Miami-jutud

Miami Lennujaama uksest valjudes uskusin mõnda aega, et olen suure mootori juurde sattunud, enne kui taipasin, et selline ongi õhutemperatuur :)
Floridas on enamikesse hoonetesse, eriti kauplustesse, sisenemisel, tunne, nagu astuks kulmkappi. Kõige rohkem varskendust pakuvadki siseruumid, sest valjas on vaga palav, isegi oosel. Meri pole ka alternatiiv, sest kohati tundub seal soemgi kui valjas. Mõnevõrra lahedamaks teeb olemise vihm, ja seda tuleb suvisel ajal taevast tihti ja ohtralt. Autodest valja astudes on ka veidi harjumatu, et on palav, sest sees on jahutus.
On uldteada, et autota on Ameerikas keeruline elada. Mina proovisin seda, ja õnnestunult :) USA infrastruktuuri tase on osariigiti vaga erinev. Maletan, et Bostonis ja New-Yorgis oli see igati eeskujulik, kuid neid paiku tuntakse ka kui uhistranspordi musternaidiseid. Florida piirkonda peetakse veel suhteliselt heaks (see on sõna otseses mõttes suhteline!). Miami Beachile minekuks otsustasin kasutada jalgratast, sest teades oma autojuhtimise oskust, ei kaalunudki ma auto rentimise võimalust. Siinses multikultuurilises hiigellinnas tuleks sukelduda vaga erinevate soidustiilide keskele: Ladina-Ameerika, Kariibi mere jt kohalike saarte ja angloameerika liikluskultuurid on taiesti erinevad, lisaks on tanavatel hulgaliselt turiste, kellel tihti pole aimugi, kus nad parasjagu asuvad. Nii suudab Miami liiklusõnnetuste arvu osas konkureerida vaid New-Yorgiga, ja minul polnud tahtmist seda kaost omal nahal jargi katsetada. Niisiis valisin bussi. Mulle meeldib siinsete busside juures jalgrattaraam, mille kulge saab ratta kinnitada. Uldiselt tundub Miami bussiliiklus olevat sotsiaalprojekti, sest lõviosa sõitjatest on pensionarid, ja iga paari peatuse jarel ajab bussijuht reisijad tahapoole, et teha ruumi ratastoolile, kelle jaoks bussi eesosa on reserveeritud. Vahepeal sisenes vahihaige naine, kes oigas kovasti, kuni haigla peatuses maha laks. Taolisi markantseid hetki oli soidu jooksul palju, olgu mainitud veel latiino vanamees, kes istus mu selja taga, jorises vahetpidamata ning aeg-ajalt torkis mind napuga.
Alustasin bussisoitu lennujaama lahedalt, kus oli mu oobimiskoht (kui Calloway road, NW 87 Avenue). Bussi pidi kaua ootama: aegade asemel oli bussipeatuses marge, et saabumine on 8-20 minuti jarel; reaalselt tuli oodata vahemalt 30 minutit (pidi ka umber istuma). Buss peatus kohe, kui oli vaevalt hoo sisse saanud, lisaks põikas tihit kõrvaltanavasse, ja tuli jalle põhiteele tagasi. Sellegipoolest on ullatav, kuidas saab nii luhikest vahemaad nii kaua soita. Loo moraal: elad USA-s, osta auto, kulastad USA-d, rendi auto!
Mõne sõnaga Miamist: USA on uldiselt tuntud rohkete kontrastide poolest, kuid Miamis joonistuvad need eriti selgelt valja. Siin leidub uhes kohas peaaegu koike: erinevaid inimesi ja nahavarve; noudlust ning pakkumist igale maitsele nii kultuurilises, meelelahutuslikus, religioosses kui, miks-mitte, ka seksuaalorientatsioonilises mottes :) Siin on ohtralt raha: see on tommanud ligi nii neid, kes oskavad seda teenida ja kulutada, aga ka neid, kes sooviksid seda teha, kuid kellel raha pole.
Mulle meenuvad Mamiga seoses kaks filmi: Cocain cowboys ja Miami Vice. Esimene neist kirjeldab seda, kuidas 80-ndatel aastatel tekkis lõviosa Miamis ringlenud rahast Ladina-Ameerikast saadetud kokaiini vahendustegevusest. Miami Vice kirjeldab narkoari ja selle vastu võitlemist. Tana sellist ulatuslikku narkoari Miamis ei toimu, kuid kuritegevus on sellegipoolest USA uks korgemaid. Uks probleem on ilmselt erinevate kultuuride segatus, mis tekitab igal tasandil konflikte. Muu hulgas on seda naha ka linnavalitsuse tasandil: Miami on uks vahestest USA linnadest, mis 2001. aastal laks reaalselt pankrotti ja on seda suurestis tanaseni. Pankrot omavalitsuse puhul ei tahena tegevuse lopetamist, kull peab USA-s sellisel juhul osariigi kaest laenu saama, mis tahendab uhest kuljest raha juurdevoolu, kuid teisest kuljest kasvab volakoormus.
Tundub siiski, et Miami on puuab leida ka uusi funktsioone, mis siiani lausa tundmata. Naiteks asja valmis uus teatrikompleks: seni teatriskaimise võimalus suuresti puudus, ja Miamis sai vaid pidutseda. Puutakse arendada ka ulikoolide vorgustikku.
Kui kõik kulgeb plaaniparaselt, olen homme hommikul juba Kolumbias. Siia USA-reisi juurde oleks nii mondagi jutustada ka sellest, kuidas ma Bahamal kaisin, aga aeg on otsas. Teen seda kindlasti hiljem!

