Hei-hei!
Siit saab alguse Ecuadori blogi. Hetkel olen küll Eesti pinnal, Tallinn-Riia ekspressis, kuid jalgadega järgmise 13 kuud kodumaad ei puuduta. Esialgu palju kirjutada pole. Loodetavasti saab olema huvitav, st ootamatu. Kui kõik oodatav valmis mõelda, siis oleks pettumus suur, sest kunagi ei lähe kõik plaanipäraselt. Sellepärast ma ei ootagi oluliselt palju.
Reisiplaanist niipalju, et teekond kulgeb läbi Riia, Berliini ning sealt edasi Floridasse. See saab olema kohanemine hispaaniakeelse maailmaga. Näiteks 80% Miami elanike emakeeleks on Hispaania keel. Sisuliselt on tegemist mandri-kuubaga. Postitan midagi selle paiga kohta, kui kohale jõuan. Lätist ja DDR-i jäänustelt vaevalt et midagi eksootilist leiab J. Pärast Floridat suundun mõneks ajaks Columbiasse ja panamasse, kus saab olema paar nädalat ringitiirutamist. Ka sellest kirjutan võimaluse korral sündmuskohalt!
Mõne sõnaga sellest, mida minu käest viimasel ajal kõige rohkem küsitud ja mille kohta on ümmargusi vastuseid antud – miks Ecuador ja mida tegema. Endiselt on meeltesegadust raske kommenteerida, kuid nii on kujunenud ja ilmselt on üritus kunagi millekski kasulik. Seda küll mõtlesin, et nii head võimalust saab viimast korda elus kasutada. Plaanin nimelt lähiaastatel päriselu elama hakata ehk pikemaajalisi plaane teha. Praegune Ecuadoris viibimine ongi üks stabiilsemaid perioode, sest viimase paari aasta jooksul olen teinud pea iga paari kuu tagant midagi, millest hiljuti aimugi polnud. Nüüd on kindel, et olen vähemalt ühes kohas vähemalt aasta.
Järgnevalt kohapealsest elust ja plaanidest, kuid vahepeal kuulame ära Ecuadori laulu:
http://www.youtube.com/watch?v=P86fPsC_cCQ
Niisiis järgneva aasta jooksul olen vabatahtlik – teen tööd, mille eest raha ei maksta. Esimene ja vahest olulisim, mis ära tuleb teha, on kohaliku keele õppimine, sest inglise keelega pole seal midagi peale hakata. Kui mõelda Eestis elavate venelaste peale, siis võiks küll arvata, et võõrkeele õppimine on nii raske-raske, isegi võimatu. Õnneks tundub, et minu puhul on lihtsam, sest raamatute ja kõrvaklappide abil oskan juba ühtteist hispaania keeles öelda ja midagi saan ka jutust aru. Elame-näeme.
Hakkan tegutsema umbes 3 tunni autosõidu kaugusel Ecuadori pealinnast Quitost. Tegemist on haldusjaotuslikus mõttes Kayambi regiooniga, koha nimeks on Cayambe Volcano. Asulat tuntakse ajalooliselt tema elanike tugeva vastupanutegevuse poolest võõrrahvaste (inkad, hispaanlased) kolonisatsioonile.
1950-ndatel kujunes Yacuchimba provints riigi üheks tugevaimaks vastupanutegevuse keskuseks võimude vastu, kelle eesmärgiks oli sisuliselt põhisrahva orjastamine. Hispaania keeles kasutatakse selle kohta väljendit Peonage, mis kirjeldab olukorda, kus töötegijal on suhetes tööandjaga minimaalselt õigusi. Vastupanutegevus on põlisrahva hinnangul olnud edukas, kuna oldi esimesed, kes andsid tõuke 1960-ndatel teostatud maareformile, millega sisuliselt likvideeriti seniste plantaatorite (nn haciendad)) ülemvõim. Vastupanutegevuse üks peamisi eestvedajaid, Transito Amaguaña (Naine!), on tänaseni elus (ligi 100 aastane), ja kohalik rahvas peab teda riigi suurimaks revolutsionääriks ja kangelaseks, kes on teinud palju riigi sotsiaalse võrdsuse nimel. Iseasi on, kuivõrd rahul võib sotsiaalse võrdsusega olla tänasel päeval riigis, kus vähemalt ametliku statistika järgi elas 2008. aastal ligi 40 % elanikkonnast allapoole vaesuspiiri. Demagoogiline oleks seda võrrelda rikaste lääneriikidega, samuti Eestiga, kuid näiteks piirkonna ühe majanduslikult edukaima riigi Argentiina sama protsent on alla 25. Samas on olukord Ecuadoris viimastel aastatel siiski paremaks läinud, (sarnaselt naaberriikidega, kellest paljud said löögi 1999. aasta Brasiilia/Argentiina valuutakriisist) ja põlisrahvad ei vahetaks ilmselt kunagi praegust elu 1950-ndate aastate eelse ajaga.
Yacuchimba elanikkond elatub peamiselt põllumajandusest. Majapidamisele kuulub keskmiselt 6 hektarit (1000m2) maad. Kuna pered on suured (suur järelkasv, palju pärijaid), ei ole kasutadaolev põllumaa olnud piisav ning paljud noored on parema elu otsingul lahkunud linnadesse.
Nüüd on grupp kohalikke noori otsustanud hakata arendama ökoturismi, milles nähakse võimalikku lahendust uute töökohtade loomiseks. Moodustatud on organisatsioon nimega Condor Huasi. Tänaste saavutuste hulka kuulub majutuskeskus turistidele ning matkarada Páramo kuumaveeallikate juurde. Viimane paikneb 3600 meetri kõrgusel, kust avaneb imekaunis vaade Cayambe, Imbabura ja Cotacachi vulkaanidele. Korraldatakse ka rahvaüritusi, demonstreerimaks Kayambi rahvuslikke laule ning tantse. Rajamisel on Kayambi ajaloomuuseum, mis hakkab paiknema Ecuadori endise presidendi Galo Plaza (ametiaeg 1948-52) majas.
Nüüd etteruttavalt minu tegevustest. Minusugused tegelevad selles piirkonnas kõikvõimalike turismiprojekti korraldavate tegevustega alates uute arendustegevuste planeerimisest, mitmesuguste andmete analüüsimisest kuni diskussioonidel osalemiseni. Viimased on seotud Kayambi ajalooga ning tulevikuvisioonide kujundamisega. Tegeletakse veel haciendadega seotud hoonete renoveerimisega (nendest tehakse muuseumid), samuti on mitmekeelsed vabatahtlikud oodatud kirjutama kogukonna ajalugu ümber inglise keelde. Vabatahtlikke oodatakse ka juhendajatena koolidesse, õpetama näiteks arvutit või võõrkeeli.
Ühtegi senti nende tegevuste eest ei maksta, kuid kasu on minu arvates siiski märkimisväärne. Kindel, et oma silmaga saab näha palju sellist, mida enamik nii eestlasi ja ilmselt kogu maailma elanikkond näinud pole. Usutavasti pakub kogu üritus rohkem emotsionaalset naudingut kui mõne jaapanlase fotosessioonituur Euroopa linnades (nähes närviliselt saripilte tegevat ja iga natukese aja tagant kella vaatavat jaapani turisti, tänad paratamatult õnne, et ise tema nahas ei ole J).
Hasta luego! Kirjutan varsti jälle, seniks nägemist!