USA riik muretses minu pärast rohkem kui Eesti riik...

Millalgi enne Ecuadori saabumist andsin Eesti Välisministeeriumi koduleheküljel spetsiaalse registreerimisnurga kaudu teada, et viibin Ecuadoris. Igaks juhuks, ehk on vaja kiireloomulisi teateid või juhtnööre anda mõne kriitilise olukorra puhul.

Hiljuti juhtus midagi, mis oleks minu arvates võinud pälvida Eesti riigi tähelepanu. Selle asemel leidsin üllatuslikult teate USA saatkonnalt. Olen USA-s kokku mõned nädalad viibinud; sellest ilmselt piisas, et see riik mind sedavõrd omaks on võtnud, et minu eest kodaniku kombel hoolitseb. Teade puudutas Tungurahua vulkaani, mis asub otse Banose kõrval - populaarne sihtkoht, millest mõned postitused tagasi kirjutasin (ainus vulkaan, mis aeg-ajalt purskab).

Teade ise oli järgmine:

Tungurahua vulkaanis on toimunud laiaulatuslik vulkaanipurse. Vulkaanituhk liigub tuulega üle Chimborazo provintsi ja kandub edasi Guano ja Guayase provintside suunas. Lähedalasuvad maanteed ja asulad on liikumiseks suletud ja elanikud evakueeritud. USA saatkond soovitab tungivalt oma kodanikel hoiduda reisimast antud piirkondadesse. Tunghuraua vulkaan paikneb umbes 140 kilomeetri kaugusel Quitost. Geoloogid jälgivad hetkel põhjalikult vulkaani tegevust. Vaatluste tulemusi võib näha www.igepn.edu.ec , lingilt "volcanes".

Värskelt pursanud vulkaan (allikas: www.igepn.edu.ec)

Quilotoa 4. osa: Ümber kraatri

Argentiinlase ja inglasega sai kokku lepitud, et alustame teekonda ümber kraatri kell 7 hommikul. Jalutuskäik pidi kestma 4-5 tundi. Eelmise õhtu vihm oli kadunud, ilm muutus hoopis päikseliseks, ehkki oli piisavalt külm.

Kraatrit ümbritsevale rajale tuli ronida pikalt m

ööda kaljusid. Edaspidine teekond meenutaski suuresti kõrgele mäkkeronimist, ehkki mitte pidevalt kõrgele üles, vaid aeg-ajalt pikalt alla, ja jälle üles. Kraater ise asus sügaval kalju avause põhjuas, ehkki fotolt pole see tunnetatav. Alla vee äärde minek pidi kestma

umbes pool tundi.

Päike küttis hommikuse külma ja karge ilma kiiresti palavaks, ja varsti osusid minu kindad, sall ja nailonjope kasutuks. Selga jä

i

vaid puuvilllane pullover, ja sellegagi oli kohati palav.

Maastik vaheldus pea igal sammul. Aeg-ajalt oli näha järve, tihti kadus see mägede taha. Iga kord, kui ma meie hostelit ehk stardipunkti märkasin, tuli meelde trummilööjate lugu ühest kunagi loetud juturaamatust: "lähevad-lähevad, aga kohale ei jõua...". Muudkui kõndisime, aga hostel oli ikka ebanormaalselt lähedal; samas ring, mis tuli teha hostelisse tagasijõudmiseks, tundus silma järgi pikk-pikk. Valdavalt ümbritsesid meid kaljuseljakud, metsad ja erinevat värvi taimestikega kaetud maastikud; aeg-ajalt märkasime põlde, karjamaid ja külasid all orus . Mõtlesin, mis saaks siis, kui sellel järsul kaljul, mida mööda peenike rada kulges, komistaks ja kukuks? Kindlasti järgneks sellele pikk allaveeremine, aga kes mulle pärast appi tuleks? läheduses ei paistnud suurem osa ajast ühtegi hingelist olevat; loota võik s

vahest turistidele

, kes vähemalt mõned korrad päevas seda rada läbivad.

Tegime ühe valearvestuse, mis muutis teekonna ligi tunni võrra pikemaks. Ühes kohas hargnes tee kaheks: oli valida, kas minna järvega külgnevat teed pidi mööda järsku mäge üles, või ringiga mööda pikemat teed. Mina tegin ettepaneku minna ringiga kulgevat teed, mis oli vähemalt laugem. Õige pea sai selgeks, et laugus oli vaid illusioon: lisaks sellele, et tee hakkas pikalt kulgema kohati vasakule, kohati paremale ümber suurte mägede, mis polnud alguspunktis nähtaval, kulges ta mitmel pool nii üles- kui allamäge. Nii tuli kokkuvõttes ikkagi ronida - oletan, et samapalju, nagu mööda eelkirjeldatud järsku mäge.