Postitus Berliinist

Postitus Berliinist

Berliin on alati olnud üks mu lemmikkohti kultuurilises mottes - seal on ideaalne atmosfäär (vaba aja veetmiseks, vaimu puhkamiseks jne), ja kui keegi küsib, kus ma koige meelsamini ohtut veetma läheks, siis kindlasti asuks see koht Berliinis. Üks soovitustest oleks minna Bernardstrasse kanti - see on tänav, mille kohal paiknes Berliini müür. Piirkond on väga turistilik ja hinnatasegi vastav, kuid kui sinna ohtul hämaras rahvaga satute, siis pole vaja minna pubisse (neid on siin küll ka hulgim), vaid ostke poest ölled ja siirduge Mauerparki (Müüripark). Minu jaoks on see justkui Berliini variant Tartu Toomemäest. Kui Toomemäe atraktiivsus seisneb suuresti alkoholikeelu-vaba tsoonis, siis Saksamaal avalikus kohas alkoholi tarvitamise keeldu pole. Sellele vaatamata kogunevad paljud ohtuti just sellesse parki. Koht ise pole estetilises mottes väärtuslik, pigem hooldamata ja veidi räpane. Samas näeb ta koos kohalviibijatega välja töelise rahvapargina, kus igat sorti inimesed kogunevad spontaansetele pidudele, sama spontaanselt tekivad seal öhtu jooksul ka muusika ja lökked. Kui ölu peaks otsa saama, siis ei pea uue järgi poodi minema, sest kohe ilmub nagu tellitult üks vanamees, kes pakub mööduka tasu eest ölut.
Homme kell 8 väljub lennuk Miamisse. Oleksin ülimalt önnelik, kui ma sisse ei magaks.

Hei-hei!
Siit saab alguse Ecuadori blogi. Hetkel olen küll Eesti pinnal, Tallinn-Riia ekspressis, kuid jalgadega järgmise 13 kuud kodumaad ei puuduta. Esialgu palju kirjutada pole. Loodetavasti saab olema huvitav, st ootamatu. Kui kõik oodatav valmis mõelda, siis oleks pettumus suur, sest kunagi ei lähe kõik plaanipäraselt. Sellepärast ma ei ootagi oluliselt palju.
Reisiplaanist niipalju, et teekond kulgeb läbi Riia, Berliini ning sealt edasi Floridasse. See saab olema kohanemine hispaaniakeelse maailmaga. Näiteks 80% Miami elanike emakeeleks on Hispaania keel. Sisuliselt on tegemist mandri-kuubaga. Postitan midagi selle paiga kohta, kui kohale jõuan. Lätist ja DDR-i jäänustelt vaevalt et midagi eksootilist leiab J. Pärast Floridat suundun mõneks ajaks Columbiasse ja panamasse, kus saab olema paar nädalat ringitiirutamist. Ka sellest kirjutan võimaluse korral sündmuskohalt!
Mõne sõnaga sellest, mida minu käest viimasel ajal kõige rohkem küsitud ja mille kohta on ümmargusi vastuseid antud – miks Ecuador ja mida tegema. Endiselt on meeltesegadust raske kommenteerida, kuid nii on kujunenud ja ilmselt on üritus kunagi millekski kasulik. Seda küll mõtlesin, et nii head võimalust saab viimast korda elus kasutada. Plaanin nimelt lähiaastatel päriselu elama hakata ehk pikemaajalisi plaane teha. Praegune Ecuadoris viibimine ongi üks stabiilsemaid perioode, sest viimase paari aasta jooksul olen teinud pea iga paari kuu tagant midagi, millest hiljuti aimugi polnud. Nüüd on kindel, et olen vähemalt ühes kohas vähemalt aasta.
Järgnevalt kohapealsest elust ja plaanidest, kuid vahepeal kuulame ära Ecuadori laulu:
http://www.youtube.com/watch?v=P86fPsC_cCQ
Niisiis järgneva aasta jooksul olen vabatahtlik – teen tööd, mille eest raha ei maksta. Esimene ja vahest olulisim, mis ära tuleb teha, on kohaliku keele õppimine, sest inglise keelega pole seal midagi peale hakata. Kui mõelda Eestis elavate venelaste peale, siis võiks küll arvata, et võõrkeele õppimine on nii raske-raske, isegi võimatu. Õnneks tundub, et minu puhul on lihtsam, sest raamatute ja kõrvaklappide abil oskan juba ühtteist hispaania keeles öelda ja midagi saan ka jutust aru. Elame-näeme.
Hakkan tegutsema umbes 3 tunni autosõidu kaugusel Ecuadori pealinnast Quitost. Tegemist on haldusjaotuslikus mõttes Kayambi regiooniga, koha nimeks on Cayambe Volcano. Asulat tuntakse ajalooliselt tema elanike tugeva vastupanutegevuse poolest võõrrahvaste (inkad, hispaanlased) kolonisatsioonile.
1950-ndatel kujunes Yacuchimba provints riigi üheks tugevaimaks vastupanutegevuse keskuseks võimude vastu, kelle eesmärgiks oli sisuliselt põhisrahva orjastamine. Hispaania keeles kasutatakse selle kohta väljendit Peonage, mis kirjeldab olukorda, kus töötegijal on suhetes tööandjaga minimaalselt õigusi. Vastupanutegevus on põlisrahva hinnangul olnud edukas, kuna oldi esimesed, kes andsid tõuke 1960-ndatel teostatud maareformile, millega sisuliselt likvideeriti seniste plantaatorite (nn haciendad)) ülemvõim. Vastupanutegevuse üks peamisi eestvedajaid, Transito Amaguaña (Naine!), on tänaseni elus (ligi 100 aastane), ja kohalik rahvas peab teda riigi suurimaks revolutsionääriks ja kangelaseks, kes on teinud palju riigi sotsiaalse võrdsuse nimel. Iseasi on, kuivõrd rahul võib sotsiaalse võrdsusega olla tänasel päeval riigis, kus vähemalt ametliku statistika järgi elas 2008. aastal ligi 40 % elanikkonnast allapoole vaesuspiiri. Demagoogiline oleks seda võrrelda rikaste lääneriikidega, samuti Eestiga, kuid näiteks piirkonna ühe majanduslikult edukaima riigi Argentiina sama protsent on alla 25. Samas on olukord Ecuadoris viimastel aastatel siiski paremaks läinud, (sarnaselt naaberriikidega, kellest paljud said löögi 1999. aasta Brasiilia/Argentiina valuutakriisist) ja põlisrahvad ei vahetaks ilmselt kunagi praegust elu 1950-ndate aastate eelse ajaga.
Yacuchimba elanikkond elatub peamiselt põllumajandusest. Majapidamisele kuulub keskmiselt 6 hektarit (1000m2) maad. Kuna pered on suured (suur järelkasv, palju pärijaid), ei ole kasutadaolev põllumaa olnud piisav ning paljud noored on parema elu otsingul lahkunud linnadesse.
Nüüd on grupp kohalikke noori otsustanud hakata arendama ökoturismi, milles nähakse võimalikku lahendust uute töökohtade loomiseks. Moodustatud on organisatsioon nimega Condor Huasi. Tänaste saavutuste hulka kuulub majutuskeskus turistidele ning matkarada Páramo kuumaveeallikate juurde. Viimane paikneb 3600 meetri kõrgusel, kust avaneb imekaunis vaade Cayambe, Imbabura ja Cotacachi vulkaanidele. Korraldatakse ka rahvaüritusi, demonstreerimaks Kayambi rahvuslikke laule ning tantse. Rajamisel on Kayambi ajaloomuuseum, mis hakkab paiknema Ecuadori endise presidendi Galo Plaza (ametiaeg 1948-52) majas.
Nüüd etteruttavalt minu tegevustest. Minusugused tegelevad selles piirkonnas kõikvõimalike turismiprojekti korraldavate tegevustega alates uute arendustegevuste planeerimisest, mitmesuguste andmete analüüsimisest kuni diskussioonidel osalemiseni. Viimased on seotud Kayambi ajalooga ning tulevikuvisioonide kujundamisega. Tegeletakse veel haciendadega seotud hoonete renoveerimisega (nendest tehakse muuseumid), samuti on mitmekeelsed vabatahtlikud oodatud kirjutama kogukonna ajalugu ümber inglise keelde. Vabatahtlikke oodatakse ka juhendajatena koolidesse, õpetama näiteks arvutit või võõrkeeli.
Ühtegi senti nende tegevuste eest ei maksta, kuid kasu on minu arvates siiski märkimisväärne. Kindel, et oma silmaga saab näha palju sellist, mida enamik nii eestlasi ja ilmselt kogu maailma elanikkond näinud pole. Usutavasti pakub kogu üritus rohkem emotsionaalset naudingut kui mõne jaapanlase fotosessioonituur Euroopa linnades (nähes närviliselt saripilte tegevat ja iga natukese aja tagant kella vaatavat jaapani turisti, tänad paratamatult õnne, et ise tema nahas ei ole J).
Hasta luego! Kirjutan varsti jälle, seniks nägemist!