Politseipäev

30. september 2010 jääb Ecuadori elanikele, aga eelkõige riigi Pildil: President Rafael Correa presidendile, pikaks ajaks meelde kõigi aegade õud usunenäona. Antud päeval lakkas riigi turvalisuse üks alustalasid - politsei - sisuliselt funktsioneerimast.

Sündmuste ahela üheks (ametlikuks) põhjuseks oli Ecuadori valitsuse kavandatav politseireform, mis kaotaks politseiametnikele seni kehtinud boonused. Tegemist oli mitmekülgsete toetusskeemidega, mida jagati nii jõulude, lapse sünni kui kõikvõimalike tähtpäevade puhul. Lisaks on politseisüsteemis levinud paari aasta järgsed edutamised, millega automaatselt

kaasneb märkimisväärne palgalisa.
30. septembri hommik algas jõulise, ent vägivallatu protestiga politseihoonete kõrval tänavatel. President Rafael Correa ilmus kella 10 paiku politsei peakorteri lähedusse majarõdule. Selle asemel, et protestijatega diskuteerida ja valitsuse plaane selgitada, hakkas ta "raiuma", et ei kavatse politseireformi osas ühtegi järeleandmist teha. Teleklippidest mäletan, kuidas emotsionaalne president esitas oma leivanumbrit (tänu millele ta on tänaseks mitmete riigi kodanike ning kodanikeühendustega riidi läinud) - saatis protestijate suunas vulgaarseid solvavavaid väljendeid, tehes sealjuures liigutusi, justkui hakkaks särki seljast rebima.
Protestijad olid vihale aetud, ja kui Correa läbi rahvasumma auto poole suundus, loobiti teda erinevate esemetega, ning viimaks plahvatas tema läheduses pisargaasi balloon, mis vigastas teda sedavõrd, et president toimetati haiglasse. Presidendi autot tulistati snaiprikuulidega, ja vahejuhtumi käigus said kaks ihukaitsjat surma.

Haigla, kus president toimetati, oli ümbritsetud vihaste protestivate politseinikega, ja hilisemas intervjuus väitis Correa, et grupp protestijaid olevat üritanud tema palatisse tungida ja teda pantvangi võtta.

Järgnevalt sain ma ka ise kogeda osakest sündmustest. Minu hommik algas kell 7 inglise keele tunniga. Teel tööle tulid mulle vastu 10 rivis politseiautot, kõigil sireenid sees. Unustasin veidra vahejuhtumi kiiresti, pidades seda mõne kõrge riigitegelase eksordiks.
Pärast tööd suundusin hispaania keele instituuti IE-sse. Jõudsin trolliga kella 11 paiku kesklinna, ja olukord 10 de agosto-nimelisel avenüül ei erinenud millegi poolest tavapärasest tööpäevast - inimesed jalutasid, tänav oli autosid täis, poed olid lahti. Alles IE vahetus läheduses märkasin keset tänavat põlevat autokummi, ja selle ümber lippe lehvitavaid ning loosungeid karjuvaid politseinikke. Jõudsin hämmeldunult IE-sse, mille direktor mulle kiiresti olukorda kirjeldas. Politsei on pöördunud valitsuse vastu, üle riigi levib paanika, iga hetk võidakse panku rünnata ja pole kedagi, selle eest kaitseks. Sõjavägi on sulgenud lennujaama. Keeletundi loomulikult ei toimunud.
Lähim turvaline koht, mis mulle meenus, oli South American Explorer`s club, valdavalt Põhja-Ameerikast pärit turistide üks lemmikkeskusi. Helistasin klubimajja, ja sain teada, et see oli avatud. Majani jõudmiseks tuli läbida kaubatänav Amazonas. Tänav oli täis paaniliselt tormavaid inimesi, ärid ja kaubamajad valmistusid sulgema. Möödusin turistide lemmikkohast Mariscalli käsitööturust, mis oli endiselt lahti, ja sündmuste taustal mõjus eriti koomiliselt vanamees, kes mulle Ecuadori lipu nina alla toppis ja seda müüa üritas.

Jõudsin õnnelikult klubimajja, kus leidsin eest kümmekond liiget, pooled neist minu sõbrad. Järgnev pärastlõuna möödus televiisori otseülekandeid vaadates ja internetis surfates. Kumbki kanal piisavalt (objektiivset) infot ei pakkunud - kõik telejaamad olid ümber lülitatud riigi ametlikule otseülekandekanalile "live", kus sõna anti eelkõige presidendile lähedalseisvatele ametiisikutele. Enamik suuremate päevalehtede (El Commercio, Diario) veebilehed olid maas, ja uudiseid sai lugeda vaid inglisekeelsetest väljaannetest.

Maja lähedal, avenida 6 de diciembre ja Patria ristumiskohtades, oli käimas üks suuremaid rahutusi. Nähes läbi akna valjude hõigete saatel jooksvaid politseinikke, oleksin küll pidanud jääma sinna, kus olin, kuid uudishimu oli tugevam, niisiis läksin sündmuskohale. Tänavale oli kogunenud umbes kolmkümmend politseinikku, lisaks tiirutasid ümberringi mootorrapatrullid. Politsei mäss riigi vastu oli muutunud kodanike mässuks politsei vastu. Korravalvurite suunas lennutati nii kive, kaikaid kui tossupomme. Kui ristmikule jõudsin, kogusid politseinikud parasjagu jõude kokku, ja võtnud stardiasendi sisse, alustas 30-pealine grupp juskui ühissprindi jooksu. Varsti meenutas vaatepilt Vana-Rooma lahinguvälja kujutavat filmi, ja üks pool (mässav rahvahulk) põgenes, mundrikandjad järel. Kahjuks või õnneks oli sündmuste raskuskese nihkunud minust mitmesaja meetri kaugusele, kuhu mul ei olnud enam tahtmist järgneda. Minu Kanada sõber Mike oli sedavõrd julge, et tegi sündmuskohal pilti, ehkki fotoaparaadiga avalikult tänaval kõndimine võib Quitos ka rahulikul päeval lõppeda röövkallaletungiga. Tänu Mike`ile on mul siiski pildimaterjali, mida näidata :)

Kõikvõimalikud avalikud ja erateenused olid linnas peatatud - suletud olid poed ja restoranid, aga ka ühistransport. Algusest peale oli selge, et lõunasöök tuleb vahele jätta, kuid ma muretsesin sellepärast, kuidas koju saada - elan kaugel linna põhjaosas. Kaks saksa tüdrukut valmistusid kella 4 paiku klubimajast jalgsi linna poole minema, sest takso leidmine osutus võimatuks. Mul oli õnneks rahakoti vahel "taksoingel" - Radiotaxi visiitkaart. See taksooperaator on mulle alati kriitilisematel hetkedel appi tulnud. Ehkki olin numbrit valides kindel, et Radiotaxi kas ei tööta, või on kõik taksod hõivatud, teatati telefonis, et takso saabub 10 minuti jooksul. Koju jõudsin kell pool viis.
Järgmisel hommikul aknast välja vaadates oli esimeseks signaaliks olukorra stabiliseerumisest õhkutõusev lennuk - nagu mainisin, oli eelmisel päeval seoses rahutustega lennujaam suletud. Teleuudistest juba kuulsin, et kord riigis on taastatud. Kui kesklinna jõudsin, leidsin eest harilikus rütmis elu, nagu poleks midagi juhtunud: inimsed jalutasid tänaval, poed ja restoranid olid avatud...

Mida siinkohal kommenteerida? Valitsuse ametliku versiooni kohaselt oli tegu spontaanse rahutusega, mille algatajateks oli väike grupp politseinikke. Mäss algas aga ühel ja samal ajal pea kõigis suuremates linnades üle Ecuadori. Tundub enam kui tõenäoline, et see oli kavandatud. Ka lennujaama sulgemine sõjaväe poolt viitab sellele, et politsei polnud mässu ainus osaline. Paljud usuvad, et organiseerijateks olid poliitilised huvigrupid, kuid millised olid nende huvid? Loogiliselt võiks oletada presidendi atendaati, selleks oleks Ecuadori poliitilistes ringkondades piisavalt põhjuseid. Üleriigilise rahutuse korraldamine oleks ühe inimese tapmiseks ehk liiga suur ettevõtmine, seega ehk püüti segast olukorda ära kasutada. Tundub loogilisena Ecuadori siseministri Gustavo Jalkh`i kommentaar, et keegi, kes üritab presidenti tappa, ei saa seda teha motiivist politsei palgatulusid säilitada. Kui presidendi populaarsust üritati vähendada, siis oli tegemist küll läbikukkumisega.

