Sünnipäev ei ole tore päev

Üritan käesoleva postitusega algust teha lühemate lugudega.

Mulle tundub, et pikki lugusid ei viitsita lugeda, ja pärast järjekordse essee valmimist olen tavaliselt kirjutamisest nii tüdinenud, et kulub vähemalt paar nädalat, enne kui sule alias klaviatuuri kätte võtan.

Aprilli viimasel päeval jõuan veel teha ülevaate sünnipäevast, millest on möödas täpselt 20 päeva. Sündmus oli oluline peamiselt ühel põhjusel - esimest korda elus tundsin, et tegemist on aasta kõige ebameeldiva sündmusega, mis võiks juba möödas olla.

Ei taha vana olla, ja üleüldse ei ahvatlenud mind mõte kohustusest midagi korraldada. Head üritused kujunevad spontaanselt, ja juhuslikult ei olnud mul sünnipäeva paiku tuju suurema möllu keskel olla. Seetõttu hoidsingi esmakordselt seda tähtpäeva enda teada ja avaldasin "saladuse" vaid valitud isikutele.

Sellegipoolest kujunes sünnipäeva tähistamine kolmepäevaseks. Õnneks olid need lühikesed ja rahulikud õhtud, ja neid võib positiivsete tunnetega meenutada. Reedene (peo) õhtu piirdus paari tunniga Huayra Causay kontoris kolleegide keskel. Seejärel läksime tuttava-tuttava-tuttava Pao-ga kammermuusika kontserdile, ja kui ausalt tunnistada, siis koju jõudsin pigem hommikutundidel, kuid kontserdi-järgsed õhtu-ja öötunnid olid mul käesoleva loo kirjutamise hetkel meelest läinud.
Laupäeva õhtu möödus South American Exploreri rahvaga. Sellest naljakast organisatsioonist on plaanis lähiajal pikemalt pajatada. Õhtu sisuks oli restoran ja hasartmäng - kui mälu mind ei peta, siis oli tegemist minu elu esimese kasiinokülastusega, kuigi piirdusin vaid pealtvaatamise-kiibitsemisega.
Tõeline sünnipäeva-päev oli kõige rahulikum. Tõin oma perekonnale tordi, panime küünlad põlema ja maiustasime. Juba pärastlõunaks olin jõudnud selle koleda päeva unustada.

Viimased tunnid banoses

Diana sai Banoses näha vaid öökubisid, hostelit ja bussijaama, sest ta pidi hommikul kohe tagasi Guyaquilli minema. 8 tunni pikkune reis, ikkagi.

Minu aeg oli piiratud viimaste trollide väljumisega Quito lõunaterminalist. Tahtsin kindlasti koskede juures ära käia. Reisibüroo pakkus kolmetunnist chiva-sõitu kohal. Eelmisel postituses märkisin, et plaanisin sarnase koha külastust juba Mindos, ja erinevalt Mindost Banoses ei sadanud. Ekskursioon pidi lõppema kõige hilisemal ajal, mil oleksin veel jõudnud jõuda Quitosse ja viimase trolli võtta. Reisikonsultant lubas kindlalt, et reis ei hiline, pigem lõpetatakse varem.

