Rahulikud nädalad

Viimase päeva väljasõit - alustuseks Ecuadori toit

Olulisim muutus, mis vahepeal on toimunud, on see, et MESA tudengid läksid aastaks USA-sse. Ärasaatmispidu on peetud, ja hetkel on mul alles vaid Central Universidad´i tudengid ja Huayra Causay kontor. Lisaks on pea täis mitmeid ideid, mis on seotud paari uue organisatsiooniga. Täpsemad tegevused avaldan lähinädalatel.
Teen väikese tagasivaate (toredast) MESA-ajast. Mälu värskendamiseks ja täiendamiseks märgin, et MESA ( Multinational Exchange for Sustainable Agriculture) peakorter asub USA-s, selle tegevuseks on sponsoreerida erinevatest riikidest pärit farmereid, et nad saaksid tulla Ameerika Ühendriikidesse põllumajandusega seotud praktilisi ja kultuurilisi kogemusi ning teadmisi omandama. MTÜ Huayra Causay, kus töötan, on loodud MESA programmide elluviimiseks Ecuadoris. MESA tudengeid valitakse kõikvõimalikest Ecuadori piirkondadest, ja programm on suhteliselt popp: selle aasta tudengid valiti välja konkursiga 80 kandidaati ühele kohale. Lisaks konkursisõelale, mis sisaldab mitmesuguseid katseid ja intervjuusid, on osalemiseks seatud piiravaid eelkriteeriume, näiteks vanus 25-35 aastat, 2-aastane põllumajanduse kogemus ja selge idee projektist, mida ollakse valmis pärast programmi lõppu ellu viima. Programm algab koolitustega (sh minu inglise keele kursustega :)). Järgneb aastapikkune USA-s praktiseerimine. Igal tudengil on kohustus naasta kodumaale, ja viia ellu nimetatud projekt. Seega on programmi pääsenud tudengid väga tegijad noored, kes on reeglina näidanud ennast väga heast küljest ka pärast koolitust – näiteks kasvõi selle poolest, et vaatamata Ühendriikides elamisele on kõik hiljem korralikult tagasi tulnud ja üritavad hiljem midagi oma kodus (tihti kaugel suurtest linnadest) ära teha.
Tudengite inglise keele oskus oli „kirju“, ja nad olid jaotatud tasemete järgi gruppidesse . Esimene grupp ei osanud peaaegu üldse keelt, vähemalt aasta alguses mitte, kui nad saabusid. Kõrgema taseme õpilased rääkisid juba alguses päris soravalt, ja nende keeleoskust tuli vaid lihvida. (Meid) õpetajaid oli kokku kolm, ja iga nädal õpetasime eri gruppi.
Iga päev kaks kuni neli tundi inglise keelt tegid oma töö, ja varsti oli kõigi keeletase piisav, et minna visiidile USA suursaadiku mrs Heather M. Hodgesiga. Visiidile eelnevatel päevadel oli meie tundide sisuks loomulikult ettekannete harjutamine: nimelt pidi iga tudeng jutustama endast ning oma projektist, ja lisaks tuli suursaadikule presenteerida ühte tüüpilist Ecuadori toitu. Visiidi lõpus pidime tema excellence`i paluma vastuvõtule, ning pakkuma talle maitsta kõike Ecuadorile tüüpilist. Tudengitega kujutasime elavalt ette, et temaga võib juhtuda midagi sarnast, nagu juhtus minuga keset ühte tundi, pärast rohket Ecuadori toidu pruukimist: katkestasin rääkimise ja sööstsin toaletti…

Pr suursaadik ilmus meie ette sealsamas hostelis, kus kõik elasid. Hostel oli suursaadiku külaskäiguks muudetud lilli täis paleeks, ümbruse läkimalöömiseks kulus vähemalt kaks päeva. Minu vaimusilmas oli meie külaline miskipärast paksult meigitud kriipsukujulise suuga daam, kes räägib vähe ja aeg-ajalt köhatab. Nii ei saanudki ma kohe aru, et suursaadik oli juba kohal: hosteli salongis võttis istet kõige tavalisem tädike, kes pärast „Hallo, how are you“`d tõepoolest köhatas, ja seejärel kähedapoolse häälega vabandas, et ta tervis pole kõige parem, küllap gripp või gatarr. Tegu oli igati kena inimesega: julgustas esinejaid rääkima ja kiitis hiljem, et arusaadavalt on kõik närvis, ja seda enam pidasid tema arvates kõik hästi vastu. Lõpetuseks märkis, et ameeriklased on vägagi tolerantsed kohmaka inglise keele suhtes, sest nende kõigi vanemad on kunagi teistest riikidest saabunud ja inglise keelt õppima pidanud. Pr Hodges ise rääkis hispaania keelt sedavõrd perfektselt, nagu oleks ta kakskeelne.
Inglise keele kursused olid igati kasulikud nii tudengitele kui mulle. Eelkõige oli tegu meelelise naudinguga, sest iga päev tuli kokku justkui jutuklubi, kelle seas oli hea huumorimeelega inimesi. Tegu polnud pelgalt enda teadmiste jagamisega, vaid teadmiste vahetamisega, sest ma arendasin omakasupüüdlikult keeleõppe nime all vestlusteemasid, mis olid seotud tudengite kompetentsiga (Ecuador, põllumajandus jne). Tegin ka endale omamoodi keelekoolitust, sest näiteks iga tekst, mille eelolevaks tunniks aluseks võtsin, sisaldas portsu uusi sõnu ja väljendeid, mille tähenduse avamiseks tuli halvimal juhu minna kõrvaltuppa Davidi juurde – kontorikaaslane, kes arendab Ecuadoris turismibürood, kuid on sündinud Californias.

