Reisiseltskonnas oli peale minu ja korraldaja veel naissoost saksa tudeng, Quitos vahetusüliõpilastena elav norra paar ning salapärane prantslanna, kelle kohta ma tema isikuomadustest tulenevalt väga palju teada ei saanudki.
Hobused olid ülimalt intelligentsed, ratsutasid ühtlases rütmis ning allusid rahulikult seismajäämise käsklusele. Tegemist oli minu esimese ratsasõiduga, mille kohta sain umbes viieminuti pikkuse „kursuse“.
Minu vaim oli valmis igasugusteks füüsilisteks kannatusteks, mille kohta tuttavad olid õuduslugusid rääkinud. Kurtsin oma muret päev varem ka perekonnale, kus elan. Tegin sellest õhtusöögi ajal juttu ka 30-aastase perepojaga Omariga, kes oli vanematel külas. Olin sõnastikust vaadanud valmis asjakohase sõna „Culo“, mida kuuldes Omar näpu suu ette pani, ning ütles, et sellest võime omavahel rääkida, kuid ärgu ma vanemate juuresolekul seda kasutagu. Nad on selleks liiga peenelt kasvatatud, nende kuuldes võib öelda „nelga“ (viisakas tähendus sõnale „tagumik“). Omargi ennustas mulle järgnevaks päevaks valu ja vaeva. Tegelikult kujunes ratsutamine halvimatel hetkedel vaid ebamugavaks, kuid positiivsed emotsioonid kompenseerisid selle kuhjaga.
Nagu eelpool mainitud, langes suurem osa reisist kokku Arvo artikliga. Sellegipoolest lõi minus välja tüüpiline inimlik nõrkus esmamulje põhjal kõike paika panna. Arvo kirjutas, et teekond meenutas talle Eesti maastikku. „Mis sa seletad…“, oli mu esimene mõte, kui hobused olid esimesed kümme minutit ülesmäge roninud. Mind ümbritsesid vaid pilved, millest paistis heal juhul läbi vaid ees mineva hobuse saba. Mõtlesin, et võib-olla on kuskil kauguses midagi Eestile sarnast, kuid vaevalt, sest ähmaselt äratuntavateks objektideks oli d kõikjal paljad mäed, mille küljes kooldus mõni üksik rohututt. Kuskil polnud inimasustust, haritud põlde ega vastutulevaid laamasid nagu Ekspressist lugesin, ning nende kohtamist ei suutnud antud hetkel sellises kohas kuidagi uskuda.
Võta näpust – ei möödunud tundigi, kui pilved kadusid, ning hakkasin märkama paljugi huvitavat. Maastik muutus roheliseks ning vaateväljale ilmusid tõepoolest kuuski või mände meenutavad moodustised. Pärast kahetunnist ronimist jõudsimegi ühte külasse, ehkki olin hetk tagasi kindel, et sellises kohas ei tahaks ükski inimene elada. Järgnevalt ilmusid vaateväljale põllud, mis vastasid täpselt Arvo kirjeldustele. Laamasid antud päeval küll ei kohanud, kuid olin juba valmis nägema mistahes ilmamoonutust, ning miski enam ei üllataks.
4-tunnine matk lõppes keskmise suurusega külas, kus suundusime hostelisse. Ainsateks sündmusteks, mis päeva sisse veel mahtusid, olid eine kohalikus sööklas ning tunnike jutuajamist norrakatega külakõrtsis. Norrakad olid väga lahedad, kuid tahtsid kohe magama minna, ja see oli nende esmakordset hobusesõitu arvestades ka arusaadav. Prantslane ja sakslane plaanisid kuuldavasti midagi huvitavat ette võtta, kuid nendega ühinemist ma ei kaalunudki, kuna avastasin, et ma ei meeldi prantslasele karvavõrdki. Pilk, millega ta mind vaatas, oli täis kanget mürki, ning ma eelistasin tema seltskonnale magamaminekut, ehkki kell polnud kaheksagi.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment