääda ööseks 5 dollari eest hostelisse.

Õhkõrnadki lootused kojujõudmiseks kustusid, kui pühapäeva hommikul kell seitse, mil oli meie esialgne plaanitud ülestõusmise aeg, kostis telkidest vaid norskamist. Liikumahakkamine osutus ladinaameerikalikult „paindlikuks“ – plaanitud kella 7:30 asemel umbes kell 9. Enesetunne, mis eelmisel päeval näitas väikeseid paranemise märke, oli taas nigelaks muutunud, ja tänu sellele, et me jätkuvalt ülespoole tõusime, ei läinud olukord esialgu sugugi paremaks. Tasakaaluks oli vähemalt vaim üliheas vormis, ja seda aitasid hoida kõrgustes avanevad vaatepildid – eelkõige laguunid – samuti uhke tunne, et olime oma jõududega roninud 4300 meetri kõrgusele.

Allaminek ei olnud küll füüsiliselt oluliselt kergem, iseäranis olukorras, kus luud-kondid olid pärast kahepäevast ronimist pehmed. Vähemat kulges allesjäänud teekond kiiremini, ja sellevõrra kiiremini muutus ka õhk soojemaks. Paranes ka tervis, lausa hüppeliselt.

Varsti ilmusid nähtavale elamud, ja seejärel lausa külad, ning kõndisime vähemalt kolm tundi mööda järsult allamäge kulgevat teed, ilma et oleks viit minutitki järjest midagi metsikut näinud. Igal pool, kus pilk peatus, oli mõni maja, loomakari või ülesharitud põld. Ingapirca oli juba pikemat aega all orus nähtavuskaugusel, kuid mägisele piirkonnale on tüüpiline vaatepilt, kus sihtkoht tundub olevat kohe-kohe käeulatuses, kuid mõne aja pärast kaob tunniks ajaks silmist. Kohale võib jõuda alles kolme tunni pärast. Umbes samapalju aega Ingapircani jõudmine võttiski, alates hetkest, kui ta kusagilt mäeservast paistma hakkas.

Piinlik tunnistada, aga Ingapirca varemetesse me ei jõudnudki. Olles leidnud ühe künka, kus varemetele paarisaja meetri kauguselt hea vaade avanes, tundus olevat mugavam kuulutada reis lõppenuks, ning miljonidollarilise vaatega kohas lõunat teha. Selleks olid kaasas kõik vajalikud vahendid (näiteks priimus), ja toitu jätkus täpselt viimaseks lõunakorraks. See hetk oli piisavalt nauditav, ja ma pole kindel, kas me väga palju kaotasimegi, kui me 6 dollari eest varemetesse ei sisenenud. Võib-olla vaid natukene… Üks nõrkus lõi meis veel välja veidi enne kohalejõudmist: hääletasime ennast auto peale, ja meie viimane osa teest kulges autokastis viljakottide otsas. Kui me poleks seda teinud, oleksime veel umbes nelikümmend minutit jalutanud.

Bussi peale jõudsin pärast kella nelja, ja väikeseks lohutuseks oli seegi, et isegi Alausis peatumata poleks ma õigeks ajaks Quitosse jõudnud.

Ingapirca eeslimatk osa 3: teine mäkkeronimise päev

Järgmisel hommikul tõusime kella 7 paiku. Meie indiaanlastest giidid olid loomulikult ammu ärganud ja suure osa ümberkaudsetest rohust jõudnud lõkkeks teha. Hommik oli külm-külm, aga vähemalt oli tunda, kuidas juba kõrgeletõusnud päike vähehaaval õhku soojaks kütab. Vilets tervis oli veidikene järgi andnud, mistõttu olin üha rohkem veendunud, et õhk selles harjumatult kõrges kohas oli nigela enesetunde põhjuseks. Oleks olnud tegu hariliku külmetusega (gripp, seagripp vms), ei oleks olukord üleöö ilma rohtudeta paranenud.

Kõht-täis-meel-hea, pakkisime asjad taas eesli selga. Nii meie kui eesli rõõmuks oli koorem juba kergem, sest suur osa toidust ning veest, mis kõige rohkem kaalusid, oli ära tarvitatud. Teekond pidi terve eeloleva päeva kulgema ülesmäge. Ei pidanud arvestust täpsete kõrguste kohta, kuid nn lõikepunkt, kuhu pidime plaani järgi kolmandaks päevaks jõudma, pidi paiknema 4300 meetri kõrgusel. Seega pidime antud hetkeks olema roninud rohkem kui 2000 meetrit.