Chiva: umbes poole tunni pärast läks sõit lahti, sest reisikorraldaja hilines

Reisikonsultandil tuli mind tükk aega veenda, enne kui nõusse jäin. Reis kujunes viimaste aegade kõige lahedamaks ürituseks. Sõiduvahendit chivat märkisin juba ühes eelnevas postituses. Selle kolumbia-tüüpi naljaka veidi Nõukogude Liidu üliõpilasbussi meenutava autoga sõitsime umbes kaks tundi ülesmäge ja möödusime üheksast kosest, mida enne nende turismiobjektiks muutmist kasutati elektri tootmiseks. Ühtegi neist ei saanud kosekeseks nimetada. Hispaania keeles armastatakse tihti kasutada säätast hellitavat kõnepruuki. "Cascada" tähendab koske, ja kui vähegi võimalik, öeldakse "cascadito" ehk koseke. Banose koskede "cascadito"`deks" kutsumine oleks nende narrimine, sest kõik nad olid hiiglaslikud, ulatudes kümnete meetrite kõrgusele. Mõned neist kulgesid üle läbitava raja, ja loomulikult saime seetõttu osades kohtades märjaks, sest chiva reisijate osa oli lahtine. Kõige atraktiivsemaks peatuskohaks oli mägedekompleks, mida ühendas paarisaja meetri pikkune trossidest sild ja õhusõiduk. Täpsemini oli see parim osa minu jaoks, sest kõigile reisikaaslastele lemmikuks oli looduslik bassein, mille kohal olev veejuga tekitas nii duši kui mullivanni efekti. Sinna jõudmiseks tuli ronida vähemalt kahekümne minuti jooksul järsust mäest spiraalikujulist rada mööda alla.

Üks koskedest: suurepärane võimalus benji-hüpet teha, aga ei julgenud

Ma ei läinud ujuma, sest mul polnud vastavat varustust ja polnud ka ujumise tuju. Hakkasin tasapisi rahutuks muutuma, sest järjekordselt olin võtnud liiga tõsiselt ajast kinnipidamise lubadust Ecuadoris. Reis pikenes juba seetõttu, et ootasime pool tundi tumedanahalist poissi, kes sõidu ajal iga kose kohta pikema loo jutustas. Õigel ajal bussiterminali jõudmise lootus hakkas vähehaaval kustuma, kui silmitsesin basseinis mõnulevaid reisijaid, kes kuidagi ei tahtnud välja tulla. Olin küll rahul, kui suundusime minekule, kuid selleks tuli taas ette võtta teekond mööda kirjeldatud järsakut, seekord ülesmäge.

Alla basseini...

Noor reisijuht oli väga kindel, et jõuame õigeks ajaks tagasi, ehkki minu buss pidi väljuma vähem kui poole tunni pärast. Üles chivani jõudmise järel otsustas ta aga hoopis kohvikusse sööma minna ja lubas "hiljemalt veerand tunni pärast" liikuma hakata. Tegin paanikat, ja varsti leiti üks kohalik jalatsikaupmees, kes oli nõus mind oma autoga bussijaama viima.

Kohale jõudsin küll kriitilisest kellaajast veerand tundi hiljem, kuid peagi selgus, et pühade puhul väljuvad trollid tavalisest kauem - kella 23-ni. Seegi lohutus jäi peagi ajutiseks: kolmetunnine reis pidi küll algama 19.30, kuid kell 20 seisis buss endiselt peatuses. Ei oskagi öelda, mis bussijuhi peas toimus, kuid rahvas juba ammu kisas ja trampis jalgadega vastu bussipõrandat. Lõunamaise temperamendiga inimesed kannatavad harva midagi vaikimisi, ja mina elasin sellele "protestile" sisimas elavalt kaasa :)

Lõpp hea, kõik hea - väljuvaid trolle oli Quito lõunaterminalis palju, ja ilmselt töötasid nad niikaua, kui piisavalt rahvast linna saabus.

Mindost ära

Minu ja Diana päevaplaani arutelu meenutas sõnajalaõie kitkumist: lähme Banosesse-jääme siia-lähme Banosesse-jääme siia...kord, kui olime järjekordselt selle teema üles võtnud, märkasime bussiterminali. Olles saanud teada, et buss väljub Banose poole 30 minuti pärast, ja vaadates ühtlasi taevast, oli otsus lühike: jooksime hostelisse pakkide järele, ja varsti istusimegi bussis. Ainus, mis kripeldas, oli plaanitud tuur koskede juurde - Mindo üks populaarsemaid atraktsioone. Lohutuseks teadsime, et Banoses on samasugused kosed.