See karismaatiline riigipea on nautinud kõrget rahva toetust pea 3 aastat, ja tema ametisaja oleku jooksul on võetud vastu riigi uus põhiseadus, mis on eelnevast oluliselt võimukeskem ja võimaldab Correal veel vähemalt kaheks järgnevaks korraks ametisse jääda, kui ta tagasi peaks valitama. Erinevalt oma viimase kümne aasta eelkäijatest (keda on olnud kokku 7!) on 47-aastane Correa suutnud stabiilselt valitsust juhtida. Ta on "kirjutanud korstnasse" 3,2-billioni dollari suuruse IMF-i laenu, väites selle olevat ebaseadusliku. Taoline samm on kahandanud Ecuadori usaldusväärsust nii teiste riikide kui välisinvestorite silmis. 60% Ecuadori elanikest elab allpool vaesuspiiri, ja Correa on seadnud vaestele nn stipendiumi, mis on gumbes 35 dollarit kuus. Viimane on talle kindlustanud kindla laiapõhjalise rahva toetuse, ehkki toetus rikkamate (ühtlasi haritumate) elanike hulgas on pea olematu. Raha teenib valitsus peamiselt naftamüügist. Tugevalt vasakpoolne riigipea on pea igas valitsemisalas algatanud reforme, mis mitmel pool tugevdavad valitsuse kontrolli (nt valitsuse kontrollitav ajakirjanduse eetikanõukogu, mis võib otsustada sulgeda mistahes väljaande "sobimatu" kommentaari levitamise eest). Reformide paketti nimetab president "Revolucion Ciudadana"-ks (kodanikurevolutsioon) ja tema visiooniks on saavutada "Socialismo del siglo XX1" (21.sajandi sotsialism). Hariduselt on Correa majandusteadlane, ülikooli lõpetas Belgias ja doktorikraadi kaitses USA-s. Enne poliitikasse minekut töötas majandusprofessorina. Ta on abielus belglannaga.

Nüüd on Correa lisaks ka märter. Tänahommikustest teleuudistest kuulsin, et presidendi seni 50% ringis toetus on pärast politseistreigi sündmusi kasvanud 75%-ni. Kriisisündmuste järgsetel päevadel esinesid telekanalites üksteise järel erinevad kodanikeühendused riigipead toetavate loosungitega. Sama tegid ka välisriigid; isegi Ecuadoriga halvimates suhetes olevate riikide esindajad - USA riigisekretär Hilary Clinton ja Kolumbia president Juan Manuel Santos teatasid, et seisavad kindlalt Correa selja taga. Oleksin küll ka ise Correa toetuseks välja astunud, kui seda pidanuks vaja minema. Ehkki ma ei ole tema suurim fänn, on tegemist siiki demokraatliku riigiga (seda küll Ladina-Ameerika mõistes), ja kui keegi soovib siin midagi muuta, siis on selleks põhiseaduslikud vahendid. Kui rahva poolt valitud presidenti sooviti tõepoolest ametist kõrvaldada, siis ei saa olla aktsepteeritav, et seda tehti püsside ja pommide abil.

Tere taas,

Ecuadori blogi pole vaikinud seetõttu, et ma oleksin siit maalt lahkunud. Olen olnud "pikal suvepuhkusel", ja hiljem algas raske tööelu. Ometi pole ma kedagi teist unustanud ja püüan nüüdsest alates märkida kalendrisse regulaarselt aja, mil hakkan tegema sissekandeid blogisse elust Ecuadoris. Pean tunnistama, et kirjutamine on raskem kui varem, sest ümberringi kuulen-loen peamiselt hispaania ja inglise keelt, ja eesti keele kasutamine on harjumatu. Mind motiveeris blogi täiendama eelkõige siinne kriisiolukord viimastel päevadel; seda on nimetatud demokraatiakriisiks, rünnakuks riigi vastu, või lihsalt politseistreigiks. Täpsem kirjeldus ilmub järgmises postituses. Pean tagantjärelele kirja panema ka oma eluloo viimastel kuudel, lühidalt mainin, et elan endiselt Quitos, töötan inglise keele õpetajana keeltekoolis nimega "Cambridge". Lisaks keetekoolile on mul mõned õpilaste grupid Toyotas ning konsultatsioonifirmas nimega "Proyectar". Lisaks töötamisele täiendan ennast hispaania instituudis IE. Tegemist on rahvusvahelise keeleõpetajate koolitusvõrguga, mis annab instituudi läbinutele - täpsemalt eksami sooritanutele - keeleõpetaja litsentsi, mida tunnustatakse enamikes arenenud riikides (Suurbritannia, USA jne). Täpsustan, et tegemist pole lihtsalt keeleõpetajatele mõeldud instituudiga, vaid suunatud nimelt hispaania keele õpetajatele. Aeg-ajalt tundub seal õppimine veidi ebaõiglane, sest kõik kursusekaaslased on kohalikud, st hispaania keele kõnelejad, mistõttu palju seda, mis minul tuleb õppida, on neil lapsest saadik selge. Esimesel vaheeksamil kukkusingi läbi, sest ehkki olen elus palju keeleeksameid teinud, ei ole ma kunagi pidanud üheski keeletestis grammatika fundamentaalseid reegleid seletama. Kui mu helgest peast midagigi järgi peaks olema, saan ma lähinädalatel oma diplomi kätte. Loodetavasti.

USA riik muretses minu pärast rohkem kui Eesti riik...

Millalgi enne Ecuadori saabumist andsin Eesti Välisministeeriumi koduleheküljel spetsiaalse registreerimisnurga kaudu teada, et viibin Ecuadoris. Igaks juhuks, ehk on vaja kiireloomulisi teateid või juhtnööre anda mõne kriitilise olukorra puhul.

Hiljuti juhtus midagi, mis oleks minu arvates võinud pälvida Eesti riigi tähelepanu. Selle asemel leidsin üllatuslikult teate USA saatkonnalt. Olen USA-s kokku mõned nädalad viibinud; sellest ilmselt piisas, et see riik mind sedavõrd omaks on võtnud, et minu eest kodaniku kombel hoolitseb. Teade puudutas Tungurahua vulkaani, mis asub otse Banose kõrval - populaarne sihtkoht, millest mõned postitused tagasi kirjutasin (ainus vulkaan, mis aeg-ajalt purskab).

Teade ise oli järgmine:

Tungurahua vulkaanis on toimunud laiaulatuslik vulkaanipurse. Vulkaanituhk liigub tuulega üle Chimborazo provintsi ja kandub edasi Guano ja Guayase provintside suunas. Lähedalasuvad maanteed ja asulad on liikumiseks suletud ja elanikud evakueeritud. USA saatkond soovitab tungivalt oma kodanikel hoiduda reisimast antud piirkondadesse. Tunghuraua vulkaan paikneb umbes 140 kilomeetri kaugusel Quitost. Geoloogid jälgivad hetkel põhjalikult vulkaani tegevust. Vaatluste tulemusi võib näha www.igepn.edu.ec , lingilt "volcanes".

Värskelt pursanud vulkaan (allikas: www.igepn.edu.ec)

Quilotoa 4. osa: Ümber kraatri

Argentiinlase ja inglasega sai kokku lepitud, et alustame teekonda ümber kraatri kell 7 hommikul. Jalutuskäik pidi kestma 4-5 tundi. Eelmise õhtu vihm oli kadunud, ilm muutus hoopis päikseliseks, ehkki oli piisavalt külm.

Kraatrit ümbritsevale rajale tuli ronida pikalt m

ööda kaljusid. Edaspidine teekond meenutaski suuresti kõrgele mäkkeronimist, ehkki mitte pidevalt kõrgele üles, vaid aeg-ajalt pikalt alla, ja jälle üles. Kraater ise asus sügaval kalju avause põhjuas, ehkki fotolt pole see tunnetatav. Alla vee äärde minek pidi kestma

umbes pool tundi.

Päike küttis hommikuse külma ja karge ilma kiiresti palavaks, ja varsti osusid minu kindad, sall ja nailonjope kasutuks. Selga jä

i

vaid puuvilllane pullover, ja sellegagi oli kohati palav.

Maastik vaheldus pea igal sammul. Aeg-ajalt oli näha järve, tihti kadus see mägede taha. Iga kord, kui ma meie hostelit ehk stardipunkti märkasin, tuli meelde trummilööjate lugu ühest kunagi loetud juturaamatust: "lähevad-lähevad, aga kohale ei jõua...". Muudkui kõndisime, aga hostel oli ikka ebanormaalselt lähedal; samas ring, mis tuli teha hostelisse tagasijõudmiseks, tundus silma järgi pikk-pikk. Valdavalt ümbritsesid meid kaljuseljakud, metsad ja erinevat värvi taimestikega kaetud maastikud; aeg-ajalt märkasime põlde, karjamaid ja külasid all orus . Mõtlesin, mis saaks siis, kui sellel järsul kaljul, mida mööda peenike rada kulges, komistaks ja kukuks? Kindlasti järgneks sellele pikk allaveeremine, aga kes mulle pärast appi tuleks? läheduses ei paistnud suurem osa ajast ühtegi hingelist olevat; loota võik s

vahest turistidele

, kes vähemalt mõned korrad päevas seda rada läbivad.