Maastiku kohta palju märkimisväärset ei oskagi öelda, sest olen varasematel matkadel sarnaseid vaatepilte piisavalt näinud. Sellele vaatamata oli tegemist Ecuadoris viibitud aja ühe kõige nauditavama üritusega. Oluline oli sealjuures üritus tervikuna, kus iga detail päevast andis oma värvi: seltskond, jutud, naljad, ja näiteks eesel, kes aeg-ajalt kaelani sohu vajus.

Küttematerjaliks kõlbulik saak oli endiselt vilets, kuid korjasime teelt kõik vähegi puitu meenutavad asjad üles, nii et järjekordsesse ööbimiskohta jõudes tassis igaüks suurt sületäit puuoksi.

Giidid osutusid antud päeval kõige kasulikumaks, kui nad meid hullu lehma karjast mööda viisid. See tegi küll teekonnale pooletunnise aasa, kuid ilmselt päästis ka meie elu.

Sarnaselt eelmise päevaga sai ööbimiskoht valitud pimedaksminemise aja järgi – kella kuue paiku õhtul pakkisime asjad lahti, panime telgi üles, ja lõkketegemise ajaks oli juba peaaegu kottpime.

Öö tundus olevat eelmisest veelgi külmem ja tuulisem; ilmselt seetõttu, et olime veelgi kõrgemale tõusnud. Järgmisel hommikul pidime ronima veel umbes tunni jagu, misjärel kulgevat tee allamäge.

Ingapirca eeslimatk osa 2: esimene mäkkeronimise päev

Hommikul tellisime „all-linnast“ kastiga auto, mis sõidutas meid ligi poole tunni jooksul ülespoole. Saabusime väikesesse külasse, kus meid ootas eelpoolnimetatud eesel koos kahe giidiga, täpsemini küll giid koos umbes 10-aastase pojaga. Ilma giidideta oleks olnud reaalne võimalus mägedesse ära eksida, sest sissetallatud otseteed sihtkohani ei eksisteerinud.
Nagu tüüpilised mägiküla elanikud, olid ka meie kõrgustes elavad giidid indiaani verd. Karmides tingimustes elu on selle rahva õpetanud mitmel moel kannatama. Nägin seda juba La Chimbas, nüüd näitasid nad ennast veel uutest ja huvitavatest külgedest. 3-päevase reisisaatmise eest küsiti meilt 15 dollarit, mis tegi „nina peale“ umbes 2 dollarit. Võrreldes meie hiiglasliku matkavarustusega polnud giididel peaaegu midagi kaasas, ning reisi alguses vihjati, et me võiksime „natuke“ oma toidust nendega jagada. See ettepanek tundus uskumatuna, eriti matkatingimustes, kus kõike, kaasaarvatud toitu, võetakse kaasa täpselt niipalju, kui hädavajalik.
Pidime niisiis tunnistama, et täismõõdus toidukordasid me giididele pakkuda ei saa, sest endale ei oleks jätkunud. Mul isiklikult ei tekkinud selles osas kordagi süütunnet, sest reisija ei saa lähtuda mõistlikust eeldusest, et tal tuleb hakata oma toidutagavarasid kellegagi jagama ja sellepärast peaks igaks juhuks seda rohkem varuma. Pealegi paistsid meie väikest kasvu reisisaatjad olevat valmis ka 3-päevaseks paastumiseks, kui olukord seda peaks tingima. Mul oli miskipärast tunne, et mõni turismiseltskond võib olla toiduga kitsi ja ei pruugi seda üldse jagada. Toit ei ole seega päeva jooksul sugugi garanteeritud ja sellega tundusid nad oleva arvestanud. Kõik meie pakutud toidupalad võeti aga siira tänuga vastu, kuigi aeg-ajalt tundus see almuse jagamisena.
Mägirahva kõrget külmataluvust kogesin juba varem, seda on näha nende õhukestest majadest, kus tuul igast nurgast läbi puhub. Sellegipoolest oli kõhe vaadata, kuidas meie giidid umbes kella 21 paiku kohas, kus olime pärast umbes 6-tunnist ronimist laagri püsti pannud, mätta peale pikali viskasid ja silmad kinni panid. Temperatuur oli nullilähedane ja tuul tiris telke vasakule-paremale-üles-alla. Õnneks (eelkõige meie õnneks – meie härrastel poleks väljasööbimise vastu midagi olnud, kuid pelgalt selle pealtnägemine võttis kananaha ihule) oli meil telkides vabu kohti, mille pakkumise järel taas südamest „gracias“ öeldi ning seejärel näidatud telki roniti. Indiaanlastel on komme vara magama minna ja mitte-indiaanlastele harjumatult vara üles tõusta.
Ülejäänud reisiseltskonnaga üritasime teha ümbruses leiduvatest vahenditest lõket. See osutus ülimalt keeruliseks, sest puitmaterjali polnud kusagil, ja tuli leppida rohupuhmakatega, mida leidus küll hulgaliselt, kuid tuleainet oli neis vähe. Leek süttis vaid hetkeks, ja varsti tuli uue rohupuhmaka juurde kolida. Tule süütamine oli samuti üks rist ja viletsus, sest lisaks sellele, et rohi ei võtnud tuld, ei funktsioneerinud mitmetuhande meetri kõrgusel tulemasinad, ja tikud süttisid vaevalt-vaevalt. Nõrgast lõkkest märksa efektiivsemad kehasoojendajad olid konjak ja vein, mida lõkke ümber käest-kätte tiirutada lasime.
Öö telgis oli vaatamata mitmekordsetele riietele superkülm, ja tuul ei lasknud palju magada, kuna ta tekitas telki loksutades sellise hääle, justkui püüaks keegi sisse murda. Osaliselt oli seegi õige, sest alt külast ühines meie matkaga kutsumatult üks koer, kes eeldas (naiivselt), et me oma toitu temaga jagaksime. Kuna keegi heameelega seda ei tahtnud teha, proovis koer esmalt jõuga, seejärel kavalusega. Kuna mõni meist oli jõudnud avastada, et näiteks tema kümnest saiast on järel vaid kaks, panime kõik söödava telkidesse luku taha. Ilmselt püüdis koer öösel mõnessegi telki kutsumata külalisena siseneda.
Tervis ei olnud kiita. Kurk oli valus ja nina oli kinni. Tagantjärgi kahtlustan, et põhjus oli eelkõige kõrguste vahes, sest ka mitmel teisel meist oli enesetunne kehvapoolne.