Lemmiküliõpilasi mul ei olnud, kuid tundide ajal oli kõige ebamugavamaks isikuks vaieldamatult üks Byron, kes liiga palju küsis. Iseäranis lõi ebameeldivus välja siis, kui tulin mõne raskema tekstiga, millest ma vahetult enne tunni algust olin jõudnud mõne keerulisema sõna või väljendi ära unustada. 9 juhul kümnest urgitses Byron selle välja, ja minu ümmargusevõitu vastese järel ei lasknud ta kunagi tunniga edasi minna, vaid alati ütles “oota-oota, mina ei saanud ikkagi aru”. Selle pisivea ma andsin talle hiljem siiski andeks, sest tal oli häid külgi rohkem :) Võib olla saabub Byron lähiaastatel Eestissegi, sest ta uuris meie riigi õppimisvõmalusi, ning mul oli võimalus teha promo Eesti ülikoolidele. Oma viimase kodulinna patrioodina tutvustasin loomulikult vaid Tartus paiknevaid õppeasutusi :)

Keeletund kujunes tihti ka omamoodi muusikatunniks, sest iga tunni teema juurde valisin sobiva laulu, mille sõnad ära tõlkisime, arvutist kuulasime ja kaasa laulsime. Lubasin endale ka väikest eneseirooniat, ja tekitasin väikese traditsiooni: iga tunni lõpetasime Pink Floyd`i looga “The Wall” – iga päev hüüti kooris: “We don`t need no education” ja “Teacher! Leave them kids alone!”

Ei ole head ilma halvata – negatiivse poole süü lasub tudengitel, kes õpetasid mulle hispaaniakeelseid roppe sõnu ning väljendeid. Kuivõrd neid selles keeles väga palju ei tundu olevat, siis usun, et valdan enamikke neist halbadest sõnadest, mis vähemalt Ecuadoris on kasutusel.

Nüüd on see ilus aeg läbi, ja ees ootavad uued paremad ajad:) Käesoleval nädalal ei toimu õieti midagi, sest saabunud on järjekordne pühade aeg. Sedakorda on põhjuseks „Semana Santa“, mis seondub Kristuse ristilöömisega. Vahel ei jõua ära imestada, kuidas siin riigis jõutakse puhata ja pidutseda. Nädala keskel löön kaasa väikeses projektis organisatsioonis nimega South American Explorer. Selle tegevuseks on Lõuna-Ameerikaga seotud asjaliku info (ja asjalike inimeste) koondamine/levitamine. Lisaks on mul võimalus võtta taas kätte üks poolelijäänud kohustus: jätkata salsatundidega. Salsa on üks kahest üliolulisest oskusest lisaks hispaania keelele, ilma milleta Ladina-Ameerikas pole võimalik toime tulla. Nädala lõpus tuleks kuhugi välja sõita, kuigi pole otsustanud, kuhu. Pühade ajal on Quito kõige igavam koht Ecuadoris, sest kõik sõidavad kuhugi ära.

Vanadel La Chimba radadel uue (vana) fotoaparaadiga

Nädala alguses võtsin ette reisi La Chimbasse, mis oli minu Ecuadori esimeseks koduks. Mäletatavasti kolisin sealt kiiresti Quitosse, ja selle kohta kirjutasin pikemalt 2009. aasta postituses. Seekordse reisi eesmärgiks oli teha fotosid ajakirjale Gotravel, mille järgmises numbris peaks kõigi eelduste kohaselt ilmuma üks lugu. Ostke uut numbrit, seal on lisaks minu loole palju muudki huvitava(ma)tki lugeda :)

Nimetatud fotoreis sai teoks suuresti tänu sellele, et ma sain lõpuks kätte oma fotoaparaadi, mille olin tellinud www.amazon.com –ist. Tehnika on internetikaubamajades märgatavalt odavam, iseäranis võrdluses Ecuadoriga, kus üliväikesed „seebikarbid“ maksavad vähemalt 200 dollarit. Probleemiks oli aga kauba kättesaamine, sest tollimaksude tõttu ei lubata tehnikat internetist Ecuadori tellida. Kasutasin New Mexicos elava tuttava Nathani abi, kes lubas aparaadi mulle kätte toimetada, kui ma selle tema koduaadressile tellin.
Tegimegi vastava kokkuleppe, ja kaamera sai ostetud juba eelmise aasta sügisel. Esimese valearvestuse tegin juba kiirtellimusega – veebilehel lubati 6 dollarilise lisatasu eest saata kaup välja 2 päeva jooksul. Nathan pidi Ecuadori tulema 5 päeva pärast, nii tundus olevat piisavalt ajavaru. Tellimuse raportis teatati aga, et kaup saadetakse küll 2 päeva jooksul välja, kuid ta võib „teel viibida“ kuni 2 nädalat. Nii juhtuski see, mis juhtuma pidi: Nathan tuli Ecuadori, kaamera polnud saabunud, ja tuli oodata, et ta jälle koju tagasi läheks ning uuesti Ecuadori tuleks. See pidi juhtuma umbes 2 kuu pärast.

Reaalselt tuli oodata 3 kuud, kuid järjekordse üllatusena ilmnes, et kaup oli tellitud valele aadressile, ning seda tuli otsima hakata. Paari nädala pärast teatas Nathan, et kaamera on leitud, ja ta saabub umbes kuu aja pärast sellega Ecuadori. Pärast seda sain veel paar e-maili, kus ta kirjutas, et tuleb veel (ja veel…) kuu aega oodata, sest ta pidi tegelema viisapaberitega. Kaamera sain kätte juba veebruari lõpus, ehkki olin selle omanik olnud juba väga-väga pikka aega.

