Jutt on eelkõige elektrist, ja siinne olukord on mõtlemisaineks ka Eestile, kelle elektritootmise varud varem või hiljem ennast ammendavad. Ecuador on selline huvitav riik, kus tugevalt üle poole elektrienergiast toodetakse hüdroelektrijaamades, mis saavad energiat peamiselt jõgede voolust. Riigis on kaks aastaaega – talv ja suvi. Kalendri järgi peaks praegu olema „talv“, millele on iseloomulik igapäevane vihm. Sellist aastaaega, nagu tänavu, esineb väga harva mitmete aasta(kümne)te tagant – vihma ei saja peaaegu üldse, ja jõed on poolkuivad. Turistile võib selline soe ja kuiv ilm küll meeldida, aga siin elamine on raskendatud, kuna vähemalt viimased kuu aega kaob iga päev mõneks tunniks elekter. Alguses valitses täielik kaos, elektrikatkestus kestis kuni neli tundi ja kunagi polnud teada, millisel ajal see juhtus. Valgusfooride asemel vilistavad ja vehivad sauadega liiklusreguleerijad ning Quito tavatingimusteski kaootiline liiklus on veelgi rohkem pahupidi pööratud.
Tänaseks on valitsusel vähemalt mingigi plaan olukorrast väljatulemiseks. Olemasoleva süsteemi tingimustes pole riigi piires hetkel küll võimalik elektrit juurde saada, kuid seda hakati sisse ostma Peruust ja Kolumbiast. On õnn, et Kolumbiaga diplomaatilised sidemed taastati, sest veel hiljuti olid nad külmutatud seisus. Tänaseks on elektrikatkestuste aeg lühenenud keskmiselt kahele tunnile, kuid kriis kestab eeldatavasti veel vähemalt neli kuud. Kõige rohkem on kahju nendest kauplejatest, kelle toodang sõltub elektrist (jäätisemüüjad!). Mõni väiksem tootja saaks teoreetiliselt abi elektrigeneraatorist, aga see tähendaks lisakulutusi praegusele niigi raskele ajale (majanduskriis jne). Suuremate tootmismahtude juures pole aga generaatoritest mingit kasu ja enamik ettevõtteid kannab drastilisi kahjusid.
Hea on vähemalt see, et Ecuadori valitsus on hakanud uurima alternatiivsete energiaallikate kasutuselevõttu ja koostama plaani sarnastele kriisidele reageerimiseks. Ootan huviga edusammusid selles vallas. Küsitavusi on palju, sest Ecuadori korruptsioonitaset arvestades ei ole selle probleemi lahendamise osas kõik osapooled sugugi üksmeelel. Näiteks on avalik saladus, et praegused elektrijaamade omanikud ei ole rõõmsad, et nende asemele teisi tootjaid tuleb. Kuuldavasti ei ole nende mõju valitsusametnike üle sugugi väike.
Edu Eestile sarnaste küsimustega tegelemiseks. Mulle miskipärast tundub, et meil saab olema lihtsam. Vähemalt siis, kui õigeaegselt jutust kaugemale jõutakse.
Tänaseks on valitsusel vähemalt mingigi plaan olukorrast väljatulemiseks. Olemasoleva süsteemi tingimustes pole riigi piires hetkel küll võimalik elektrit juurde saada, kuid seda hakati sisse ostma Peruust ja Kolumbiast. On õnn, et Kolumbiaga diplomaatilised sidemed taastati, sest veel hiljuti olid nad külmutatud seisus. Tänaseks on elektrikatkestuste aeg lühenenud keskmiselt kahele tunnile, kuid kriis kestab eeldatavasti veel vähemalt neli kuud. Kõige rohkem on kahju nendest kauplejatest, kelle toodang sõltub elektrist (jäätisemüüjad!). Mõni väiksem tootja saaks teoreetiliselt abi elektrigeneraatorist, aga see tähendaks lisakulutusi praegusele niigi raskele ajale (majanduskriis jne). Suuremate tootmismahtude juures pole aga generaatoritest mingit kasu ja enamik ettevõtteid kannab drastilisi kahjusid.
Hea on vähemalt see, et Ecuadori valitsus on hakanud uurima alternatiivsete energiaallikate kasutuselevõttu ja koostama plaani sarnastele kriisidele reageerimiseks. Ootan huviga edusammusid selles vallas. Küsitavusi on palju, sest Ecuadori korruptsioonitaset arvestades ei ole selle probleemi lahendamise osas kõik osapooled sugugi üksmeelel. Näiteks on avalik saladus, et praegused elektrijaamade omanikud ei ole rõõmsad, et nende asemele teisi tootjaid tuleb. Kuuldavasti ei ole nende mõju valitsusametnike üle sugugi väike.
Edu Eestile sarnaste küsimustega tegelemiseks. Mulle miskipärast tundub, et meil saab olema lihtsam. Vähemalt siis, kui õigeaegselt jutust kaugemale jõutakse.
No comments:
Post a Comment