Sõit kestis tunde - vahemaa polnud kuigi pikk, aga teekond kulges mägedest alla ja üles, vasakule ja paremale. Autoga võtaks see reis arvatavasti rohkemgi aega, sest mäesopid peidavad endas lõputult kohti, millest ei saaks ilma peatumata mööduda. Esmalt tuli sõita tagasi Quitosse, seal võttis kokku kolme terminali juures busse vahetades Banosesse suunduva bussini jõudmine aega vähemalt poolteist tundi.

Kohale jõudsime pärast kella 10. Banost kirjeldasin veidi juba eelmises postituses; olin seal varem lühikest aega viibinud, kuid ööelu nägin esimest korda. Quito kesklinnas on rahvusvahelise kuulsusega umbes jalgpalliväljaku suurune koht - Mariscal - kuhu on suurem osa meelelahutusasutusi (ja pidutsejaid) kokku koondatud. Öine Banos oli justkui Mariscali filiaal, kuid veidi väikesem, kompaktsem, rahulikum ning turvalisem.

Banos oli pühade ajal oluliselt populaarsem kui Mindo, ja ööbimiskoha otsimine ei olnud sama lihtne nagu päev varem. Paljudel hostelite ustel olid sildid: "vabu kohti pole", saadaval olid vaid kallimad toad. Olukord lahenes lõpuks ladinaameerikalikult, nagu ikka: mööduvast autost hüüti, et ühes kohas on vabad kohad, tulge peale, viime kohale. Meiega oli teisigi lageda taeva alla jäänuid; kõigile tundus pakkumine ahvatlev, nii ronisime autokasti, ja meid sõidutati 7-dollarilisse hostelisse. Täiesti normaalne hind, palju rohkem ei peaks maksma. Tingimused olid igati head. Võimatu on hinnataseme seisukohast paralleelide tõmbamine Euroopaga - siin on teine maailm.

Edasi kulges hilisõhtu kuni kella kolmeni sarnaselt tavalise nädalavahetusega, sest diskoteekidega ääritsetud tänavad olid sarnased Quitole.

Uus päev mindos: liblikafarmi

Nüüd hakkavad tulema üllatused. Nagu varem kirjutasin, olin enne nädalavahetust mõtlik, kas õnnestub pühade ajaks Mindosse või Banosesse minna. Käisime mõlemas kohas. Nimelt oli Mindo kohal juba alates hommikust tumedad pilved, ja järgnevate tundide jooksul sadas lakkamatult.

Jõudsime ära käia liblikafarmis. Tegemist oli Ecuadori suurima liblikate elukohaga - 25 eri liiki. Pole sellelaadset paika varem külastanud, ja kui ma siiani olin kuulnud sõna farm, siis kujutlesin selle all kõikvõimalikke isendeid, kuid minu pähe poleks mahtunud, et ka liblikatele võib kasvandus olla.
Farmi suurus oli veidi üle 600 ruutmeetri, ja suurema osa territooriumist võtsid enda alla erinevat liiki puud ja põõsad. Lisaks liblikahuvilistele oleks ka taimehuvilistel seal nii mõndagi avastada. Liblikad hõljusid küll pidevalt ringi, kuid suurem osa neist oli kusagil peidus, mistõttu peavad farmikülastajad kannatlikult ootama ja ringi vaatama, et õigel hetkel möödalendavat liblikat märgata. Pilti oli neist pea võimatu teha, sest nad liikusid kiiresti ja arvatavasti ei meeldinud neile fokusseeritud kaameraga tähelepanu. Erandiks olid Morphod, kes laskusid madalatele taimedele ja püsisid seal kaua aega liikumatult, jättes endast taimelehtede mulje. Kui nad taas õhku tõusid, oli ka neid võimatu pildistada. Üks vahvamaid kohti oli farmis võrkkiikedega lehtla, kus võis koolibrisid ja nende tegevust jälgida.

Quitost välja:esimene päev Mindos

Jätkan lubatud reisikirjeldust, mis jäi pooleli postituses, kus ma polnud kindel, kuhu Semanta Sana ajaks minna õnnestub. Variantideks olid Banos ja Mindo. Esimese mainitud kohaga olin põgusalt tutvunud. Banos on ideaalne paik passiivseks puhkuseks - tegemist on väikese kaussi meenutava mägedesopiga, mis on eelkõige tuntud kuumaveeallikate poolest. Koht asub Tunguraua-nimelise vulkaanimäe kohal - Ecuadori ainus töötav vulkaan, mis aeg-ajalt ka purskab. Vulkaan ongi see mootor, mis säilitab allikates alaliselt umbes 45 kraadise soojuse. Koht on alati täis turiste nii Ecuadorist kui üle maailma, kes tulevad sooja vette ligunema, päikesevarjude alla karastusjooke limpsima, chivaga (Kolumbiast pärit sõiduk, mida kasutatakse tänapäeval eelkõige turistide lõbustamiseks) mägedesse tuuritama ja öösel diskoteekidesse kohalikus stiilis muuusika rütmis tantsima. Lootsin kogu hingest, et saab Mindosse minna - polnud varem seda külastanud, ja see olevat kuuldavasti Banose-sarnane. Pealegi on Banos tuntud üliaktiivse ööeluga väljasõidukoht, ja olin kindel, et satun sinna edaspidi veel mitmel korral.
Suundusime hommikul kell 9 eelmises postituses kirjeldatud ristirongkäigu poole koos Couchsurfingu-sõbra Dianaga, kes oli äsja saabunud ööbussiga rannikuäärsest linnast Guayaquillist. Diana jäigi järgnevaks nädalavahetuseks minu ainsaks reisikaaslaseks, sest rohkem rahvast kaasa meelitada ei õnnestunud.

Päeva esimesse poolde mahtus lisaks kirjeldatud protsessioonile veel ekskursioon presidendilossi, kuhu läksime eelkõige aega parajaks tegema, sest rongkäigu algus hilines. Pärast protsessiooni ja eelkirjeldatud rongkäigust läbi murdmist otsustasimegi minna Mindosse. Jätkus orienteerumine, sest teadsime Mindo koordinaate vaid kaardil. Kolm erinevat möödakäijat kinnitasid kui ühest suust, et bussid väljuvad Quito põhjapoolsest terminalist, kuhu tuli umbes tunni jagu erinevate ühistranspordi vahenditega sõita.

Kohapeal leidsimegi eest Mindo-sildiga piletikassa. Kell oli pool kaks päeval, kuid buss pidi väljuma alles kell neli. See tähendanuks lisaks mõttetule ootamisele ka pimedas (pärast kella kuut) kohale jõudmist. Tahtsime väga juba pärast saabumist päevavalguses Mindot näha. Õnneks jäetakse Ecuadoris harva juhuse hoolde inimesed, kes soovivad kuhugi sõita, ja on valmis selle eest maksma. Mõne hetke pärast ümbritses meid ja teisi Mindo-huvilisi asjamehed, kes müügimehe-stiilis pakkusid El Banco-suunalist liini, mis peatub Mindo lähedal teeristil. Seal pidavat kamionett reisijad soovitud sihtkohta toimetama.

Kamionett on lahtise kastiga džiip, kus suurem osa reisijaid istub sõiduki tagumises osas. Euroopas võiks sellise sõidu eest soolase trahvi saada, kuid Ecuadoris on suurtes linnnades tavaliseks vaatepildiks 3 ruutmeetri suurune autokast, kus istub sees 10 meest. Samuti võib maanteel hilisel õhtul märgata pikemale reisile suunduvat pereautot, kus osa pereliikmetest on end sättinud autokastis teki alla magama.