Ingapirca eeslimatk osa 1: reisi alguspunkti jõudmine

Vaevalt kuu on möödas ajast, mil hobuste seljas Ecuadori kõrgeim tipp sai vallutatud. Hiljuti sai taas kokku aetud üks „hullude klubi“, eesmärgiks jõuda Ingapircasse, kus asuvad Ecuadori suurimad inkade päikesetempli varemed. Ehkki tüüpiline külastaja kasutab Ingapircasse jõudmiseks turismibussi, kulges meie matk väikelinnast Alausist lõppsihini jalgsi. Ainsaks abivahendiks oli eesel, kelle selga sidusime kokku oma 3-päeva varustuse.
Alausi asub Quitost umbes 5 tunni bussisõidu kaugusel, ja sinnajõudmiseks tuli Riobambas ümber istuda. Kuna reisiplaani järgi pidime alustama varahommikul, tuli Alausisse jõuda kohale õhtuks, ning ööbida hostelis. Matkarahvas tuli kokku erinevatest Ecuadori piirkondadest ja mina olin ainuke pealinlane. Esimene pingetpakkuv moment tekkis umbes kesköö paiku, kui bussijuht mulle ütles, et mine maha, siin ongi Alausi. Olin üksi keset maanteed endasuuruse seljakotiga, ja ümberringi hingasid vaid kõrged mäed. Kusagil allpool andsid inimasustusest märki mingid tulukesed, kuid need paistsid olevat kättesaamatus kauguses. „Ja kus on Alausi?“, oli minu suur-suur küsimärk. Pärast paariminutilist jalutamist hingasin juba kergemalt, sest nägin allamäge kulgevat spiraalikujulist rada, mille suunav silt märkis „Alausi 1 km.“
Allajõudmine osutus ootamatult kiireks, sest minu kõrval jäi varsti seisma kastiga auto, mille seest hüüti „vamos!“ ja viibati käega kasti suunas. Väike „inimröövi“ mõte käis küll peast läbi, kuid mitte väga tõsine, sest ehkki tegemist on Ladina-Ameerikaga, on siingi väikesed keskustest kauged kohad umbes sama ohutud nagu näiteks Euroopas. Pealegi ei olnud antud hetkel kuigi usutav, et autosolevad mees, naine ja sülelaps saaksid olla kurjade kavatsustega. Tüüpiline väikese koha lahkus, mind sõidutati otse hosteli ette.