La Chimba oli vana hea – kõik täpselt vanaviisi. Uurisin, kuidas edeneb selle koha ühe tõmbenumbri – muuseumi – ehitamine. Mäletatavasti pidin esialgu lööma kaasa selle arendamisel ning ühtlasi plaanisin töötada turistidega. Septembris selgus, et muuseum pole veel valmis, ja oodata tuleks jaanuarini. Nüüd, juba märtsi lõpus, tundus, et vähemalt pool aastat läheb veel aega, enne kui muuseum valmis saab. Isegi katust polnud lõplikult peale pandud. Samas peab tunnustavalt märkima, et tööplats kihas ehitajatest, nii et ükskord saab ta valmis niikuinii. Mõtlikuks tegi vaid see, mida mina oleksin teinud, kui oleksin sinna jäänud.

Eesti toit Ecuadoris

Ecuador ja Saksamaa söövad karbonaadi. Blond on loomulikult eestlane :)

Ecuador sööb mulgiputru

Tehtud

Valmib mulgipuder näljastele tudengitele. Karen motiveerib

Ecuadoris on kõike, mis sul on, kombeks jagada. Sellega seoses olen ma isegi inimestega tülli läinud, sest mul polnud alguses aimugi, et näiteks ei sobi suure seltskonna juuresolekul ühte jäätisepulka osta ja seda omaette limpsida. Kui sul midagi (head) kaasas on, siis olgu seda piisavalt, et teistele pakkuda. Teine võimalus on enda asju mitte teiste ette tulla.

Üks minu varandusi, mida ma olen suutnud jagada, on mõningased teadmised-oskused kokandusest, ja Eesti toit. Usutavasti on see aidanud teenida mõnegi plusspunkti, eriti arvestades asjaolu, et Ecuador on täis andunud toidufänne, kes võivad tundide kaupa rääkida, kui hea ja eriline üks või tene roog on.

Kõige sagedasem Ecuadoris valminud toit on mulgipuder, mida on tehtud-pakutud vähemalt kolmele erinevale seltskonnale. Viimati sai seda jagatud tudengitega, kellest antud hetkel olid vähem kui pooled kohal. Vahest ülejäänud põgenesid Eesti toidust kuuldes? Tundub, et põhjuseta, sest vähemalt kohalolijad sõid taldrikud rõõmsate nägudega tühjaks ja mõni küsis juurdegi. Kui nad just viisakusest head nägu ei teinud, siis olid küll kõik Eesti ühe kõige tüüpilisema rahvustoiduga ülirahul. Sama võis öelda nende kohta, kes hiljem tulid ja allesjäänud külma putru proovisid. Mul pole küll vastavaid andmeid, kuid usun, et säärast toitu pole Ecuadori pinnal varem tehtud. Tõestatagu vastupidist, aga ilus oleks nii mõelda :)

Viimati sai valmistatud ka ehtsaid ahjukartuleid karbonaadiga - järjekordne söök, millest kohalikud heal juhul vaid põgusalt kuulnud on. Toidutegemise idee andis sedakorda neiu Olga – eestlasest vabatahtlik (ilmselt ainus peale minu), kes juhuslikult elab alates veebruarist Omari perekonnas. Omar, nagu varem kirjutasin, on minu vend, sest ma elan tema vanemate majas.

Kõik algas ilusasti; arvutasime rahva kahe perekonna peale kokku – kokku olid lubanud õhtusöögile tulla 9 inimest. Teatavasti aga on Ecuadoris peaaegu rusikareegel, et pärast mistahes plaani elluviimist juhtub midagi täiesti ootamatut.

Kord varem olin juba oma perekonnale mulgiputru teinud, ja tookordne ootamatus oli järgmine: leppisime kokku, et Omari perekond meiega ei ühine. Äkki avastasin, et pereema Rosita oli mingis meeltesegaduses siiski noored kohale kutsunud, ja ma pidin 4 inimesele mõeldud toidu venitama piisavalt suureks, et seda 9-le jaguks. Jaguski, aga vaid tänu sellele, et tegin veidi rohkem putru, mõeldes, et hiljem saaks üles soendada.

Ootasin nüüd huviga, mida üllatavat seekordne õhtu pakub. Üllatus oli seda hullem, et Ecuadori kultuuriga ristus ühe teise maa kultuur. Minuga ühes majas elab saksa vabatahtlik Thilo, kes pidi parasjagu olema teda külastavate vanematega kusagil Argentiinas. Lubatud kolme nädala asemel helises meie toidutegemise ajal uksekell, ja (üllatus-üllatus!) Thilo koos oma õnneliku perekonnaga oli juba tagasi. Esialgu me sellele suuremat tähelepanu ei pööranudki; mõtlesime vaid naljaga pooleks, kuidas oleks, kui need sakslastest vahmiilid ka toidu poole vaataksid. Kui ootamatud külalised aja möödudes ennast üha mugavamalt tundma hakkasid, asendus mul naljatuju kerge murega, ja selle ajendil küsisin vaikselt Rositalt, ega me ometi nendega ei pea toitu jagama. Sain vastuseks, et peab küll, meie õhtusööki nad just ootavadki.

Sedapuhku siis selline asjade käik…ma ei öelnud ega mõelnud peaaegu midagi. Vaatasin vaid silmadega köögis ringi; märgates kartulikotti, kus pooled kartulitest kasutamata, tirisin välja teise ahjupanni. Kartulitest pidi jätkuma, ja kui uus pannitäis oli ahjus, lõin ühe käe sõrmedega mõttes päid kokku, teise käega mõõtsin ümber liha – sellistest tükkidest, nagu esialgu sai mõeldud, tuli tubli kolmandik maha lõigata. Thilo hakkas mulle antud õhtust alates kohe eriti meeldima!