Meie kamionett ootas lubatud teeristil, kus bussist mahatulnud reisijad 50 sendi eest autokasti pakiti. Mina olin see õnnetu, kes kõige viimasena peale ronis, ja keda tuli rahva sekka lükata. Mitte kõikjal ei kehti sellised liiklusreeglid, nagu näiteks Eestis :)

Mindo kohta teadsin eelkõige seda, et tegu on linnuvaatlejate ja muidu loodushuviliste paradiisiga. See väike küla paikneb Quitot ümbritseva Pichincha mäestiku sopis Guagua kraatris, kuid tervikuna on tal kõrgust tuhatkond meetrit rohkem kui Quitol - 4000 meetrit merepinnast. Seal leidub hulgaliselt pilvemetsi (kõrge õhuniiskusega metsad, mis asuvad sõna otseses mõttes pilvede sees). Mindos elutseb umbes 500 erinevat linnuliiki, lisaks leidub seal rikkalikult erinevaid taimi, eriti orhideesid. Elanikest on peaaegu kõik pühendanud oma töö turistide teenindamisele, nii on selles suhteliselt väikeses külas pea iga maja küljes silt "Hostel", "Restoran" või "Turismibüroo".

Jõudsime küll kohale päevavalguses, kuid vaatepilt polnud kuigi ilus, sest peakohal olid tumehallid pilved, ning tibutav vihm muutus iga hetkega tugevamaks. Esimesena hakkasime otsima vabade kohtadega hostelit, mille me mulle üllatuseks leidsime juba viie minuti jooksul. Olin valmis, et suur osa Ecuadorist on siia kohale tulnud, sest lisaks sellele, et olid pühad, on Mindo Ecuadoris üleüldiselt on üks turistide lemmikkohti.

Hostelis ja selle ümbruses tuligi suurem osa ülejäänud õhtust veeta, sest juhtus midagi, mis mõned kuud tagasi oli Quitos igapäevane - kadus elekter, ja terve mäesopis paiknev küla oma tuledes säravate restoranidega oli kottpimedal hilisõhtul justkui musta auku kukkunud. Viibisime vahetult enne elektrikatkestust ühes söögikohas ja olime söögid tellinud. Ettekandja pidi lambid küünaldega asendama. Väga romantiline :)Ümberringi müristas kõu, ja elekter kadus pärast kõige kõvemat kärgatust. Uskusin, et kohalikud elektrisüsteemid on pikemaks ajaks puruks löödud, kuid ettekandja lohutas, et juba viimased kaks päeva on sellisel kellaajal küla pime, ja hiljemalt tunni pärast saabub taas valgus.
Istusime hostelis ja olime elektri tagasituleku osas skeptilised - ilmselt seetõttu, et varsti oli juba poolteist tundi järjest pime. Kõige lootusetumal hetkel valgus siiski saabus, ja juba kümme minutit hiljem suundusime muusikarütmide suunas külakeskusesse. Kohalik ööklubi, kuhu sisenesime, tekitas midagi ääremaa tunde sarnast, sest kohalolijad tundusid olevat vaid külanoored. Terve Quito oli küll igasse Ecuadori nurka laiali pidutsema sõitnud, ometi oli kuulus Mindo antud hetkel nõnda vähepopulaarne. Ehk ongi tegu vaid loodushuviliste väljasõidukohaga, ja mitte peokohaga? Üldkokkuvõttes oli see positiivne, sest minu jaoks oli tantsupõrandal oli piisavalt ruumi, et salsakoolist meeldejäänud kohmakaid samme proovida. Pidin endale tunnistama, et õppida on veel palju...

