Esimesed muljed Ecuadorist tõid mulle silme ette pildi viimasest majanduslanguse perioodist Eestis, ehkki võrdlus Eestiga jääb kahvatuks. Mäletatavasti oli hiljutise majandusbuumi ajal igat sorti ostu-müügitehingute ajal kliendiks olemine üks valu ja vaev, sest kaupmeestel läks nii hästi, et järjekordne ostja ees või taga ei omanud nende silmis tähtsust. Raskete aegade saabudes said klientidest kiiresti kuningad, teenindajad muutusid lahkemaks, ning sooduspakkumisi hakkas sadama nagu vihma.
Ecuador on selles osas justkui „Eesti kuubis“. Siin on igat sorti kaupa tunduvalt rohkem kui nende ostjaid, ja vaevalt leidub kohti, kus keegi ei püüaks sulle midagi maha müüa. Tänavaääred on täis poode, mille ustel kaupmehed üksteist üle karjudes kutsuvad rahvast kaupa ostma. Pea iga teeristi peal vehivad jalakäijate ninade ees kaubitsejad täpselt samade produktidega, mida pakutakse poodides. Sama kaup „hõljub“ ka sõiduteedel autode vahel. Vaevalt õnnestuks sõita mõnes kaugliinibussis, kus keegi ei tuleks reisijate nina alla jäätist, limonaadi või mandariine lehvitama. Maiustused on üks tüüpilisemaid, kuid kaugeltki mitte ainus pakutav kaup. Päeva jooksul kuuleb ostusoovitusi peaaegu kõige kohta, mida võiks ette kujutada. Pakutakse riideid, päikseprille, CD plaate, suitsu, kommi, loteriipileteid; aeg-ajalt tehakse mõni ostupakkumine, millest ei oskaks unistadagi, näiteks televiisoriantenn. Tüüpiline müügiinimene hoiab oma kaupa kummaski käes pea kohal ning hüüab monotoonse tooniga vastavalt pakutavale sortimendile näiteks „mandarinas-un-dollar-mandarinas“ või „juegos, aguas, limonadas“. Osavamad ja karismaatilisemad kaubitsejad sisenevad bussidesse kotitäie kaubaga, mille nad igale reisijale kätte jagavad, ning seejärel pikema loengu peavad sellest, kui hea ja ainulaadne pakutav šokolaad või pastapliiats on. Mõni neist on ennast kostümeerinud sõna otseses mõttes klouniks.
Müügiks ei pakuta vaid füüsilisi tooteid. Igas vähegi rahvarohkemas kohas on vähemalt kaks poissi, kes soovivad saapaid puhastada. Tänavatel käivad ringi autopesijad, kes võivad autojuhile märkamatultki olla juba mõne auto puhtaks nühkinud, ja küsivad selle eest tasu. Autode vahele ilmuvad ootamatult mitmesugused artistid, kes demonstreerivad näiteks oma tuleneelamise, tõrvikute või pallidega žonglöörimise oskust. Bussidesse sisenevad kõikvõimalikud artistid, kes laulavad kitarride saatel või esitavad raadiomakiga karaoket. Kohtab ka selliseid, kellel pole midagi pakkuda peale pika jutu oma kurvast elust.
Pealtnäha tundub liikuvate tänavakaubitsejate olukord olevat lootusetu, sest neid on ilmselgelt liiga palju. Seda üllatavam on näha, kuidas teenivad raha need, kes midagi vastu ei paku. Umbes kaheksal juhul kümnest siseneb liinibussi keegi, kes hakkab kõva häälega jutustama, kuidas tema ja ta perekond elab raskustes, ning palub abi. Liialdamata võin öelda, et alati poetab üle kolmandiku umbes 35 reisijast neile viie-või kümnesendise. Ühes bussis teenitakse selliselt umbes viie minuti jooksul kuni üks dollar. Siinset hinnataset arvestades pole see sugugi halb. Vähe sellest, et Ecuadoris on võimalik kerjamisega ära elada, on ka tõenäoline, et bussides annetuste palujate sissetulek on suurem mitmetestki palgatöötajatest, näiteks pangatelleritest, kes teenivad alla 400 dollari kuus.
Kellel vähegi raha, sellel on Ecuadoris igakülgselt head võimalused. Siin saab kõike lihtsalt ja kiiresti osta. Usun, et kui mul tekiks keset tänavat äkki vajadus autot osta, siis tarvitseks vaid veidi kõvema häälega seda soovi väljendada, ja ma saaksin auto kiiremini, kui suudaks ette kujutada. Rääkimata lihtsamatest ja sagedamini kaubeldavatest müügiartiklitest nagu uimastid, naised jne. Sõiduteed võib heal juhul pool minutit silmitseda ilma ühtegi taksot märkamata. Enamasti on neid vaateulatuses vähemalt kolm. Taksojuhidki ei oota magavate kassidena, et neid märgataks. Igale jalakäijale hüütakse aeg-ajalt järgi „Taxi-taxi“, et ta oleks teadlik takso lähedalolekust. Arvatavasti samal põhjusel annavad taksojuhid signaali, kui nad jalakäijatest mööduvad. Midagi promo-taolist tehakse ka liinibussides, kus üks noormees ripub käsipuust kinni hoides bussi uste vahel ning hüüab üle tänava näiteks „Amazonas-La Prenza-Aeropuerto!!!“. Iseäranis lihtne on suures bussijaamas leida sobivat bussi: tuleb vaid veidi kõrvu kikitada ja aru saada, millisest suunast hüütakse „Ambato-Ambato!!!“ või „A Quito-a Quito-a Quito!!!“.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment