Viimane tagasivaade USA-st

Tere üle pika aja. On väga vähe olnud võimalusi pikalt internetis olla. Olen viimaseid tunde Kolumbias, Medellini lennujaamas, ja ootan lendu Quitosse. Minu „uude ellu“ (Ladina-Ameerikas) on pärast suuri seiklusi saabunud otsustav pööre: minu üks parimaid sõpru Arvo Anton alustas reisi tagasi Eestisse. Ta on viimastel nädalatel olnud mulle nii tõlgiks kui reisijuhiks, nüüd olen oma pea olematu hispaania keele oskusega sama hästi kui keset džunglit, kus tuleb leida õige tee. Saab huvitav olema!
Enne kui hakkan jutustama oma viimase kahe nädala ringreisist, teeksin tagasivaate USA-reisile. Püüan seda teha lühidalt, ses üllatuslikult on Ladina-Ameerikas oldud ajal nii palju juhtunud, et sellest kirjutamine lükkub lähitulevikku.
Lubatud Bahama-reisi kohta ütleks kokkuvõtvalt, et läksin paari sõbra soovituse õnge, kes näitasid odavat reisipaketti. Pidin tõdema, et Bahama kruiis on suunatud rikastele turistidele, kes peaksid võimalikult palju oma raha laeva ja saarele jätma. Seetõttu ei saagi olla mistahes sooduspakkumine sellise ettevõtmise puhul tõsiseltvõetav.
Bahama on kuuldavasti meeldiv koht, kuid sinna saab reisida ka omal käel. Soovitan vaid vältida Grand-Bahamat, mis mõeldud lõbustuspargina turistidele, kes ei julge või ei viitsi omapäi liikuda ja keda peab giid käekõrval väidetavalt populaarsemates kohtades ringi vedama. Enamuse ajast veedavad turistid hotellikompleksis ja minu arvates pole mõnel külastajal vajagi sealt kaugemale minna, sest see on justkui muuseum, kuhu on kokku kogutud tervele saarestikule tüüpilisemad vaatamisväärsused (eelkõige rand, palmid, kohvikud-poed, kohalikud tõmmunahalised asukad turukauplejate näol – kõik, mille järgi paika tuntakse).
Mina käisin uudishimulikuna ka saare kaugemates kohtades ning kohtasin mitmeid põlisasukaid. Valge nahavärvi tõttu pakkusin ma paljudele huvi kui potentsiaalne rahaallikas.
Lõpetan USA muljed omapoolsete tähelepanekutega selle paljuräägitud suurriigi elu kohta. Üks suurimaid omapärasid, mida sagedasti kohtasin, olid üliranged reeglid. Pärast taolisi kogemusi ei pea ma USA ühiskonda sugugi liberaalseks, ehkki seal võib olla lubatud palju sellist, millega meie, eurooplased, pole harjunud.
Kõige karmimad reeglid on loomulikult riigipiiri ületamisel. Tervikuna võiks mõista, et USA positsioon maailmas ning potentsiaalsed ohud on tinginud põhjalikud kontrolliprotseduurid, kuid sellele vaatamata on minu arvates see süsteem koomiline. Miamis piiril olles meenutasin reisi Bostonisse, kus mind küsitleti põhjalikult ja kahtlustavalt. Seetõttu olin vaimselt valmis kõigiks ebameeldivusteks. Üllatuslikult osutus piirikontroll põgusaks. See sai mulle saatuslikuks ülalkirjeldatud Bahama reisil. Tulles tagasi Ühendriikidesse, avastas piirivalveametnik, et Miamis unustati mu passile kinnitada tollideklaratsiooni dokument. Piirivalve tegematajätmine, kuid ametniku väitel oleksin pidanud ise selle eest hoolitsema, et see passi külge pandaks. Demonstratiivselt joonistas ta pastakaga passi ringi, kommenteerides, et kirjutab märke, teeb seekord erandi, lubades sarnase juhtumi kordudes isiklikult hoolitseda selle eest, et ma kunagi ei pääse enam Ühendriikidesse.
Lisaks reeglitele on mul siinkohal lisatähelepanek – protseduurid ja nende täitmine on teatud piirides vajalikud, kuid kui ametnik kasutab sellisel moel psühholoogilisi meetodeid ühe paberilipaka puudumisel, siis minu arvates on siin suuresti tegu suurriigi kodaniku komplekside väljaelamisega.
