Elu on La Chimbas küllusega harjunud eurooplase jaoks ülimalt kainestav. Ligi 4000 meetri kõrgusel esineb tuulevaikust haruharva, samas paistab suure osa päevast tugev päike. Ehkki päevitamiseks pole ilm kunagi piisavalt soe, ei tohi hetkekski unustada näo-ja peakatet. Vastasel juhul võib pool ninast ära kõrbeda.
La Chimba elanikel on paks nahk nagu jääkarudel, nimelt ei pea nad kuigi oluliseks elamist soojustada. Elatakse õhukestes majades, mis Eestis võiksid sobida suvilaks. Õhtutundidel on vältimatuks koduseks riietuseks villane kampsun, üleliigsed ei ole ka müts, sall ja kindad. Magama minnakse juba kella 21-22 vahel, tõenäoliselt sellepärast, et külm ajab uniseks. See ongi peamine põhjus, miks blogikirjutamine pole edenenud.
Mägiindiaanlaste elu oli igas mõttes lihtne. Ka minu võõrustaja, poliitikuhärra, kodus polnud ühtki üleliigset asja. Elamises puudus näiteks külmkapp, rääkimata mugavustest nagu soe vesi. Teisest küljest olid kõik vajalikud asjad selles kauges maakohas olemas, erinevalt Eesti ääremaadest, kus järjest kaotatakse ära elementaarseid igapäevaeluks vajalikke funktsioone. Kõige kadedamaks tegid liinibussid, mis väljusid linna iga poole tunni tagant.
Üks suurimaid katsumusi minu jaoks oli toitumine. Olen söömisharjumuste poolest sarnane brittidega – päev algas Eestis täpselt kell 7:30 tugeva hommikusöögiga, lõunasöök alati kell 13:00 ja kerge õhtusöök kell 18:00. Indiaanlastel oli toidukordade osas vaba graafik. Hommikusöök pidi teoorias algama kell 7, praktikas alustati harva enne 8:30, aga tihti näiteks 9:30. Lõuna osas õnnestus mul kokku leppida, et see tehtaks valmis täpselt kell 13, sest ma tulin spetsiaalselt selleks ajaks Haciendast ära. Õhtusööki tuli kõige suurema igatsusega oodata. Õnnelik õhtu, kui see algas kell 19:30; tavaliselt sai valmis veidi enne kella 21. Oodatud toit oli alati tõeline energiapomm, tavaliselt rasvane supp. Kui ma mõni aeg pärast õhtustamist unisena lõdisedes voodisse olin pugenud, tundsin, kuidas toit kõhus laulab, tantsib ja trummi mängib. Tavaliselt julgustati mind õhtuti toitu juurde võtma, kuid hommikul oli olukord vastupidine – oleks veel söönud, aga rohkem ei pakutud. Toit ise oli lihtsaimast lihtsaim – hommikul muna ja riis, lõunaks kana ja riis ning õhtuks supp. Muudatusi menüüs esines harva.
Indiaanlaste söömiskombed erinesid suuresti ülejäänud Ecuadorist, kus toidul on igapäevaelus väga oluline osa. Tüüpiline Ecuadori perekond sööb iga päev erinevat toitu ja külalisi võõrustades tuntakse toidulaua üle varjamatult uhkust. Maitseelamustest oleks mul nii mõndagi kirjutada, ja selle kohta on planeeritud eraldi jutt, aga indiaanlaste puhul märgin veel, et kokkupuutepunkte tüüpilise Ladina-Ameerika eluga (lisaks hispaania keelele) on nende maailmas vähe. Kõige rohkem tundsin puudust rääkimisest. On hea praktiseerida keelt tüüpilise ladinaameeriklasega, kes pidevalt räägib-räägib-räägib. Mägirahvad, kes muidu küll igati lahked ja sümpaatsed, olid nii tagasihoidlikud, et enamasti ainult vastasid minu küsimustele. Kui rääkisid, siis ainult praktilistest asjadest. Kui küsisin nende arvamust selle kohta, mis ajalehtedes kirjutatakse, sain alati vastuseks „no se“ (ei tea). Minu soovi siit kaugest kohast ära tulla kinnistas seegi, kui avastasin, et nädalavahetus Quitos andis oluliselt rohkem keelepraktikat kui 5 päeva mägikülas.
Varsti tuleb jutt sellest, mida praegu teen, sest Ecuadorist äratulek pole mul hetkekski mõttes olnud :)
No comments:
Post a Comment