Tegime ühe valearvestuse, mis muutis teekonna ligi tunni võrra pikemaks. Ühes kohas hargnes tee kaheks: oli valida, kas minna järvega külgnevat teed pidi mööda järsku mäge üles, või ringiga mööda pikemat teed. Mina tegin ettepaneku minna ringiga kulgevat teed, mis oli vähemalt laugem. Õige pea sai selgeks, et laugus oli vaid illusioon: lisaks sellele, et tee hakkas pikalt kulgema kohati vasakule, kohati paremale ümber suurte mägede, mis polnud alguspunktis nähtaval, kulges ta mitmel pool nii üles- kui allamäge. Nii tuli kokkuvõttes ikkagi ronida - oletan, et samapalju, nagu mööda eelkirjeldatud järsku mäge.

Teel kohtas nii lambakarju, üksikuid hobuseid kui loomakarjatajaid. Aeg-ajalt tuli mööduda ka taludest - järjekordne näide elu võimalikkusest kõige kaugema ja üksikumanagi tunduvas paigas. Poolel teel püüdsime kinni ühed sakslased, kes arvatavasti olid kaua aega enne meid teekonda alustanud, sest nad ütlesid, et minge edasi, meie nii kiiresti ei jõua kõndida.

Olin

uulnud, et elavatest-liikuvatest objektidest pilte ei lubata siinkandis teha (va tasu eest). Arvasin, et kohalikele lihtsalt ei meeldi, kui neid igapäeva tegemiste juures segatakse ja nende näoga fotod laias maailmas leviksid. Võib-olla see kunagi oligi nii, aga nüüd on siin tekkinud täiesti omaette tööharu - fotomodellindus, kus põhivanendina kasutatakse koduloomi. Näiteks m

öödusin poisist laamaga. Surusin kaamera kotti ja püüdsin süütu näoga mööduda, kui poiss hüüdis: laamast pilti ei taha teha? Tahtsin küll, aga soov ei olnud nii tugev, et selle eest maksta. Vastasin eitavalt, mille peale poiss mind lunima hakkas: kuidas ei taha, vaata kui ilus loom! Või tee siis minustki pilti.

Ei õnnestunud külapoisil end ega looma minule modelliks meelitada - mul tekib vastureaktsioon, kui keegi püüab mind veenda tarbima midagi, mille suhtes ma pole huvi ilmutanud. Pealegi olin ma seesuguseid loomi piisavalt näinud.

Ilmaga oli suuresti vedanud, sest pärast umbes 4-tunnist teelolekut, kui meie alguspunkt lootustandvalt lähenema hakkas, oli päike kadunud ja taevas tumenes. Vihmapiisku tundsin täpselt sel hetkel, kui olin mägirajast alla jõudnud ja astusin asfaldteele, mis kulges külakeskusesse. Kõht oli tühi, ja kohikusse tuli juba joosta, sest vihm oli võtnud täistuurid.

Quilotoa 3. osa: vihm ja külm

...algus üle-eelmises postituses.

Autost väljudes

leidsin end keset täistikitud hostelitega küla. Hakkasin neid järgemööda külastama, ja viimaks peatusin ühes, kus oli kohvik, sest polnud kaua söönud.

Kõrvallauas ajasid juttu latiino ja eurooplane. Latiino tuli varsti minu juurde ettepanekuga rääkida kaamera ees midagi minu keeles. Ta vennal oli tulemas sünnipäev, ja ta kogus filmilõike, et erinevas keeles õnnesoove salvestada. Hea ja originaalne mõte!
Pärast antud juhtumit otsustasin kõrvallauas istujatega ühineda. Jutuajamine oli ainuvõimalik tegevus, sest vihma kallas nagu oavarrest ja välja jalutama ei kutsunud miski, ehkki olin mõelnud enne pimeda saabumist küla peal tiiru teha. Käisin vaid kümne meetri kaugusel turul, kus ostsin salli. See oli vajalik, sest Quilotoa-suguses kõrges kohas on öösiti väga külm, ja

päeval on "lihtsalt külm".

Pärastlõuna ja õhtu möödusid nimetatud kohvikus juttu ajades.

Minu uuteks jutukaaslasteks osutusid

argentiinlane ja inglane. Mõlemad olid omal käel reisima tulnud ja sealsamas kohvukus tuttavaks saanud.

Õhtutundidel hakkas kaugustest kostma muusikat. Suundusime rütmide suunas. Naaberhostelis oli modernne indiaani pidu - rahvas kandis tänapäeva riideid ja kõik nägid üsna meie moodi välja, aga kohale oli kutsutud rahvabänd, kes traditsioonilises umpa-umpa rütmis muusikat tegi ning, ning pidulised väänlesid kesest põrandat nagu vihmaussid. Peo "süüdlane" oli Hotellipidajatest perekonna noorim liige, kellel oli täitunud 25 aastat. Majas polnud sugugi vaid kohalikud, sest muusikarütmide peale olid kokku tulnud pea kõik ümberkaudsete hostelite küllastajad. Oli nii Ecuadori linnainimesi kui välisturiste.

Väljas möllavat koerailma arvestades oli peo parimaks osaks Canelazo, mida hosteli peremees terve õhtu jooksul rahvale

tasuta

välja valas. Tegemist on ühe kõige tüüpilisema Ecuadori joogiga, mida serveeritakse kuumalt: selle valmistamiseks pannakse keevasse vette ohtralt "panelat" (suhkruroo produkt, võrreldav pruuni suhkruga) ning lisatakse piiritust, sidrunit ning kaneeliroogu. Kangus on umbes 35 kraadi. Lisaks külmarohule andis piisavalt soojust ka Raudahi.

Kui ma hilisõhtul hostelituppa jõudsin ja soojad riided maha võtsin, tundsin end kui lapimaal. Deda üllatavam oli tunda, kuidas umbes 10-kilone 4-osalien tekk mind uuesti soojaks küttis, kui olin selle alla pugenud.

Järgneb...

Quilotoa 2. osa: kohalejõudmine

Algus eelmises postituses

Sisenesin bussipeatuse kohvikusse, kus ma ei jõudnud kelleltki midagi küsimagi hakata, kui kohalikus rahvariides kohvikupidaja juba uuris, mida kaugelt tulnu soovib. Vastasin, et tahaks Quilotoasse. Tädike kutsus tagaruumist keskealse mehe, kes viipas alla orus paikneva külakeskuse poole: lähme, ma saadan".

Mehe nimi oli sarnane Oscariga, täpselt ei mäleta. Tegemist oli kohaliku vallavolikogu (Parroquia, nagu neid nimetatakse) nõunikuga, kes oli iseäranis uhke oma kodupaiga üle, kuna praegune Ecuadori president Raffael Correa oli seal noorena aasta aega elanud ja vabatahtlikku tööd teinud. Olin sellest kuulnud, ja mainisin, et siin õppis ta ka Quichuat (põlisasukate algupärane keel). Minu saatja teatas, et tema olevatki tulevasele presidendile seda õpetanud.

Jõudsime suurele turuplatsile, kus mu saatja enne meie lahkuminekut näitas pika kamionettide (kastiga auto, mida ma Banose reisi osas kirjeldasin) rivi poole, millest üks peaks Quilotoa poole suunduma.

Kujutlesin miskipärast, et läheduses on palju turiste, iseäranis kuna tegemist oli laupäevaga. Ometi viibinud läheduses ainsatki "minusugust". Enamik nägemisulatuses olevad inimesed tundusid indiaani asukad, ja hispaania keel oli samuti justkui metsa ja mägede taha jäänud. Ümberringi kuulsin vaid ehedat Quitchuat.

Turumüüjatelt sain teada, et Quilotoa auto oli just ära läinud, kuid uus tuleb varsti.