Lisaks piirivalvele tunnetasin taolisi piiranguid paljudes pisiasjades. Näiteks baarid, kus enamasti on range kontroll sisenemisel. Nõus, alaealistel ei peaks sellistes kohtadesse asja olema. Et mina paistan 28 aasta kohta veidi noorem välja ja minult iga kord baaris dokumenti küsiti, seda võiks samuti mõista. On siiski veider, et uksehoidjatele ei meeldinud minu ID kaart. Nad teadsid hästi, millega on tegu, kuid neil olevat reegel, et sisenemisel peab näitama passi. Seagripi oht on ühtemoodi probleemiks paljudes riikides, kuid USA on mulle teadaolevalt ainuke koht, kus lennukis korjatakse reisijatelt kokku kaasasolev toit. Mina pidin ära andma paki küpsiseid – öeldi, et sorry, selline on reegel. Jääb üle vaid küsida, miks reisijatelt ei nõuta kummiülikondade ja gaasimaski kandmist. Viimase näitena tooksin taksotellimise: seisin kahe suure tee ristmikul, kus läheduses hooneid polnud, ja helistasin taksooperaatorile. Mulle vastati, et taksot ei saadeta, kui pole täpset aadressi. Minu selgitused majade puudumisest ei aidanud, sest taksofirmal oli reegel, et täpse aadressita välja ei sõideta. Küsisin abi möödakäijatelt, kes samuti laiutasid käsi, sest ümbruses maju polnud.
Nii on mulle jäänud mulje, et USA elanikud on paljudes valdkondades pandud kuulekalt käske täitma, ja on palju reegleid, mille puhul teatakse, tuleb täpselt nii teha, kuid ei mõisteta, mis eesmärgil Sellised pisiasjad teevad elu keeruliseks, ja mitmed ameeriklasedki, kellega rääkisin, tunnistasid, et saa täpselt aru, miks seda vaja on.
Suheldes kohalike elanikega soovisin kuulda, kuidas hinnatakse olukorda USA-s praeguses majandussurutise tingimustes. Ma ei kohanud isiklikult ühtegi ameeriklast, kes oleks oma riigi olukorra suhtes sama optimistlik kui näiteks Eestis Andrus Ansip. Küll jäi mulje, et suur osa neist on rahul praeguse riigijuhi tegevusega, ja eelkõige seetõttu, et ta vähemalt midagi teeb. Olukord ei saavat olla hullem eelmise presidendi ametiajast, kui riigivõlg kasvas kümnekordseks ning kodanikke julgustati järjekindlalt laenama ja tarbima. Tulemuseks on riik, mis oleks pankrotis, kui tegu oleks firmaga.
Isiklikult leian, et uus USA president on selgelt keeruliste valikute ees, olles saanud kingituseks hiigelvõlad ning sotsiaalabi vajajate armee. Ilmselt pole riigi normaalse funktsioneerimise tagamiseks oluliselt paremaid valikuid kui panustada reformipaketiga tervishoiu ja muude sotsiaalsüsteemide reformimisele, kuna need on aasta(kümnei)d olnud praktiliselt arendamata, kuid riigi elanikele on need süsteemid eluliselt vajalikud. Küll hirmutab mind nende kulutuste katteks väljaantavad riigivõlakirjad ning raha juurdetrükkimine. Pole ime, et spekulandid juba ammu panustavad USA hüperinflatsioonile, müües dollareid lootuses need lähitulevikus odavalt tagasi osta. Selline käitumine paneb mind oletama, et kui maailmamajandus (ja USA oma koos sellega) taas jalad alla saab, jätkub võlgu tarbimine endisel moel. Küsimus on vaid selles, kui kaua on võimalik nii jätkata.

Kiiresti Kolumbiast

Ei ole aega ega vaimu, et pikka juttu kirjutada. Raporteerin lühidalt, et olen Kolumbias alates 30.07. Kohe-kohe läheb lahti sõit põhja poole. Avastamist ootab Kariibi meri ja Panama. Lähitulevikus pikemalt sellest, mis olnud.