Tähtsaim fakt kogu loo juures oli siiski see, et toit tuli hästi välja ja maitses nii mulle kui kõigile, kes seda proovisid. Jätkus kõigile, kuigi midagi üle ka ei jäänud. Abi oli sellest, et saatsime Omari naise Paola vahetult enne toidu serveerimist lähedalasuvasse poodi ja tellisime kiirkorras lisakomponente salati, kastme ja joogi jaoks.

Õhtusöögi lõpp muutus jõuluõhtu hõnguliseks, sest sakslastel olid kaasas kingitused. Meie Olgaga olime ainsad, kes kingitustest ilma jäid – loogiline, sest meil pidi olema niigi Eesti toidu näol küllaga andmisrõõmu. See on teatavasti suurem kui saamisrõõm.

Ambatost Riobambasse karnevalile

Järgmisel hommikul ärkasin telefonihelina peale. Helistajaks oli Danny, kes ei olnud saanud eelmisel päeval telefonile vastata ebakaine oleku tõttu :). Meie lühikese vestlusega olid minu päeva plaanid tehtud: tõusin kiiresti üles, pakkisin asjad, ja tunni jooksul olin juba Riobamba bussis.

Kohale jõudes ootas mind Danny koos nelja sugulasega. Mulle tehti selgeks, e t ehkki tegemist pole Huarandaga (veekarnevali keskus), ei ei ole ka Riobamba karnevalil keegi määratud puhtaks ja kuivaks jääma. Väärtuslikud kehakatted tuli koju jätta, ja ma pidin „tavalisi“ riideid osaliselt laenama.

Peatselt algavast üritusest midagi head ma ei oodanud, sest see pidi algama pärastlõunal, mil Quito kõrgusega võrreldavas Riobambas (2700 meetrit merepinnnast) hakkas päike kaduma ja tuul tugevnema. Külm vesi ja palju muud…parem oli üldse mitte mõelda. Küll õhtul jõuab arutada, kui kole või lõbus kõik oli, püüdsin ma mõelda.

Võtsime takso ja sõitsime paarkümmend minutit linnast välja Guano-nimelisse külasse. Õnneks kulges teekond spiraalikujuliselt järsult allamäge, mis andis lootust, et temperatuur on ehk kõrgem. Oluliselt soojemaks kohale jõudes ei hakanud, küll oli mägede sügavuses tuulevaiksem.

Ussikujulise küla pikk tänav oli täis värvilisi inimesi, kes jalutasid lõputuna paistvas rongkäigus. Jalutajate vahel kulgesid kastidega autod; autokastides istusid või seisid kõikvõimalikud klounid, printsessid, kuningad, metsakollid ja muud fantaasiakostüümide kandjad. Pea iga auto katusel olid kõlarid, millest kostis kõige erinevamatest ajastutest ja kultuuridest pärit muusikarütme.

Ürituse põhikomponenti – vett – sain oma nahal kiireti tunda. Loetud minutid pärast kohalejõudmist ilmus mu ette veeämbriga rongkäiguline, kes hüüdis midagi sellist, et näe, üks valge on ikka veel kuiv! Järgneva paarikümne minuti jooksul tilkus minu viimne kui kehaosa veest. Vesi tekitas küll külma ja ebameeldiva tunde, kuid ta oli vähemalt puhas. Ülejäänud ained, millega rongkäigulised ohtralt teineteist loopisid, ei olnud küll füüsiliselt ebamugavad, kuid panid mõtlema õhtuse vanniskäigu peale. Igast küljest voolas rahvale kaela värvilist seebivahtu, pulbrit, paberlitreid ja lihtsalt värvi. Mullegi ulatas Danny sugulane värvipotikese, et ma saaksin inimeste nägusid patsutada ja päid silitada.

Marssisime umbes tunni jagu, misjärel jäime teeservale seisma ja vaatasime teise tunni jagu kirjusid möödaminejaid. Veegamärjutamine oli selleks korraks läbi, ehkki paar külma kopsikutäit tuli veel välja kannatada.

Tuule käes lõdisevatele märgadele kehadele oli lausa taevamannaks Danny vanemate auto, millega meile karnevali lõpus järgi tuldi. Ladina-Ameerikale omaselt ronisime kõik autokasti, ja algas minu elu ilmselt pikimana tunduv 20-minutiline tagasisõit Riobambasse.

Õhtuseks peatuspaigaks oli Danny vanemate-sugulaste maja, kus ootas ees päeva meeldivaim osa – duširuum. Pärast pesemist tundsin end kõige negatiivsema rongkäigulisena: nimelt need ained, millega mind visati, said kiiresti eemaldatud, kuid värvi, millega ma ise rahvast määrisin ja millega mu käed koos olid, ei suutnud ma vähemalt järgneva viie päeva jooksul maha saada.

Õhtusöögiks valmistas Danny perekond mulle tõelise üllatuse: riis ja kana!!! Midagi sellist pole ma Ecuadoris varem söönud :)

Hilisõhtu ja öö möödusid diskoteegis, ja sealgi ei pääsenud täiesti kuiva nahaga. Nimelt oli ööklubi lae kohal vahutoru, ja varsti oli põrand põlvini seebivahtu täis. Vahu alla tekkis vähemalt 10 cm kõrgune veekiht, mis tekitas tunde, nagu viibiks Eestis ja sajaks lörtsi. Sellistes tingimustes tuli kohalike riobambalannadega tantsida, mis ei olnud sugugi kerge – mulle öeldi pidevalt „baila-baila!“ (tantsi-tantsi!). Mu keha väänles lõpuks nagu anakondal, ja viimaks öeldi, et „käed ka!“ Käed pidid olema üleval ja veskitiibade moodi liikuma.

Karneval Ambatos: esimene päev

Aeg lendab linnutiivul, aga pean jätkama juttu karnevalist, sest põhiosa on käesolevas blogis alles ees.

Järgmine päev pärast hostelipidu suundusin Ambatosse – Ecuadori suuruselt teise linna, kuhu tuli Quitost sõita veidi üle 2 tunni. Seal pidi olema karnevali üks suuremaid keskusi. Mind kutsus sinna üks JCI-sõber Alejandro. JCI on lahtiloetult/tõlgitult Rahvusvaheline Noorte Koda. Selle organisatsiooniga tahtsin juba Eestis ühineda, kuna mitmed sõbrad kutsusid, aga vahepeal, nagu teada, kolisin Ecuadori. Hiljaaegu tekkis mul idee uurida, kas sama organisatsioon ka siin asub, ja olles selle üles leidnud, avastasin, et tegu on suurepärase võimalusega saada uusi kontakte suure hulga toredate ja minuga sarnaselt mõtlevate inimeste seast. Olin Alejandrot kahe kohtumise jooksul vaevalt mõned tunnid tundnud, ja seda muljetavaldav oli tema külalislahkus – alates tema žestist mind Ambatosse kutsuda kuni majutuseni välja. Kohapeal ootas mind suur maja, mis kuulus Alejandro vanematele, kes olid antud hetkel reisimas. Peagi oli mul taskus maja võti, ning mind julgustati tundma ennast igas mõttes nagu kodus – kasutada võis kõiki majas asuvaid vajalikke asju nagu duširuum jne, ja külmkapist võis samuti võtta kõike.

Ambato on mulle eelkõige seetõttu huvitav koht, et alati, kui sinna satun, ümbritsevad mind muusikud. Mul on siinkohal võimalus jutustada üks juba unustatud lugu, kui ma eelmisel aastal samas linnas esimest korda Ecadori-Couchsurfingut kasutasin. Tol korral kohtusime minu majutajaga Patricioga, kes vihjas midagi eelseisvast kontserdist, Ambato kesklinnas. Seal juhatati mind kiiresti autosse, ja algas tunnipikkune sõit ülesmäge. Peatusime külasuuruses kohas kivimüüriga ümbritsetud platsi ees. Algamas oli tõepoolest kontsert, kuid minu uued sõbrad suundusid rahvasummast mööda trepist üles, ja ühtäkki leidsin end seisvat kontserdilaval silm-silma vastu publikuga. Minu sõbrad võtsid kiiresti sisse positsioonid muusikariistade taga, ja mõne hetke pärast algas „pungi panemine“. Milline aupaiste!

Käesoleval karnevalil juhtus peaaegu dejavu. Kui linna jõudsin, siis Alejandro ootas mind ühe tankla juures – selleks, et laadida autosse suuri plaate. Need osutusid sihtpunkti saabudes lavadetailideks – taas oli kõik sündinud sedavõrd kiiresti, ja ma ei jõudnud kõike küsidagi, enne kui avastasin, et olin taas sattunud peatselt kontserdiga alustava kidrabändi seltskonnaga. Olin siiani kujutlenud, et öö möödub karnevalimelus kilkava rahvamassi seas, kuid seekordne „karneval“ algas alternatiivse maiguga kontserdiga juukseid lehvitava publiku keskel. Tüüpiline Ecuador – peaaegu kõik läheb vastupidiselt plaanitule.

Veekarnevali algus

MESA programmi tudengid korraldasidki maja-karnevali. Karnevali näol on üldiselt tegemist oli tervet Ecuadori hõlmava nädalaajalise traditsiooniliste pidustusega. Suur osa kontoritest ja teenindusasutustest sulgesid oma uksed, ja enamikel töötajatel üle riigi oli nädala jagu vaba aega. Iseenesestmõistetavalt olid ülikoolid ühed esimesed, kes oma uksed karnevali puhuks sulgesid, sest kes siis veel tahaksid pidutseda, kui mitte tudengid.

Ka meie programmi tudengitele oli pidustuste puhuks õppetöö katkestatud, ja selle puhkuse alguse-õppetöö lõpu puhul korraldatigi pidu. Minule oli kõnealune traditsioon tundmatu; olin vaid põgusalt kuulnud, et ühed tähtsad komponendid eelseisvate karnevali-ürituste juures on vesi ja mitmesugused vedelad asjad, nagu munad, värvid, värvilised vahud jne. Sellele mõeldes kujutlesin vaimusilmas mitmeid õudusttekitavaid vaatepilte, kuid olin suhteliselt kindel, et mul jääb säärane kogemus saamata, kuna olin kuulnud, et ebameeldivate vedelikega mängimist harrastatakse kusagil Huarandas, mis on Quitost ligi viie tunni bussisõidu kaugusel, ja sinna ma ei plaaninud minna.

Mäletan siiski, et keegi vihjas maja-karnevaliga seoses midagi sobivatest riietest ja vahetusriietest, kuid kui hakkasin täpsemaid selgitusi küsima, siis öeldi, et ei-ei, unusta ära, midagi pole vaja, midagi erilist juhtuma ei hakka.

See „eriline“, mis siiski juhtus, jääb tõenäoliselt pikkadeks aastateks meeltes kummitama.

Üritus algas rahuliku grillipeoga. Söök oli rikkalik, söömine läks sujuvalt üle sundjoomisele. Nimelt istuti ümber suure laua, kus järgemööda valati iga lauasistuja klaasi kangeid jooke ning hüüti kooris tema nime senikaua, kui selle nime omanik oli klaasi põhjani joonud (minu puhul niisiis korrati (Hannes! Hannes! Hannes!).