Teel kohtas nii lambakarju, üksikuid hobuseid kui loomakarjatajaid. Aeg-ajalt tuli mööduda ka taludest - järjekordne näide elu võimalikkusest kõige kaugema ja üksikumanagi tunduvas paigas. Poolel teel püüdsime kinni ühed sakslased, kes arvatavasti olid kaua aega enne meid teekonda alustanud, sest nad ütlesid, et minge edasi, meie nii kiiresti ei jõua kõndida.

Olin

uulnud, et elavatest-liikuvatest objektidest pilte ei lubata siinkandis teha (va tasu eest). Arvasin, et kohalikele lihtsalt ei meeldi, kui neid igapäeva tegemiste juures segatakse ja nende näoga fotod laias maailmas leviksid. Võib-olla see kunagi oligi nii, aga nüüd on siin tekkinud täiesti omaette tööharu - fotomodellindus, kus põhivanendina kasutatakse koduloomi. Näiteks m

öödusin poisist laamaga. Surusin kaamera kotti ja püüdsin süütu näoga mööduda, kui poiss hüüdis: laamast pilti ei taha teha? Tahtsin küll, aga soov ei olnud nii tugev, et selle eest maksta. Vastasin eitavalt, mille peale poiss mind lunima hakkas: kuidas ei taha, vaata kui ilus loom! Või tee siis minustki pilti.

Ei õnnestunud külapoisil end ega looma minule modelliks meelitada - mul tekib vastureaktsioon, kui keegi püüab mind veenda tarbima midagi, mille suhtes ma pole huvi ilmutanud. Pealegi olin ma seesuguseid loomi piisavalt näinud.

Ilmaga oli suuresti vedanud, sest pärast umbes 4-tunnist teelolekut, kui meie alguspunkt lootustandvalt lähenema hakkas, oli päike kadunud ja taevas tumenes. Vihmapiisku tundsin täpselt sel hetkel, kui olin mägirajast alla jõudnud ja astusin asfaldteele, mis kulges külakeskusesse. Kõht oli tühi, ja kohikusse tuli juba joosta, sest vihm oli võtnud täistuurid.

Quilotoa 3. osa: vihm ja külm

...algus üle-eelmises postituses.

Autost väljudes

leidsin end keset täistikitud hostelitega küla. Hakkasin neid järgemööda külastama, ja viimaks peatusin ühes, kus oli kohvik, sest polnud kaua söönud.

Kõrvallauas ajasid juttu latiino ja eurooplane. Latiino tuli varsti minu juurde ettepanekuga rääkida kaamera ees midagi minu keeles. Ta vennal oli tulemas sünnipäev, ja ta kogus filmilõike, et erinevas keeles õnnesoove salvestada. Hea ja originaalne mõte!
Pärast antud juhtumit otsustasin kõrvallauas istujatega ühineda. Jutuajamine oli ainuvõimalik tegevus, sest vihma kallas nagu oavarrest ja välja jalutama ei kutsunud miski, ehkki olin mõelnud enne pimeda saabumist küla peal tiiru teha. Käisin vaid kümne meetri kaugusel turul, kus ostsin salli. See oli vajalik, sest Quilotoa-suguses kõrges kohas on öösiti väga külm, ja

päeval on "lihtsalt külm".

Pärastlõuna ja õhtu möödusid nimetatud kohvikus juttu ajades.

Minu uuteks jutukaaslasteks osutusid

argentiinlane ja inglane. Mõlemad olid omal käel reisima tulnud ja sealsamas kohvukus tuttavaks saanud.

Õhtutundidel hakkas kaugustest kostma muusikat. Suundusime rütmide suunas. Naaberhostelis oli modernne indiaani pidu - rahvas kandis tänapäeva riideid ja kõik nägid üsna meie moodi välja, aga kohale oli kutsutud rahvabänd, kes traditsioonilises umpa-umpa rütmis muusikat tegi ning, ning pidulised väänlesid kesest põrandat nagu vihmaussid. Peo "süüdlane" oli Hotellipidajatest perekonna noorim liige, kellel oli täitunud 25 aastat. Majas polnud sugugi vaid kohalikud, sest muusikarütmide peale olid kokku tulnud pea kõik ümberkaudsete hostelite küllastajad. Oli nii Ecuadori linnainimesi kui välisturiste.

Väljas möllavat koerailma arvestades oli peo parimaks osaks Canelazo, mida hosteli peremees terve õhtu jooksul rahvale

tasuta

välja valas. Tegemist on ühe kõige tüüpilisema Ecuadori joogiga, mida serveeritakse kuumalt: selle valmistamiseks pannakse keevasse vette ohtralt "panelat" (suhkruroo produkt, võrreldav pruuni suhkruga) ning lisatakse piiritust, sidrunit ning kaneeliroogu. Kangus on umbes 35 kraadi. Lisaks külmarohule andis piisavalt soojust ka Raudahi.

Kui ma hilisõhtul hostelituppa jõudsin ja soojad riided maha võtsin, tundsin end kui lapimaal. Deda üllatavam oli tunda, kuidas umbes 10-kilone 4-osalien tekk mind uuesti soojaks küttis, kui olin selle alla pugenud.

Järgneb...