Ecuadori sisenemine

Tere üle pika aja! Kirjutamine on mitmetel põhjustel olnud raskendatud. Üks neist on väliskeskkonnast põhjustatud energiapuudus. Olen viimased neli nädalat elanud kõrgel mägede ja tuulte keskel.
Esimene positiivne üllatus oli piirikontroll. USA-s reisimine oli mind tõsiselt pannud mõtlema vajadusele korraldada lennureisijatele piirikontrolli kursused, mille programmis oleksid vähemalt dokumendihalduse põhitõed ja suhtlemistreening. USA-sse olen reisinud siiski kõige rohkem paariks nädalaks, Ecuadori pidin aga jääma kaheteistkümneks kuuks.
Ulatasin tolliametnikule passi ja viisadokumendid ning jäin ootama (ebameeldivaid) küsimusi. Olin kergelt hämmingus, kui juba minuti pärast hoidsin templiga passi näpus, ja silme ees oli silt „Welkome to Ecuador“. Ainsad sõnad, mida passikontrollis kuulsin, olid „Por favor“ ja „Gracias“.
Kui järele mõelda, on piirikontrolli ülesanne koguda iga reisija kohta kokku teatud info. Seda infot saavad pakkuda vaid dokumendid, mida reisijad on kohustatud esitama. Ma ei tunne küll erinevate riikide tollieeskirju, kuid tundub, et üldises plaanis on kogutav info üks ja sama. Kuna dokumentides on selgelt kirjas, kes on isik, kust ta tuleb, ja mis eesmärgil riiki siseneb, ei leia ma ühtegi põhjust, miks peaks kõigilt midagi täiendavalt küsima. Nii ei saa ma aru, kuidas muudab USA piirikontrolli töö tulemuslikkust see, kui iga reisija suuliste küsimustega risttule alla võetakse, alustades vestlust umbes selliselt: „sa, mees, tahad meie riiki tulla? No vaatame-vaatame, praegu otsustan Mina, millistel tingimustel sa tuled, ja kas sa üldse tuled!“. Ainus tulemus, mida mina näen, on see, et piirivalve kulutab enda ja reisijate aega.