Härjavõitlusest jälle. Seekord anti-härjavõitlusest

Käesoleval nädalal on kõige muude hädade kõrval (nt jätkuvad elektrikatkestused) üliolulised ka Ecuadori pealinna Quito sünnipäevapidustused, mis kestavad erinevate kultuuri- ja kaubandusürituste näol kokku kaks nädalat. Samaaegselt linnaüritustega, mida võiks võrrelda Tallinna vanalinnapäevadega, leiab aset iga-aastane härjavõitluse-festival "Jesús del Gran Poder". Tegemist on terve Ameerika kontinendi kõige suurejoonelisema sellelaadse üritusega, mis kestab terve nädala. Üritusel on sümboolne tähendus muu hulgas Quito asutamise seisukohast, ning sinna kogunevad parimad härjavõitlejad üle maailma.
Tuttav helistas ja kutsus mind Quito kesklinna Arbolito parki härjavõitluse-teemalisele kultuuriüritusele. Kuuldavus polnud kuigi hea, kuid mu esimene mõte oli, et mind kutsutakse taas corridale. See ei oleks tulnud kõne allagi, sest tegemist on eliidiüritusega, mille piletid maksavad sõltuvalt kohtadest kuni 300 dollarit (viimati külastasin härjavõitust kutsega ja ei maksnud midagi). Ei saanud aru, mis hakkab toimuma pargis, ja kuidas see saab olla tasuta, nagu tuttav kinnitas. Igal juhul pidi toimuma midagi uut ja huvitavat, sellepärast läksin kohale.
Kohapeal selgus, et olin äsja ühinenud härjavõitluse-vastasele protestirongkäiguga. Olin omal moel rahul sündmuste arengutega, sest härjavõitlust olin korra näinud, kuid protesti mitte. Tagantjärgi mõeldes võisin ma mõnelegi protesteerijale, kellest valdav enamik olid alla 20-aastased pikajuukselised nahkjopedes haaknõeltega ehitud kooliõpilased, oma panama-sombreeroga mõjuda nagu punane rätik härjale. Sombreero sobiks hästi härjavõitluse sümboliks, seega oli mul õnne, et ma ühegi vahejuhtumi ohvriks ei langenud. Märksa õnnetumalt algas antud päev McDonaldsi ees seisvale plastmassmodellile, kelle nägu grafitiga üle pihustati. Veelgi õnnetum oli järgmisel hetkel grafitimeister ise, kui turvamees ta pikali lükkas ja talle gaasi näkku lasi. Turvatöötajadki ei pääsenud kriimustusteta, sest „ohvrile“ appitulnud sõbrad ei näidanud nende vastu üles sugugi lugupidamist.
Üldises plaanis oli rongkäik rahulik; aeg-ajalt võttis keegi hääled üles, ja protesteerijad hüüdsid kooris „Asesinos!“, mis tähendab „mõrvarid“. Raske öelda, mis toimus keskmise protesteerija peas, kuid kui nende üldine soov on härjavõitlus keelustada, tundub üritus olevat küll lootusetu. Vaevalt suudavad kooliõpilased astuda vastu aastasadu vanale traditsioonile, mida hoiab ülal ühiskonna koorekiht, pealegi mitte ainult Ecuadoris, vaid paljudes riikides.
Nagu kirjutasin ühes eelmises postituses, pole ma ei härjavõitluse tuline pooldaja ega veendunud vastane, kuid pean isiklikult konstruktiivseteks seda osa protesteerijatest, kes soovivad seda festivali marginaalsemaks muuta, samas respekteerides seda väikest osa, kelle jaoks üritus oluline on. Mõned aastad tagasi näidati härjavõitlust terve päeva jooksul paljudes telekanalites, ning iga laps võis seda vaadata. Nüüd näidatakse seda vaid öösiti, ning väidetavalt on see saavutatud tänu protestiliikumisele. Üks protesteerijate point on veel see, et tegemist pole Ecuadori traditsiooniga, vaid see on sisse toodud ja seetõttu ei peaks seda ülemäära tähtsustama. Veel üks aimatav protesti idee on see, et tegemist on kõrgema klassi (rikaste) meelelahutusega, ja protesteerijad on kas kadedad, või tunnevad, et ühiskonna hüved on ebaõiglaselt jaotatud.