Arvestades seda, mis peagi juhtuma hakkas, oli joogiringi pidamine mõistlik mõte, sest see küttis õhukeste seintega ja lahtiste uste-akendega majas viibijate kehad vähemalt seespidiselt soojaks. Enne õhtu põhiosa…sest varsti ilmusid aktiivsemad seltskonna liikmed välja veega täidetud anumatega, ja kiiresti tekkisid esimesed õhtu ohvrid, kelle kõhud või seljad nende endi karjatuste saatel märjaks tehti. Tühjendatud kopsikud täideti kiiresti – selleks, et mõne hetke pärast järjekordsele süütule ohvrile märga üllatust valmistada. Et minust juba pikemat aega kannudega mööda joosti, hakkasin juba uskuma, et ehk sedapuhku pääsen märjakssaamisest. Selle mõtte pidin ruttu maha matma – esimene “lõbusam hetk” saabus siis, kui mu teksatagi krae üles tõsteti, ning umbes pool liitrit vet selga mööda alla voolas. Elasin veidi aega edasi illusioonis, et olen oma osa saanud, ning rohem mind veega ei tülitata. Unustasin, et selg oli seni minu ainus märg kehaosa, kuid sellel õhtul ei olnud ükski koht määratud kuivaks jääma. Peagi tundsin, kuidas seljatagant ühed näpud mu vööd pingutasid, ning järjekordne lahmakas vett voolas sedakorda pükste vahele. Hea, et ma halva eelaimuse tõttu olin taibanud kõik taskusolnud asjad – näiteks telefon ja rahakott – turvalisse kohta toimetada, sest hetk pärast pükste niisutamist ilmus järjekordne kopsikukandja, kes märkas, et olen pealaest vöökohani endiselt liiga kuiv. Hetkest, mil mu juuksed ja nägu veest tilkuma pandi, tärkas minuski lõpuks veevalaja vaim. Peagi otsisin juba ise, veekopsik käes, kellel on veel kuivaksjäänud kehaosi, ja olles ohvri leidnud, jooksin loetud sekundite pärast uue vee järele.

Hostel oli lühikese ajaga muutunud ujula eesruumiks, ja peaaegu kõik majasolijad nägid välja täpselt nii, nagu nad oleksid riietega basseini kukkunud. Tundus, et veesõda on selleks korraks end ammendanud, sest kedagi märjemaks teha polnud võimalik. Ometi polnud kõik veel lõppenud, sest hakkasid kuulduma hüüded “faltan secos! faltan secos!”, mis pidi tähendama, et meie hulgast puuduvad paar inimest, kes on vee eest kusagile peitu pugenud. Algas “jaht kuivadele”, ja juba paari minuti pärast veeti käte vahel vähemalt kahte häbelikumat tudengit, kellel oli õnnestunud ennast siiani varjata.

Veerünnaku eest ei pääsenud ka hosteliomanik ja tema naine – kõik olid määratud „puhastusveest“ läbi käima. Ainus, kes täiesti kuiva nahaga pääses, oli vanemapoolne kolumblasest hosteli administraator, kes (ettenägelikult) oli ennast oma tuppa lukustanud. Sellest oli tõeliselt kahju, sest tegemist oli küllaltki tusase onuga, kellele oleks hästi ära kulunud mõned tujutõstvad kopsikud vett krae ja pükste vahele. Selle asemel, et meie ühisest rõõmust osa saada, istus ta oma toas, ja hoidis pead padja all. Paar tundi hiljem, kui veepidu oli möödas, ja seltskond rüüpas kamina ümber seespidiselt soojendavaid jooke, mis kõiki jutukamaks ja valjuhäälsemaks muutis, ilmus välja toosama kolumblane. Otsustavalt teatas ta, et teda ei huvita meie pidu, tema nõuab vaikust ja rahu. Seekord saigi ta oma tahtmise, ja seltskond kolis ülakorrusele. Üldiselt on „rahu ja vaikus“ Ladina-Ameerika ühed kõige defitsiitsemad asjad, mille saamiseks, juhul kui kõrvatropid ei aita, oleks ainus võimalus siit kusagile teise riiki kolida.

Veekarnevali taustainfo: minu tegemised Ecuadoris

Veel tudengeid, see gringo on teine vabatahtlik, New-Yorgi-Karen

3 tudengit 12-st

Kontori-tibi Johanna

Kontori juhataja Yadira

Kohvipaus, varsti

Teen õige pea tagasivaate traditsioonilisest veekarnevalist. Et lugu on seotud paljude inimestega, jutustan taustaks ka seda, mida ma üleüldiselt siin Quitos teen.

Vabatahtlikku tööd, loomulikult. Tööpaiku on kolm – Hommikud veedan ülikoolis (Universidad Central Ecuador), kus ma juhendan kolme inglise keele gruppi. Päevane aeg möödub kontoris. Kontor kuulub mittetulundusühingule Huayra Causay (www.hcausay.org), mille tegevusalaks on ökoloogilise põllumajanduse arendamine. Programm, milles tegutsen, on iga-aastaselt suunatud 12 erinevatest Ecuadori piirkonnast pärit noorele, kes plaanivad hakata arendama uuenduslikke põllumajandustooteid või teenuseid. Selleks on nendele moodustatud fond, mille raames tudengid saadetakse aastaks USA-sse õppima. Neil on kohustus tagasi tulla ja realiseerida põllumajandusteemaline projekt, mille nad on juba programmis osalemise kandideerimiseks valmis kirjutanud. USA-sse lähevad selleaastased tudengid märtsi lõpus; praegu korraldatakse neile mitmesuguseid ettevalmistuskursusi, mille üheks osaks on inglise keel. Viimase eest kannangi hoolt mina.

Tööaja alguseks pean ma päevast kontorissejõudmist, sest seal hakkan interneti vahendusel otsima inspiratsiooni järgnevaks tunniks. Hommikul ärgates ei ole mul tihti õrna aimugi, mida ma pärastlõunal tudengitega tegema hakkan; ma ei kasuta traditsioonilist keeleõpikut, sest ma ei pea ennast õpetajaks või „professooriks“. Tavapäraseks keeleõpetamiseks on nii ülikoolis kui ülalkirjeldatud programmis inimene olemas; mina hoolitsen selle eest, et tudengid rääkima hakkaksid. Selleks kasutan ma kõikvõimalikke simulatsioone ja muid rollimänge, või lihtsalt vestlust. Näiteks jagan kätte paberilehed, kus on lühike jutt, ja panen nad omavahel saadud info põhjal diskuteerima ja teineteisele küsimusi esitama. Viimati jagasin kõigile kätte FBI koduleheküljelt prinditud Most Wanted ehk kõige tagaotsitumate kurjategijate elulood, ja nende põhjal mängisid osalejad ülekuulamist, kus üks oli tunnistaja, kes pidi välja mõtlema loo, kuidas ta tagaotsitavaga isiklikult kohtus.

Iga kord peab midagi uut välja mõtlema, ja selleks on vaja pidevalt loovat lähenemist. Õnneks on internet seni olnud ammendamatu info- ja inspiratsiooniallikas.

Kui tund on ette valmistatud ja paberile trükitud-prinditud, jooksen ma sööklasse, ja sealt edasi programmis osalevate tudengite hostelisse, kus ühtlasi toimuvad koolitused. Järgmise päeva hommikul kasutan tavaliselt sama materjali ülikoolis.

Guyaquill-Montanita-Quito

Lihtsalt Montanita

Tulega mängimine

Guyaquilli-reisi sisse mahtus veel Montanita-külastus. Tegemist on aastaringse ja ööpäevaringse karnevalikeskusega – rannaküla, kus 360 päeva järjest peetakse pidu. Koht on eriti populaarne surfarite hulgas. Sel korral oli tegu veidi suurema üritusega, sest vähegi taskukohased ööbimiskohad olid ära võetud. Viimases hädas sõitsime kohalike elanike soovitusel taksoga 10 kilomeetri kaugusele naaberkülla, kuid sealgi polnud samuti ainsatki vaba voodit, ehkki taksojuht kasutas kõiki oma tutvusi, et meile kohta leida. Ometi oli sel õhtul meiega majutusingel. Nimelt leidsime kolmanda-ja-neljanda inimese kaudu ühe poodniku, kes oli nõus oma poe kohal oma magamistoa kasutada andma. Tegu oli lihtsaima laudadest onniga, mida ma tükil ajal olin kohanud, ja voodeid oli nelja inimese jaoks kaks, aga tol hetkel olime selle üle rõõmsamad kui tavaolukorras kõige luksuslikumagi hotellitoa üle. Eriti siis, kui meile teatati, et tegu on ainsaima teadaoleva vaba toaga, mida lähiümbruses leidus.

Olime antud hetkel tõepoolest neljakesi, sest meiega oli kanada noormees Matt, kellega Annika ja Helen Galapagoselt tuttavaks said. Noormeheks pidasin teda seni, kuni arvasin ta olevat umbes minuvanuse. Pärast seda, kui ta väitis end olevat neljakümnene, võisin vaid mõelda, et kui ta just ei valetanud, siis on ta küll ülihästi säilinud.

Kanadalasega juhtus reisi ajal üks kurb lugu: istusime bussijaamas väikese laua ümber, ja ta pani oma neli kotti enda ette põrandale. Kui hakkasime püsti tõusma, avastas ta, et sülearvuti on kadunud. 3000 dollariline läpakas, milles Mattil oli väidetavalt 75% eluks vajalikud asjad, kadus ära sõna otseses mõttes meie nina all. Selliste üllatuste osaliseks saavad paljud heaoluriikidest pärit turistid, kes ei tea, et Ecadori-suguses riigis ei piisa asjade enda läheduses hoidmisest. Isiklikud asjad tuleb füüsiliselt nii tugevasti kui võimalik enda vastu suruda. Kui selgus, et Matt oli sülearvuti 5 minutit enne selle kadumist korraks kotist välja võtnud, ja kui arvestada asjaolu, et ta tegi seda Guyaquillis, siis imestada oleks võinud vaid selle üle, kui see oleks tal alles olnud. Viibisime riigi suurimas taskuvaraste pesas. Tundub, et Matti kogemus oli sellegipoolest liiga karm.

Lisaks sülearvutile suutis Matt ka minu Loneley-planeti ära kaotada. See juhtus tagasiteel Quitosse. Ta küsis seda lugeda, ja ajal, kui ma olin magama jäänud, tõstis ta paanikat, et telefon kukkus maha. Aitasin tal seda otsida, ja lõpuks leidsimegi. Kui jõudsime Quitosse, märkasin kohe pärast bussist mahatulekut, et Lonley-planetit pole; Matt ütles siis, et „eee, see…oli minu käes, vist…kukkus maha“. Buss oli minut tagasi Garaaži sõitnud, kuid mul oli pilet koos kohanumbritega alles, ja olin viimane, kes väljus. Bussijaama töötajad palusid oodata ja lubasid asja uurida. Ootasin umbes nelikümmend minutit, kui viimaks öeldi, et ei leitud midagi. Sellise asja kadumist ma ei oska kuidagi seletada, sest ma ei suuda uskuda, et keegi kohalik tahaks räbalaksloetud inglisekeelset reisiteatmikku varastada. Samalaadselt läks mul mõned kuud tagasi bussis kaduma ka hispaania keele konspekt. Loogikat pole, aga reaalsus on, et Ladina-Ameerikas tuleb isiklikud asjad enda nägemisulatuses hoida. Kui midagi silmapiirilt kaob, siis suure tõenäosusega on see kadunud, sest puudub mehhanism, mis aitaks seda tagasi saada.