Paarikümne minutilise ootamise järel ilmus mu ette umbes 12-aastane poiss: "A Quilotoa?". Kuna turu ümber tiirlesid mitmesugused masinad, kes pakkusid kõrgema tasu eest mugavamat Quilotoasse kohalejõudmist, siis eeldasin, et seegi noorhärra peab mind rikkaks turistiks, kellele sõidu hind palju korda ei lähe . Põiklevalt vastasin, et Quilotoa küll, aga mul on aega kamionetti oodata. Poiss viipas käega eemalseisva kastiga auto poole: "vamos-vamos! suba-suba!. Mõne hetke pärast seisingi päevinäinud furgoonauto kastis koos kümnekonna kooliealise lapsega ja tukkuva kartulikottidega talumehega. Talumehe silmad läksid minu saabudes pärani, ja ta püüdis mind kõnetada, kuid läbi raskuste, sest ilmselgelt oli väike hommikune viin talt poole kõnevõimest röövinud. "Järve äärde? Ja üksinda? Ühtegi naist kaasas pole! Aga muidu naised meeldivad? Hähähää!" Nimetatud mõtteavaldused olid ainsad, mida suutsin mõista, ehkki järgneva 20 minuti jooksul tundus tal olevat mulle palju öelda. Kuna ma ei suutnud (ja kuigivõrd ei viitsinudki) tema mõtteid avada, siis istusin porisele põrandale kilekotile, ja suunasin pilgu oma uuest sõbrast võimalult kaugele. Mees püüdis aeg-ajalt minu tähelepanu riietest tirimisega enda peale tõmmata, kuid õnneks ta sellest viimaks loobus, jäädes taas magama.

Vana talumees oli selle reisi häirivatest faktoritest siiki vähetähtis, sest tundsin ennast autos justkui seiklusfilmi peategelasena, kes salaja rongi peale on hüpanud ja vaguni tagaosa küljes ripub. Sõit kulges järsult ülesmäge üle küngaste ja aukude mööda spiraalikujulist rada, seega 120 kraadised pöörded olid sagedased. Kui ma poleks mõlema käega kasti seinast kinni hoidnud, oleksin ühest äärest teise veerenud nagu tühi karp. Üle konaruste sõites meenutas auto peaaegu batuuti, vahe oli vaid selles, et all oli kõva ja jäik põrand.

Ma ei saanud alguses aru, miks koolilapsed terve reisi ajal seisid, kuni viimaks panin tähele nende indiaani rahvarõivaste stiilis kolla-sini-punaste lilleliste mustritega ilustatud koolivorme, mille sarnaseid kandsid ilmselt juba nende vana-vanaemad, ja mis ilma igasuguse kahtluseta olid valmistatud käsitööna.

Kui mina olin õnnelik, et olin kaasa võtnud kilekotte, mille peal istuda, siis lapsed paistsid olevat õnnelikud hoopis auto trikitamise üle. Ma ei kujuta siiani ette, kuidas ükski neist sõidu ajal pikali ei kukkunud, sest

mulle tundus, et selles autos püstijäämiseks läheb vaja akrobaadile sarnaseid oskusi. Igat masina suuremat hüpet või järsku pööret saatis kõva naerupahvak. Kõige naljakamad olid laste

jaoks momendid, kui kellegi koolikott ühest autokasti otsast teise prantsatas, ja kui kilekatus poolenisti maha tuli ning selle peal olnud vesi pooltele autokastis olijatele pähe voolas. Tundsin järjekordselt, et rõõmus olemiseks ei ole retsepti - elav näide ühest ja samast olukorrast, kus võiks ennast pisarateni välja vihastada, kuid saab ka tuju 90 kraadi enda kasuks pöörata. Vali, kumba tahad.

Järgneb...

Quilotoa 1. osa: reis

Tere taas

üle pika aja! Kirjutaksin küll tihemini, aga mõtetes on vaid EVS-i projekt, mille esitamise tähtaeg on 1. juuni. Kui see edukaks osutub, siis annab Euroopa Liit mulle natuke raha ühe projekti elluviimiseks Ecuadoris. Sellel teemal kirjutan kunagi hiljem, kuid projekti taotluse kokkupanek ei jätnud mulle pähe ruumi millestki muust mõelda.

Mõned nädalad tagasi nädalavahetusel leidsin end taas olevat üksinda. Oli kange reisiisu, ja ega ma reisikaaslasi kuigi aktiivselt ei otsinudki, sest omal käel minemisel on palju võlusid.

Sihtkohaks valisin Quilotoa.

Tegemist on 3900 meetri kõrguse vulkaaniga, mis asub Cotopaxi provintsis (Cotopaxi ise on tuntud eelkõige Ecuadori kõrguselt teise (ja kõrgeima aktiivse) vulkaani poolest - 5900 meetrit - vaieldamatult populaarseim mäesõprade sihtpunkt Ecuadoris). Quilotoa pilkupüüdvaimaks paigaks on 250 meetri sügavune kraater, mis tekkis umbes 800 aasta tagusest vulkaanipurskest.

Quilotoasse minek pole kuigi hästi korraldatud. Toimisin tuttavate soovituste järgi: Quitost tuli sõita Cotopaxi pealinna

Latacungasse, sealt ümber istuda Zumbahua poole suunduvale bussile, ja Sumbauas peaks kohalike elanike käest juhtnööre küsima.

Zumbahuani

minek oli lihtne, ehkki jõudsin viimasel hetkel bussisolijatelt küsida, kus see õige koht mahaminekuks on; vastati, et siinsamas.

Jätkub...

Igavuse peletamiseks Ibarrasse

Paar nädalat tagasi nädalavahetuse lähenedes avastasin ennast keset üksindust, sest kõigil tuttavatel olid "omad asjad" ajada. Sellist olukorda ei saa probleemiks nimetada - alati saab proovida "vana ja äraproovitud" üksinda reisimise võlusid. Väga häid ideid mul reisimiseks polnud - otsustasin tutvuda keskpärase Ibarraga.

Ibarra on 100 000 elanikuga kanton ja Imbabura provintsi pealinn. Ta asub Põhja-Ecuadoris Kolumbiasse suunduva Panamericana-nimeline magistraali ääres. Ibarra elanikud tunduvad oleva endast üsna heal arvamusel, vähemalt oma hüüdlauseks on nad pandud ""la ciudad a la que siempre se vuelve" (linn, kuhu alati tagasi tullakse).

Kui Ibarra tutvustavat logo vaadata, siis tekib hetkeks seos Eesti lipu värvidega. Kas pole?

Turismiteatmikes rõhutatakse paiga vaatamisväärsustena eelkõige kirikuid, parke ja linna ümbritsevaid maastikke. Lisaks väärivad märkimist mõningad ajaloolised ehitised, muuseumid, üks suur kivi ja paar kohvikut.

Võiks küll eelnimetatud objektidele vähemalt koolipoisi hinde panna, kuid vaieldamatult šokeerivaimaks nähtuseks oli minu jaoks linna idüll. Ei oleks osanud oodata Ladina-Ameerikas riigi suurimate linnade hulka liigitatavat kohta, mis oma uimase atmosfääriga peaks igale külastajale, kes vähegi aega Ecuaoris paikselt on viibinud, haigutuse peale tooma. Tundsin midgi kultuurišoki taolist: ajast, mil Eestist Ameerika kontinendi poole suundusin, võisin sellist rahu ja vaikust tunda viimati ehk Kuressaaret külastades (sedagi väljaspool suvitushooaega).

On iseloomulik, et Facebookis Ibarra piltide juures jäetakse mulle kommentaare "kus on inimsed?".

Ibarral on võrreldes teiste andide regiooni paikadega üks suurepärane omadus - teda peetakse mägede kõige soojemaks linnaks. Ta asub nimelt 2225 meetri kõrgusel, seega enam kui 500 meetrit madalamal Quitost. Sellist soojust, nagu Ibarras, pole ma kaua tundnud, sest Quitos valitseb pikemat aega tüüpilisele Ecuadori talvele omane kliima - iga päev sajab vihma ja päevane temperatuur on alla 20 kraadi.
Ibarra elanikkaond moodustab huvitava kombinatsiooni. Lisaks mestiitsodele, keda leidub peaaegu igal pool, annavad linnapildis tooni indiaanlased ja mustanahalised. Viimased on siia koondunud väidetavalt just sooja kliima tõttu. Ma ei tea ühtki teist Ecuadori piirkonda, kus puna- ja mustanahalised kõrvuti elaksid (Quitos ja Guyaquillis küll, kuid need on rahvaste paablid).

Sünnipäev ei ole tore päev

Üritan käesoleva postitusega algust teha lühemate lugudega.

Mulle tundub, et pikki lugusid ei viitsita lugeda, ja pärast järjekordse essee valmimist olen tavaliselt kirjutamisest nii tüdinenud, et kulub vähemalt paar nädalat, enne kui sule alias klaviatuuri kätte võtan.

Aprilli viimasel päeval jõuan veel teha ülevaate sünnipäevast, millest on möödas täpselt 20 päeva. Sündmus oli oluline peamiselt ühel põhjusel - esimest korda elus tundsin, et tegemist on aasta kõige ebameeldiva sündmusega, mis võiks juba möödas olla.

Ei taha vana olla, ja üleüldse ei ahvatlenud mind mõte kohustusest midagi korraldada. Head üritused kujunevad spontaanselt, ja juhuslikult ei olnud mul sünnipäeva paiku tuju suurema möllu keskel olla. Seetõttu hoidsingi esmakordselt seda tähtpäeva enda teada ja avaldasin "saladuse" vaid valitud isikutele.

Sellegipoolest kujunes sünnipäeva tähistamine kolmepäevaseks. Õnneks olid need lühikesed ja rahulikud õhtud, ja neid võib positiivsete tunnetega meenutada. Reedene (peo) õhtu piirdus paari tunniga Huayra Causay kontoris kolleegide keskel. Seejärel läksime tuttava-tuttava-tuttava Pao-ga kammermuusika kontserdile, ja kui ausalt tunnistada, siis koju jõudsin pigem hommikutundidel, kuid kontserdi-järgsed õhtu-ja öötunnid olid mul käesoleva loo kirjutamise hetkel meelest läinud.
Laupäeva õhtu möödus South American Exploreri rahvaga. Sellest naljakast organisatsioonist on plaanis lähiajal pikemalt pajatada. Õhtu sisuks oli restoran ja hasartmäng - kui mälu mind ei peta, siis oli tegemist minu elu esimese kasiinokülastusega, kuigi piirdusin vaid pealtvaatamise-kiibitsemisega.
Tõeline sünnipäeva-päev oli kõige rahulikum. Tõin oma perekonnale tordi, panime küünlad põlema ja maiustasime. Juba pärastlõunaks olin jõudnud selle koleda päeva unustada.

Viimased tunnid banoses

Diana sai Banoses näha vaid öökubisid, hostelit ja bussijaama, sest ta pidi hommikul kohe tagasi Guyaquilli minema. 8 tunni pikkune reis, ikkagi.

Minu aeg oli piiratud viimaste trollide väljumisega Quito lõunaterminalist. Tahtsin kindlasti koskede juures ära käia. Reisibüroo pakkus kolmetunnist chiva-sõitu kohal. Eelmisel postituses märkisin, et plaanisin sarnase koha külastust juba Mindos, ja erinevalt Mindost Banoses ei sadanud. Ekskursioon pidi lõppema kõige hilisemal ajal, mil oleksin veel jõudnud jõuda Quitosse ja viimase trolli võtta. Reisikonsultant lubas kindlalt, et reis ei hiline, pigem lõpetatakse varem.

Chiva: umbes poole tunni pärast läks sõit lahti, sest reisikorraldaja hilines

Reisikonsultandil tuli mind tükk aega veenda, enne kui nõusse jäin. Reis kujunes viimaste aegade kõige lahedamaks ürituseks. Sõiduvahendit chivat märkisin juba ühes eelnevas postituses. Selle kolumbia-tüüpi naljaka veidi Nõukogude Liidu üliõpilasbussi meenutava autoga sõitsime umbes kaks tundi ülesmäge ja möödusime üheksast kosest, mida enne nende turismiobjektiks muutmist kasutati elektri tootmiseks. Ühtegi neist ei saanud kosekeseks nimetada. Hispaania keeles armastatakse tihti kasutada säätast hellitavat kõnepruuki. "Cascada" tähendab koske, ja kui vähegi võimalik, öeldakse "cascadito" ehk koseke. Banose koskede "cascadito"`deks" kutsumine oleks nende narrimine, sest kõik nad olid hiiglaslikud, ulatudes kümnete meetrite kõrgusele. Mõned neist kulgesid üle läbitava raja, ja loomulikult saime seetõttu osades kohtades märjaks, sest chiva reisijate osa oli lahtine. Kõige atraktiivsemaks peatuskohaks oli mägedekompleks, mida ühendas paarisaja meetri pikkune trossidest sild ja õhusõiduk. Täpsemini oli see parim osa minu jaoks, sest kõigile reisikaaslastele lemmikuks oli looduslik bassein, mille kohal olev veejuga tekitas nii duši kui mullivanni efekti. Sinna jõudmiseks tuli ronida vähemalt kahekümne minuti jooksul järsust mäest spiraalikujulist rada mööda alla.

Üks koskedest: suurepärane võimalus benji-hüpet teha, aga ei julgenud

Ma ei läinud ujuma, sest mul polnud vastavat varustust ja polnud ka ujumise tuju. Hakkasin tasapisi rahutuks muutuma, sest järjekordselt olin võtnud liiga tõsiselt ajast kinnipidamise lubadust Ecuadoris. Reis pikenes juba seetõttu, et ootasime pool tundi tumedanahalist poissi, kes sõidu ajal iga kose kohta pikema loo jutustas. Õigel ajal bussiterminali jõudmise lootus hakkas vähehaaval kustuma, kui silmitsesin basseinis mõnulevaid reisijaid, kes kuidagi ei tahtnud välja tulla. Olin küll rahul, kui suundusime minekule, kuid selleks tuli taas ette võtta teekond mööda kirjeldatud järsakut, seekord ülesmäge.

Alla basseini...

Noor reisijuht oli väga kindel, et jõuame õigeks ajaks tagasi, ehkki minu buss pidi väljuma vähem kui poole tunni pärast. Üles chivani jõudmise järel otsustas ta aga hoopis kohvikusse sööma minna ja lubas "hiljemalt veerand tunni pärast" liikuma hakata. Tegin paanikat, ja varsti leiti üks kohalik jalatsikaupmees, kes oli nõus mind oma autoga bussijaama viima.

Kohale jõudsin küll kriitilisest kellaajast veerand tundi hiljem, kuid peagi selgus, et pühade puhul väljuvad trollid tavalisest kauem - kella 23-ni. Seegi lohutus jäi peagi ajutiseks: kolmetunnine reis pidi küll algama 19.30, kuid kell 20 seisis buss endiselt peatuses. Ei oskagi öelda, mis bussijuhi peas toimus, kuid rahvas juba ammu kisas ja trampis jalgadega vastu bussipõrandat. Lõunamaise temperamendiga inimesed kannatavad harva midagi vaikimisi, ja mina elasin sellele "protestile" sisimas elavalt kaasa :)

Lõpp hea, kõik hea - väljuvaid trolle oli Quito lõunaterminalis palju, ja ilmselt töötasid nad niikaua, kui piisavalt rahvast linna saabus.

Mindost ära

Minu ja Diana päevaplaani arutelu meenutas sõnajalaõie kitkumist: lähme Banosesse-jääme siia-lähme Banosesse-jääme siia...kord, kui olime järjekordselt selle teema üles võtnud, märkasime bussiterminali. Olles saanud teada, et buss väljub Banose poole 30 minuti pärast, ja vaadates ühtlasi taevast, oli otsus lühike: jooksime hostelisse pakkide järele, ja varsti istusimegi bussis. Ainus, mis kripeldas, oli plaanitud tuur koskede juurde - Mindo üks populaarsemaid atraktsioone. Lohutuseks teadsime, et Banoses on samasugused kosed.

Sõit kestis tunde - vahemaa polnud kuigi pikk, aga teekond kulges mägedest alla ja üles, vasakule ja paremale. Autoga võtaks see reis arvatavasti rohkemgi aega, sest mäesopid peidavad endas lõputult kohti, millest ei saaks ilma peatumata mööduda. Esmalt tuli sõita tagasi Quitosse, seal võttis kokku kolme terminali juures busse vahetades Banosesse suunduva bussini jõudmine aega vähemalt poolteist tundi.

Kohale jõudsime pärast kella 10. Banost kirjeldasin veidi juba eelmises postituses; olin seal varem lühikest aega viibinud, kuid ööelu nägin esimest korda. Quito kesklinnas on rahvusvahelise kuulsusega umbes jalgpalliväljaku suurune koht - Mariscal - kuhu on suurem osa meelelahutusasutusi (ja pidutsejaid) kokku koondatud. Öine Banos oli justkui Mariscali filiaal, kuid veidi väikesem, kompaktsem, rahulikum ning turvalisem.

Banos oli pühade ajal oluliselt populaarsem kui Mindo, ja ööbimiskoha otsimine ei olnud sama lihtne nagu päev varem. Paljudel hostelite ustel olid sildid: "vabu kohti pole", saadaval olid vaid kallimad toad. Olukord lahenes lõpuks ladinaameerikalikult, nagu ikka: mööduvast autost hüüti, et ühes kohas on vabad kohad, tulge peale, viime kohale. Meiega oli teisigi lageda taeva alla jäänuid; kõigile tundus pakkumine ahvatlev, nii ronisime autokasti, ja meid sõidutati 7-dollarilisse hostelisse. Täiesti normaalne hind, palju rohkem ei peaks maksma. Tingimused olid igati head. Võimatu on hinnataseme seisukohast paralleelide tõmbamine Euroopaga - siin on teine maailm.

Edasi kulges hilisõhtu kuni kella kolmeni sarnaselt tavalise nädalavahetusega, sest diskoteekidega ääritsetud tänavad olid sarnased Quitole.

Uus päev mindos: liblikafarmi

Nüüd hakkavad tulema üllatused. Nagu varem kirjutasin, olin enne nädalavahetust mõtlik, kas õnnestub pühade ajaks Mindosse või Banosesse minna. Käisime mõlemas kohas. Nimelt oli Mindo kohal juba alates hommikust tumedad pilved, ja järgnevate tundide jooksul sadas lakkamatult.

Jõudsime ära käia liblikafarmis. Tegemist oli Ecuadori suurima liblikate elukohaga - 25 eri liiki. Pole sellelaadset paika varem külastanud, ja kui ma siiani olin kuulnud sõna farm, siis kujutlesin selle all kõikvõimalikke isendeid, kuid minu pähe poleks mahtunud, et ka liblikatele võib kasvandus olla.
Farmi suurus oli veidi üle 600 ruutmeetri, ja suurema osa territooriumist võtsid enda alla erinevat liiki puud ja põõsad. Lisaks liblikahuvilistele oleks ka taimehuvilistel seal nii mõndagi avastada. Liblikad hõljusid küll pidevalt ringi, kuid suurem osa neist oli kusagil peidus, mistõttu peavad farmikülastajad kannatlikult ootama ja ringi vaatama, et õigel hetkel möödalendavat liblikat märgata. Pilti oli neist pea võimatu teha, sest nad liikusid kiiresti ja arvatavasti ei meeldinud neile fokusseeritud kaameraga tähelepanu. Erandiks olid Morphod, kes laskusid madalatele taimedele ja püsisid seal kaua aega liikumatult, jättes endast taimelehtede mulje. Kui nad taas õhku tõusid, oli ka neid võimatu pildistada. Üks vahvamaid kohti oli farmis võrkkiikedega lehtla, kus võis koolibrisid ja nende tegevust jälgida.

Quitost välja:esimene päev Mindos

Jätkan lubatud reisikirjeldust, mis jäi pooleli postituses, kus ma polnud kindel, kuhu Semanta Sana ajaks minna õnnestub. Variantideks olid Banos ja Mindo. Esimese mainitud kohaga olin põgusalt tutvunud. Banos on ideaalne paik passiivseks puhkuseks - tegemist on väikese kaussi meenutava mägedesopiga, mis on eelkõige tuntud kuumaveeallikate poolest. Koht asub Tunguraua-nimelise vulkaanimäe kohal - Ecuadori ainus töötav vulkaan, mis aeg-ajalt ka purskab. Vulkaan ongi see mootor, mis säilitab allikates alaliselt umbes 45 kraadise soojuse. Koht on alati täis turiste nii Ecuadorist kui üle maailma, kes tulevad sooja vette ligunema, päikesevarjude alla karastusjooke limpsima, chivaga (Kolumbiast pärit sõiduk, mida kasutatakse tänapäeval eelkõige turistide lõbustamiseks) mägedesse tuuritama ja öösel diskoteekidesse kohalikus stiilis muuusika rütmis tantsima. Lootsin kogu hingest, et saab Mindosse minna - polnud varem seda külastanud, ja see olevat kuuldavasti Banose-sarnane. Pealegi on Banos tuntud üliaktiivse ööeluga väljasõidukoht, ja olin kindel, et satun sinna edaspidi veel mitmel korral.
Suundusime hommikul kell 9 eelmises postituses kirjeldatud ristirongkäigu poole koos Couchsurfingu-sõbra Dianaga, kes oli äsja saabunud ööbussiga rannikuäärsest linnast Guayaquillist. Diana jäigi järgnevaks nädalavahetuseks minu ainsaks reisikaaslaseks, sest rohkem rahvast kaasa meelitada ei õnnestunud.

Päeva esimesse poolde mahtus lisaks kirjeldatud protsessioonile veel ekskursioon presidendilossi, kuhu läksime eelkõige aega parajaks tegema, sest rongkäigu algus hilines. Pärast protsessiooni ja eelkirjeldatud rongkäigust läbi murdmist otsustasimegi minna Mindosse. Jätkus orienteerumine, sest teadsime Mindo koordinaate vaid kaardil. Kolm erinevat möödakäijat kinnitasid kui ühest suust, et bussid väljuvad Quito põhjapoolsest terminalist, kuhu tuli umbes tunni jagu erinevate ühistranspordi vahenditega sõita.

Kohapeal leidsimegi eest Mindo-sildiga piletikassa. Kell oli pool kaks päeval, kuid buss pidi väljuma alles kell neli. See tähendanuks lisaks mõttetule ootamisele ka pimedas (pärast kella kuut) kohale jõudmist. Tahtsime väga juba pärast saabumist päevavalguses Mindot näha. Õnneks jäetakse Ecuadoris harva juhuse hoolde inimesed, kes soovivad kuhugi sõita, ja on valmis selle eest maksma. Mõne hetke pärast ümbritses meid ja teisi Mindo-huvilisi asjamehed, kes müügimehe-stiilis pakkusid El Banco-suunalist liini, mis peatub Mindo lähedal teeristil. Seal pidavat kamionett reisijad soovitud sihtkohta toimetama.

Kamionett on lahtise kastiga džiip, kus suurem osa reisijaid istub sõiduki tagumises osas. Euroopas võiks sellise sõidu eest soolase trahvi saada, kuid Ecuadoris on suurtes linnnades tavaliseks vaatepildiks 3 ruutmeetri suurune autokast, kus istub sees 10 meest. Samuti võib maanteel hilisel õhtul märgata pikemale reisile suunduvat pereautot, kus osa pereliikmetest on end sättinud autokastis teki alla magama.

Meie kamionett ootas lubatud teeristil, kus bussist mahatulnud reisijad 50 sendi eest autokasti pakiti. Mina olin see õnnetu, kes kõige viimasena peale ronis, ja keda tuli rahva sekka lükata. Mitte kõikjal ei kehti sellised liiklusreeglid, nagu näiteks Eestis :)

Mindo kohta teadsin eelkõige seda, et tegu on linnuvaatlejate ja muidu loodushuviliste paradiisiga. See väike küla paikneb Quitot ümbritseva Pichincha mäestiku sopis Guagua kraatris, kuid tervikuna on tal kõrgust tuhatkond meetrit rohkem kui Quitol - 4000 meetrit merepinnast. Seal leidub hulgaliselt pilvemetsi (kõrge õhuniiskusega metsad, mis asuvad sõna otseses mõttes pilvede sees). Mindos elutseb umbes 500 erinevat linnuliiki, lisaks leidub seal rikkalikult erinevaid taimi, eriti orhideesid. Elanikest on peaaegu kõik pühendanud oma töö turistide teenindamisele, nii on selles suhteliselt väikeses külas pea iga maja küljes silt "Hostel", "Restoran" või "Turismibüroo".

Jõudsime küll kohale päevavalguses, kuid vaatepilt polnud kuigi ilus, sest peakohal olid tumehallid pilved, ning tibutav vihm muutus iga hetkega tugevamaks. Esimesena hakkasime otsima vabade kohtadega hostelit, mille me mulle üllatuseks leidsime juba viie minuti jooksul. Olin valmis, et suur osa Ecuadorist on siia kohale tulnud, sest lisaks sellele, et olid pühad, on Mindo Ecuadoris üleüldiselt on üks turistide lemmikkohti.

Hostelis ja selle ümbruses tuligi suurem osa ülejäänud õhtust veeta, sest juhtus midagi, mis mõned kuud tagasi oli Quitos igapäevane - kadus elekter, ja terve mäesopis paiknev küla oma tuledes säravate restoranidega oli kottpimedal hilisõhtul justkui musta auku kukkunud. Viibisime vahetult enne elektrikatkestust ühes söögikohas ja olime söögid tellinud. Ettekandja pidi lambid küünaldega asendama. Väga romantiline :)Ümberringi müristas kõu, ja elekter kadus pärast kõige kõvemat kärgatust. Uskusin, et kohalikud elektrisüsteemid on pikemaks ajaks puruks löödud, kuid ettekandja lohutas, et juba viimased kaks päeva on sellisel kellaajal küla pime, ja hiljemalt tunni pärast saabub taas valgus.
Istusime hostelis ja olime elektri tagasituleku osas skeptilised - ilmselt seetõttu, et varsti oli juba poolteist tundi järjest pime. Kõige lootusetumal hetkel valgus siiski saabus, ja juba kümme minutit hiljem suundusime muusikarütmide suunas külakeskusesse. Kohalik ööklubi, kuhu sisenesime, tekitas midagi ääremaa tunde sarnast, sest kohalolijad tundusid olevat vaid külanoored. Terve Quito oli küll igasse Ecuadori nurka laiali pidutsema sõitnud, ometi oli kuulus Mindo antud hetkel nõnda vähepopulaarne. Ehk ongi tegu vaid loodushuviliste väljasõidukohaga, ja mitte peokohaga? Üldkokkuvõttes oli see positiivne, sest minu jaoks oli tantsupõrandal oli piisavalt ruumi, et salsakoolist meeldejäänud kohmakaid samme proovida. Pidin endale tunnistama, et õppida on veel palju...