Ristikandmine

Lihavõtted mööduvad Ecuadoris igal aastal väga kristlikult. Semana Santa tipphetk saabub Suurel Reedel protsessiooniga "Gran Poder de Jesus", mil sajad tuhanded inimesed suunduvad Quitosse osalema aasta sellele suurejoonelisemale ja sümboliterohkeima tähendusega üritusele. Tegemist on ristikandjate rongkäiguga, mis peaks demonstreerima Jeesus Kristuse võimu ühendada ja lepitata inimesi nii jumalaga kui omavahel. Protsessioon sai alguse aastal 1961 isa Francisco Fernandese eestvedamisel, keda inspireeris suurearvuline San Francisco katedraali suunduv vaimulikkond. Rahvast tuli üha juurde ja juurde, ning isa Fernandesel tekkis kujutlus Jeesusest, kes suudab rahvamassi kokku kutsuda. Üritus on oluline eelkõige katoliiklastele, kellest pühendunumad panevad selga lillad patukahetsuse kostüümid, nn cucuruchod, kannavad teravatipulisi kübaraid, ning hoiavad seljas raskeid puust riste, millega kõnnitakse tundide kaupa läbi Quito kesklinna. Selle tegevusega kujutletakse Jeesuse ajastut, ja cucurucho kostüüme kandsid sellel ajastul patused või pidalitõbised, kes püüdsid end sel moel maskeerida. Usutakse, et marssimise ja ristikandmisega on võimalus jumalalt mingit teenet paluda või teda millegi eest tänada, ja samuti lubada enda elustiili muutmist tulevikus.

Seekordne possessioon toimus reedel, 2. aprilllil. Ladina-Ameerikalikult tuli rongkäiku oodata vähemalt tunni jagu kellaajast, mil see oli välja kuulutatud. Vähemalt televisioonis oli üritus välja kuulutatud kell 12 päeval, kuid rogkäigulised ilmusid välja veidi pärast kella 13. Osalejad muudkui tulid ja läksid, tulid ja läksid. Suurim raskus oli rahvamassist läbi murdmine - seisin valel pool rongkäiku, sest rongkäigu taga olid kõik bussi- ja trollipeatused. Minu plaan oli nimelt minna vaid korraks vanalinna Suurele Väljakule San Francisco katedraali juurde, kus rongkäik alguse saab, et kohe linnast välja suunduda. Mäletatavasti kirjutasin ühes eelmises postituses, et Quito on pühade ajal Ecuadori kõige igavam ja kurvem koht, sest kõik sõidavad ära. Rongkäiku vaadates tekkis küll tunne, et sellest mitme kilomeetri pikkusest müürist on võimalik läbi murda vaid veekahuriga. Jõumeetodite kasutamine oleks aga sellise rahu ja lepitust propageerival üritusel ilmselgelt kohatu. Head rahumeelset lahendust samuti ei paistnud olevat, sest iga katse rongkäiku uudistavat rahvamüüri läbi murda lükati tagasi sõnadega "ei-ei, ärge siit minge".

Facebook

Lühike teadanne: avasin pärast pikaajalist ignoreerimist facebooki konto. Ei taha mõeldagi, mitu lisatundi ma nüüd arvutis hakkan veetma, aga vähemalt saab nüüd rahuldada oma edevusekirge, ja rahvale pilte näidata. Vanad tuttavad on samuti ennast facebooki vahendusel üle pika aja meelde tuletanud, hea seegi.

Taimetoidu peal

Rahulik nädal voimaldab tühjast-tahjast kirjutada. Täna kaisin lõunal uue Tsiilist pärit tuttavaga Danielaga. Lugu oleks täiesti ebaoluline, kui tegemist poleks olnud taimetoitlasega, kes viis mind taimetoitlastele mõeldud restorani. Mitte-taimetoitlased, keda olen kohanud, muutuvad tavaliselt taimetoidust kuuldes näost valgeks ning peavad sellise elustiili viljelemist kiiksuks. Täna tundsin küll järjekordselt, et taimetoitlased on täiesti normaalsed inimesed ) Samuti olen veendunud, et taimetoidu peal elaks ära küll, kui keegi selleks mind sunniks. Tänasele lõunale saab vaid seda ette heita, et ta oli kaks korda kallim kui keskmise hinnatasemega söögikohad.

Hetkel ootan üllatust - homme peaksin plaani kohaselt minema kas Mindosse või Banosse. Suurim üllatus oleks see, kui üks kahest plaanist täide läheks. Seda pole juba kaua juhtunud, et midagi plaanipäraselt kulgeks. Elame-näeme...