Eestlaste saabumine Galapagoselt

Tehtud!

Käib töö ja vile koos...

Veel pooleldi heledapäine...

Galapagose reisiga (õigemini selle lõppemisega) seoses on minulgi mõned muljed jagada. Kuulsatele saartele sõidetakse lennukiga mereäärsest linnast Guayaquillist. 2-miljonilise elanikuga on see Ecuadori suurim linn. Et Annika ja Helen pidid pärast Galapagoselt saabumist paariks päevaks Guayaquilli jääma, leppisime kokku, et tulen isegi selleks ajaks sinna. Tegemist ikkagi Ecuadori modernseima paigaga, kus inimesed on kuumemad, vabamad ja avatumad kui Quitos. Seda tahtsin oma silmaga näha, pealegi igatsesin päikest ja soojust, mida rannaäärses kohas on kordades rohkem kui andides.

Kasutasin Guayaquilli sõitmiseks ööbussi, reis pidi kestma 8 tundi. Reeglina. Minu puhul kehtivad reeglid harva, enamasti aga erandid. Nimelt tundsin läbi (pool)une, et buss sõidab kahtlaselt aeglaselt, pidurdab kahtlaselt tihti ja seisab kahtlaselt kaua. Ma ei saanudki teada, mis tee peal täpselt toimus (inimröövi katse?), kuid sihtpunkti jõudsin 13 tundi pärast startimist – lubatud kella 7 asemel kell 12 päeval. Selle aja sisse mahtus veel hommikune tunnine paus restorani ees, kuid sellel ajavahemikul sain ma vaid oodata bussi liikumahakkamist, sest süüa mulle ei antud – minu järjekorra ajaks oli toit otsas, järel oli vaid kohvi. Mis siis, mõtlesin vaid, sest olen sellega juba väga harjunud, et iga päev on täis üllatusi, ja kõik üllatused ei saa olla meeldivad.

Guayaquill üllatas eeskätt oma ilmaga. Soe oli seal küll, nagu alati, ja lühikest särki võis kanda nii päeval kui öösel. Päikese asemel olid aga taevas pilved, ning aeg-ajalt sadas kerget vihma. Nii jätkus see ka järgnevatel päevadel, ja eriti üllatas mind see, et Quitos paistis päeval kogu aeg päike. Hiljem sain teada, et selline ilm ongi sellele kohale tüüpiline, sest tegemist on ranniku talvega.

Guyaquillis pandi Annika ja Heleni käe läbi toime minu suhtes üks saatuslik tegu. Nimelt värvisid nad mu juuksed süsimustaks. Lugu sai alguse kaubanduskeskusest, kus ma võtsin juuksevärvi kätte ja pomisesin pahaaimamatult, et huvitav, kuidas ma mustade juustega välja näeksin. Helen ja Annika hakkasid seda kuuldes peale käima, et loomulikult osta värv ära, me tahame minna peole kellegagi, kes näeb välja nagu kohalik! Sellest päevast alates olengi juuste poolest selline, keda ei ole võimalik rahvamassi hulgast eristada. Nahavärvi poolest on Ecuador kirju – mõni inimene on heledam, mõni tumedam; juuste poolest on aga eranditult kõik tumedad. Enne Guyaquilli saabumist võis näiteks kontserdil mind kergesti 5 meetri kauguselt üles leida, sest hele pea oli rahva seast kergest märgatav. Nüüd on see võimatu.

Lisaks ilmale Guyaquill teisi üllatusi ei pakkunud, kuid seda ma ei oodanudki, sest tegemist pole mingi arhitektuuripärliga, nagu näiteks Quito või Quenca. Sellegipoolest ta mulle meeldis, kuigi enamik inimesi peavad seda linna igavaks. Ta on kõrgem ja avaram kui Quito, atmosfäär on vabam ja aeglasem (rahulikum). Üllatuslikult polnud Guyaquillis peaaegu üldse turiste (valgeid), kuigi võiks eeldada, et Galapagose külastajad veedavad ka siin mõned päevad.

Eestlaste kaootika

Annika+sakslane tänavalt

Siin nad on

Üks uudistest, mis on peaaegu kulunud, on see, et Ecuadoris on praegu kaks Eesti tüdrukut – Annika ja Helen. Nad on siin olnud juba umbes poolteist kuud, kuigi aeg-ajalt käivad nad kusagil ära. Kõige huvitavam on nende puhul see, et nad oskavad oma väljailmumisega lõputu arv kordi üllatada. Ecuadoris on lisaks Quitole palju-palju vaatamisväärset, ja nii teatavad nad mõnel päeval, et homme sõidame näiteks nädalaks Mantasse. Peame õhtul lahkumispidu ja mulle öeldakse, et 7 päeva pärast näeme. Sellistel puhkudel heliseb tavaliselt hiljemalt kahe päeva pärast telefon, ja eestikeelne hele hääl teatab, et oleme juba tagasi, plaanid muutusid. Teinekord juhtub, et ei sõidetagi plaanitud kohta, ja mulle helistatakse, et oleme endiselt Quitos. Rekordarv plaanimuutusi oli neil minu mäletamist mööda 2 päeva jooksul 4 korda – lõpuks sõideti välja 3. päeva õhtul, kuigi esialgselt pidi juba 1. päeva hommikul ühte teise kohta mindama. Ainus plaan, mille tüdrukud ellu viisid, oli 8 päevane Galapagose-reis, sest nii kaugelt ei saanud ära tulla. Oleks see võimalik olnud, oleksid nad kindlasti poole varem saabunud, sest vähemalt viimased päevad möödusid neil igavuse kannatamise tähe all.