Ristikandmine

Lihavõtted mööduvad Ecuadoris igal aastal väga kristlikult. Semana Santa tipphetk saabub Suurel Reedel protsessiooniga "Gran Poder de Jesus", mil sajad tuhanded inimesed suunduvad Quitosse osalema aasta sellele suurejoonelisemale ja sümboliterohkeima tähendusega üritusele. Tegemist on ristikandjate rongkäiguga, mis peaks demonstreerima Jeesus Kristuse võimu ühendada ja lepitata inimesi nii jumalaga kui omavahel. Protsessioon sai alguse aastal 1961 isa Francisco Fernandese eestvedamisel, keda inspireeris suurearvuline San Francisco katedraali suunduv vaimulikkond. Rahvast tuli üha juurde ja juurde, ning isa Fernandesel tekkis kujutlus Jeesusest, kes suudab rahvamassi kokku kutsuda. Üritus on oluline eelkõige katoliiklastele, kellest pühendunumad panevad selga lillad patukahetsuse kostüümid, nn cucuruchod, kannavad teravatipulisi kübaraid, ning hoiavad seljas raskeid puust riste, millega kõnnitakse tundide kaupa läbi Quito kesklinna. Selle tegevusega kujutletakse Jeesuse ajastut, ja cucurucho kostüüme kandsid sellel ajastul patused või pidalitõbised, kes püüdsid end sel moel maskeerida. Usutakse, et marssimise ja ristikandmisega on võimalus jumalalt mingit teenet paluda või teda millegi eest tänada, ja samuti lubada enda elustiili muutmist tulevikus.

Seekordne possessioon toimus reedel, 2. aprilllil. Ladina-Ameerikalikult tuli rongkäiku oodata vähemalt tunni jagu kellaajast, mil see oli välja kuulutatud. Vähemalt televisioonis oli üritus välja kuulutatud kell 12 päeval, kuid rogkäigulised ilmusid välja veidi pärast kella 13. Osalejad muudkui tulid ja läksid, tulid ja läksid. Suurim raskus oli rahvamassist läbi murdmine - seisin valel pool rongkäiku, sest rongkäigu taga olid kõik bussi- ja trollipeatused. Minu plaan oli nimelt minna vaid korraks vanalinna Suurele Väljakule San Francisco katedraali juurde, kus rongkäik alguse saab, et kohe linnast välja suunduda. Mäletatavasti kirjutasin ühes eelmises postituses, et Quito on pühade ajal Ecuadori kõige igavam ja kurvem koht, sest kõik sõidavad ära. Rongkäiku vaadates tekkis küll tunne, et sellest mitme kilomeetri pikkusest müürist on võimalik läbi murda vaid veekahuriga. Jõumeetodite kasutamine oleks aga sellise rahu ja lepitust propageerival üritusel ilmselgelt kohatu. Head rahumeelset lahendust samuti ei paistnud olevat, sest iga katse rongkäiku uudistavat rahvamüüri läbi murda lükati tagasi sõnadega "ei-ei, ärge siit minge".

Facebook

Lühike teadanne: avasin pärast pikaajalist ignoreerimist facebooki konto. Ei taha mõeldagi, mitu lisatundi ma nüüd arvutis hakkan veetma, aga vähemalt saab nüüd rahuldada oma edevusekirge, ja rahvale pilte näidata. Vanad tuttavad on samuti ennast facebooki vahendusel üle pika aja meelde tuletanud, hea seegi.

Taimetoidu peal

Rahulik nädal voimaldab tühjast-tahjast kirjutada. Täna kaisin lõunal uue Tsiilist pärit tuttavaga Danielaga. Lugu oleks täiesti ebaoluline, kui tegemist poleks olnud taimetoitlasega, kes viis mind taimetoitlastele mõeldud restorani. Mitte-taimetoitlased, keda olen kohanud, muutuvad tavaliselt taimetoidust kuuldes näost valgeks ning peavad sellise elustiili viljelemist kiiksuks. Täna tundsin küll järjekordselt, et taimetoitlased on täiesti normaalsed inimesed ) Samuti olen veendunud, et taimetoidu peal elaks ära küll, kui keegi selleks mind sunniks. Tänasele lõunale saab vaid seda ette heita, et ta oli kaks korda kallim kui keskmise hinnatasemega söögikohad.

Hetkel ootan üllatust - homme peaksin plaani kohaselt minema kas Mindosse või Banosse. Suurim üllatus oleks see, kui üks kahest plaanist täide läheks. Seda pole juba kaua juhtunud, et midagi plaanipäraselt kulgeks. Elame-näeme...

Rahulikud nädalad

Viimase päeva väljasõit - alustuseks Ecuadori toit

Olulisim muutus, mis vahepeal on toimunud, on see, et MESA tudengid läksid aastaks USA-sse. Ärasaatmispidu on peetud, ja hetkel on mul alles vaid Central Universidad´i tudengid ja Huayra Causay kontor. Lisaks on pea täis mitmeid ideid, mis on seotud paari uue organisatsiooniga. Täpsemad tegevused avaldan lähinädalatel.
Teen väikese tagasivaate (toredast) MESA-ajast. Mälu värskendamiseks ja täiendamiseks märgin, et MESA ( Multinational Exchange for Sustainable Agriculture) peakorter asub USA-s, selle tegevuseks on sponsoreerida erinevatest riikidest pärit farmereid, et nad saaksid tulla Ameerika Ühendriikidesse põllumajandusega seotud praktilisi ja kultuurilisi kogemusi ning teadmisi omandama. MTÜ Huayra Causay, kus töötan, on loodud MESA programmide elluviimiseks Ecuadoris. MESA tudengeid valitakse kõikvõimalikest Ecuadori piirkondadest, ja programm on suhteliselt popp: selle aasta tudengid valiti välja konkursiga 80 kandidaati ühele kohale. Lisaks konkursisõelale, mis sisaldab mitmesuguseid katseid ja intervjuusid, on osalemiseks seatud piiravaid eelkriteeriume, näiteks vanus 25-35 aastat, 2-aastane põllumajanduse kogemus ja selge idee projektist, mida ollakse valmis pärast programmi lõppu ellu viima. Programm algab koolitustega (sh minu inglise keele kursustega :)). Järgneb aastapikkune USA-s praktiseerimine. Igal tudengil on kohustus naasta kodumaale, ja viia ellu nimetatud projekt. Seega on programmi pääsenud tudengid väga tegijad noored, kes on reeglina näidanud ennast väga heast küljest ka pärast koolitust – näiteks kasvõi selle poolest, et vaatamata Ühendriikides elamisele on kõik hiljem korralikult tagasi tulnud ja üritavad hiljem midagi oma kodus (tihti kaugel suurtest linnadest) ära teha.
Tudengite inglise keele oskus oli „kirju“, ja nad olid jaotatud tasemete järgi gruppidesse . Esimene grupp ei osanud peaaegu üldse keelt, vähemalt aasta alguses mitte, kui nad saabusid. Kõrgema taseme õpilased rääkisid juba alguses päris soravalt, ja nende keeleoskust tuli vaid lihvida. (Meid) õpetajaid oli kokku kolm, ja iga nädal õpetasime eri gruppi.
Iga päev kaks kuni neli tundi inglise keelt tegid oma töö, ja varsti oli kõigi keeletase piisav, et minna visiidile USA suursaadiku mrs Heather M. Hodgesiga. Visiidile eelnevatel päevadel oli meie tundide sisuks loomulikult ettekannete harjutamine: nimelt pidi iga tudeng jutustama endast ning oma projektist, ja lisaks tuli suursaadikule presenteerida ühte tüüpilist Ecuadori toitu. Visiidi lõpus pidime tema excellence`i paluma vastuvõtule, ning pakkuma talle maitsta kõike Ecuadorile tüüpilist. Tudengitega kujutasime elavalt ette, et temaga võib juhtuda midagi sarnast, nagu juhtus minuga keset ühte tundi, pärast rohket Ecuadori toidu pruukimist: katkestasin rääkimise ja sööstsin toaletti…

Pr suursaadik ilmus meie ette sealsamas hostelis, kus kõik elasid. Hostel oli suursaadiku külaskäiguks muudetud lilli täis paleeks, ümbruse läkimalöömiseks kulus vähemalt kaks päeva. Minu vaimusilmas oli meie külaline miskipärast paksult meigitud kriipsukujulise suuga daam, kes räägib vähe ja aeg-ajalt köhatab. Nii ei saanudki ma kohe aru, et suursaadik oli juba kohal: hosteli salongis võttis istet kõige tavalisem tädike, kes pärast „Hallo, how are you“`d tõepoolest köhatas, ja seejärel kähedapoolse häälega vabandas, et ta tervis pole kõige parem, küllap gripp või gatarr. Tegu oli igati kena inimesega: julgustas esinejaid rääkima ja kiitis hiljem, et arusaadavalt on kõik närvis, ja seda enam pidasid tema arvates kõik hästi vastu. Lõpetuseks märkis, et ameeriklased on vägagi tolerantsed kohmaka inglise keele suhtes, sest nende kõigi vanemad on kunagi teistest riikidest saabunud ja inglise keelt õppima pidanud. Pr Hodges ise rääkis hispaania keelt sedavõrd perfektselt, nagu oleks ta kakskeelne.
Inglise keele kursused olid igati kasulikud nii tudengitele kui mulle. Eelkõige oli tegu meelelise naudinguga, sest iga päev tuli kokku justkui jutuklubi, kelle seas oli hea huumorimeelega inimesi. Tegu polnud pelgalt enda teadmiste jagamisega, vaid teadmiste vahetamisega, sest ma arendasin omakasupüüdlikult keeleõppe nime all vestlusteemasid, mis olid seotud tudengite kompetentsiga (Ecuador, põllumajandus jne). Tegin ka endale omamoodi keelekoolitust, sest näiteks iga tekst, mille eelolevaks tunniks aluseks võtsin, sisaldas portsu uusi sõnu ja väljendeid, mille tähenduse avamiseks tuli halvimal juhu minna kõrvaltuppa Davidi juurde – kontorikaaslane, kes arendab Ecuadoris turismibürood, kuid on sündinud Californias.

Lemmiküliõpilasi mul ei olnud, kuid tundide ajal oli kõige ebamugavamaks isikuks vaieldamatult üks Byron, kes liiga palju küsis. Iseäranis lõi ebameeldivus välja siis, kui tulin mõne raskema tekstiga, millest ma vahetult enne tunni algust olin jõudnud mõne keerulisema sõna või väljendi ära unustada. 9 juhul kümnest urgitses Byron selle välja, ja minu ümmargusevõitu vastese järel ei lasknud ta kunagi tunniga edasi minna, vaid alati ütles “oota-oota, mina ei saanud ikkagi aru”. Selle pisivea ma andsin talle hiljem siiski andeks, sest tal oli häid külgi rohkem :) Võib olla saabub Byron lähiaastatel Eestissegi, sest ta uuris meie riigi õppimisvõmalusi, ning mul oli võimalus teha promo Eesti ülikoolidele. Oma viimase kodulinna patrioodina tutvustasin loomulikult vaid Tartus paiknevaid õppeasutusi :)

Keeletund kujunes tihti ka omamoodi muusikatunniks, sest iga tunni teema juurde valisin sobiva laulu, mille sõnad ära tõlkisime, arvutist kuulasime ja kaasa laulsime. Lubasin endale ka väikest eneseirooniat, ja tekitasin väikese traditsiooni: iga tunni lõpetasime Pink Floyd`i looga “The Wall” – iga päev hüüti kooris: “We don`t need no education” ja “Teacher! Leave them kids alone!”

Ei ole head ilma halvata – negatiivse poole süü lasub tudengitel, kes õpetasid mulle hispaaniakeelseid roppe sõnu ning väljendeid. Kuivõrd neid selles keeles väga palju ei tundu olevat, siis usun, et valdan enamikke neist halbadest sõnadest, mis vähemalt Ecuadoris on kasutusel.

Nüüd on see ilus aeg läbi, ja ees ootavad uued paremad ajad:) Käesoleval nädalal ei toimu õieti midagi, sest saabunud on järjekordne pühade aeg. Sedakorda on põhjuseks „Semana Santa“, mis seondub Kristuse ristilöömisega. Vahel ei jõua ära imestada, kuidas siin riigis jõutakse puhata ja pidutseda. Nädala keskel löön kaasa väikeses projektis organisatsioonis nimega South American Explorer. Selle tegevuseks on Lõuna-Ameerikaga seotud asjaliku info (ja asjalike inimeste) koondamine/levitamine. Lisaks on mul võimalus võtta taas kätte üks poolelijäänud kohustus: jätkata salsatundidega. Salsa on üks kahest üliolulisest oskusest lisaks hispaania keelele, ilma milleta Ladina-Ameerikas pole võimalik toime tulla. Nädala lõpus tuleks kuhugi välja sõita, kuigi pole otsustanud, kuhu. Pühade ajal on Quito kõige igavam koht Ecuadoris, sest kõik sõidavad kuhugi ära.

Vanadel La Chimba radadel uue (vana) fotoaparaadiga

Nädala alguses võtsin ette reisi La Chimbasse, mis oli minu Ecuadori esimeseks koduks. Mäletatavasti kolisin sealt kiiresti Quitosse, ja selle kohta kirjutasin pikemalt 2009. aasta postituses. Seekordse reisi eesmärgiks oli teha fotosid ajakirjale Gotravel, mille järgmises numbris peaks kõigi eelduste kohaselt ilmuma üks lugu. Ostke uut numbrit, seal on lisaks minu loole palju muudki huvitava(ma)tki lugeda :)

Nimetatud fotoreis sai teoks suuresti tänu sellele, et ma sain lõpuks kätte oma fotoaparaadi, mille olin tellinud www.amazon.com –ist. Tehnika on internetikaubamajades märgatavalt odavam, iseäranis võrdluses Ecuadoriga, kus üliväikesed „seebikarbid“ maksavad vähemalt 200 dollarit. Probleemiks oli aga kauba kättesaamine, sest tollimaksude tõttu ei lubata tehnikat internetist Ecuadori tellida. Kasutasin New Mexicos elava tuttava Nathani abi, kes lubas aparaadi mulle kätte toimetada, kui ma selle tema koduaadressile tellin.
Tegimegi vastava kokkuleppe, ja kaamera sai ostetud juba eelmise aasta sügisel. Esimese valearvestuse tegin juba kiirtellimusega – veebilehel lubati 6 dollarilise lisatasu eest saata kaup välja 2 päeva jooksul. Nathan pidi Ecuadori tulema 5 päeva pärast, nii tundus olevat piisavalt ajavaru. Tellimuse raportis teatati aga, et kaup saadetakse küll 2 päeva jooksul välja, kuid ta võib „teel viibida“ kuni 2 nädalat. Nii juhtuski see, mis juhtuma pidi: Nathan tuli Ecuadori, kaamera polnud saabunud, ja tuli oodata, et ta jälle koju tagasi läheks ning uuesti Ecuadori tuleks. See pidi juhtuma umbes 2 kuu pärast.

Reaalselt tuli oodata 3 kuud, kuid järjekordse üllatusena ilmnes, et kaup oli tellitud valele aadressile, ning seda tuli otsima hakata. Paari nädala pärast teatas Nathan, et kaamera on leitud, ja ta saabub umbes kuu aja pärast sellega Ecuadori. Pärast seda sain veel paar e-maili, kus ta kirjutas, et tuleb veel (ja veel…) kuu aega oodata, sest ta pidi tegelema viisapaberitega. Kaamera sain kätte juba veebruari lõpus, ehkki olin selle omanik olnud juba väga-väga pikka aega.

La Chimba oli vana hea – kõik täpselt vanaviisi. Uurisin, kuidas edeneb selle koha ühe tõmbenumbri – muuseumi – ehitamine. Mäletatavasti pidin esialgu lööma kaasa selle arendamisel ning ühtlasi plaanisin töötada turistidega. Septembris selgus, et muuseum pole veel valmis, ja oodata tuleks jaanuarini. Nüüd, juba märtsi lõpus, tundus, et vähemalt pool aastat läheb veel aega, enne kui muuseum valmis saab. Isegi katust polnud lõplikult peale pandud. Samas peab tunnustavalt märkima, et tööplats kihas ehitajatest, nii et ükskord saab ta valmis niikuinii. Mõtlikuks tegi vaid see, mida mina oleksin teinud, kui oleksin sinna jäänud.