Ecuadorist lähemalt

Tere taas!
Jõuan oma juttudega lähemale Ecuadori kirjeldustele. Eestis see riik väga laialt tuntud ei ole (võrreldes näiteks Brasiilia või Mehhikoga); küll on mulle üllatuseks, et Eestit tuntakse siinkandis rohkem, kui ootasin. Ülekaalus on siiski need, kes pole meist midagi kuulnud, ja seda uhkem on teada, et olen mõne Ecuadori elaniku silmad Eesti suhtes avanud.
Eestlasi ma siinoldud aja jooksul veel kohanud pole, viimane mulle teadaolev Eestlane, kes siin umbes kolm kuud tagasi veel viibis, on Madli. Tema kirjutab pikemalt Ecuadorist oma blogis: kaneshh.blogspot.com. Ei hakka seda juttu üle kordama, pigem täiendan.
Olulisemaid fakte on Ecuadori puhul see, et siin korjatakse maailma suurim banaanisaak. Lisaks leidub siin palju lilli ja naftat. Üldises plaanis on Ecuadoris peaaegu kõike ja igas variatsioonis. Tegemist on maailma kõige liigirikkama piirkonnaga (flora/fauna), siin on igat sorti kliimat, loodust ja inimesi.
Nagu nimigi ütleb, paikneb see riik täpselt ekvaatoril, mis ilmastiku suhtes väljendub huvitaval moel: Kui rannikul on alaliselt kuni 30-kraadine palavus, siis samal ajahetkel paarsada kilomeetrit eemal võib kõrgel mägedes „nautida“ miinuskraade; veel mõnisada kilomeetrit eemal võib sukelduda džunglisse ehk vihmametsadesse, kus suur osa ajast on märg.
Mulle sobib kõige paremini Quito kliima. Linn paikneb küll andide piirkonnas kõrges kohas, kuid on ümbritsetud mägedega, mis püüavad suure osa tuulest kinni. Olles sama hästi kui kausis, kütab päike peaaegu iga päev alates hommikust linna korralikult soojaks. Nii võib kuni lõunani käia väljas lühikese särgiga. Pärastlõunaks muutub ilm vähehaaval jahedaks, ja õhtuks on temperatuur võrreldav Eesti sügisega. Kurikuulus ilmastikunähtus on Ecuadoris vihm, mida pidavat esinema iga päev. Ilmselt on toimunud järsk kliimamuutus, või olen ma lihtsalt õnne tähe all sündinud, kuid olen siin (st Quitos) vihma näinud ligi kolme kuu jooksul kõige rohkem seitsmel päeval.
Rahvastiku suhtes on Ecuador samuti mitmekesine. Lõviosa moodustavad mestiitsid ehk indiaanlaste-eurooplaste „segatud veri“ (statistikat on erinevat, kuid arvatavalt üle 60%). Suhteliselt palju on ka põliselanikke indiaanlasi, kuid nende täpne osakaal polegi teada (umbes 25%), sest paljud salgavad oma päritolu maha. Mustanahalisi on siin ametlikult 5%, kuigi tänavapildi järgi oletaks suuremat osakaalu (iseäranis seetõttu, et minu mulje on kujunenud Quito põhjal, kuid „afroekuatoriaanlased“ on suuremas osas koondunud veel ranniku äärde Esmeraldasesse). Ecuador on rahvastiku suhtes justkui väike USA. Siia on tulnud immigrante pea igast maailma otsast. Suurim osakaal on kolumbialastel ja kuubalastel. Esimesed on siia rännanud peamiselt põgenikena nendest Kolumbia piirkondadest, mida FARC-id kontrollivad, ja kus elanikkond kannatab poolsõjaväelaste vägivalla all. Kui Kolumbia põgenikud on valinud väljasõidumaaks Ecuadori eelkõige läheduse tõttu (konfliktid FARC-idega on ägedad peamiselt Kolumbia-Ecuadori piiri lähistel), siis Kuuba immigrantide siiatuleku põhjuseid tuleks otsida Ecuadori seadusandluses, mis on sisserände suhtes Ladina-Ameerika üks liberaalsemaid. Kuubalased kasutavad seda võimalust aktiivselt seetõttu, et otsivad kõikvõimalikke mooduseid sm Castro „isaliku käe alt“ vabanemiseks. Teadaolevalt on palju immigrante ka Aafrikast, ja tänavapildis kohtabki tihti võõrast (st mitte-hispaania) keelt rääkivaid mustanahalisi, kelle „läbi-nina-intonatsioon“ viitab musta mandri päritolule. Aasialasi leidub pea igas maailma riigis, ja Ecuadoris annavad nende kohalolekust tunnistust eelkõige restoranid, ehkki neid kohtab vähem kui näiteks lääneriikides. Olen kuulnud, et Ecuadoris pidavat elama ka venelasi. Pole isiklikult ühtegi neist kohanud, ja ma ei tunne, et oleks selles osas millestki olulisest ilma jäänud. Olen neid elu jooksul piisavalt näinud, ja suudan nüüd mõnda aega ka neid nägemata elada. Nooremapoolsetest „välismaalastest“ olen eranditult kõige rohkem kohanud sakslasi, ja selle kõige tõenäolisemaks põhjuseks on see, et Saksa riik maksab suurt raha neile, kes lähevad vabatahtlikeks kolmanda maailma riikidesse. Üks Quito ööklubis juhuslikult kohatud sakslane oli mulle sillaks Eesti vahel, kui selgus, et ta tundis eestlast Madlit, keda minagi tean. Väike pole ainult Eesti, vaid terve maailm :)