Quilotoa 2. osa: kohalejõudmine

Algus eelmises postituses

Sisenesin bussipeatuse kohvikusse, kus ma ei jõudnud kelleltki midagi küsimagi hakata, kui kohalikus rahvariides kohvikupidaja juba uuris, mida kaugelt tulnu soovib. Vastasin, et tahaks Quilotoasse. Tädike kutsus tagaruumist keskealse mehe, kes viipas alla orus paikneva külakeskuse poole: lähme, ma saadan".

Mehe nimi oli sarnane Oscariga, täpselt ei mäleta. Tegemist oli kohaliku vallavolikogu (Parroquia, nagu neid nimetatakse) nõunikuga, kes oli iseäranis uhke oma kodupaiga üle, kuna praegune Ecuadori president Raffael Correa oli seal noorena aasta aega elanud ja vabatahtlikku tööd teinud. Olin sellest kuulnud, ja mainisin, et siin õppis ta ka Quichuat (põlisasukate algupärane keel). Minu saatja teatas, et tema olevatki tulevasele presidendile seda õpetanud.

Jõudsime suurele turuplatsile, kus mu saatja enne meie lahkuminekut näitas pika kamionettide (kastiga auto, mida ma Banose reisi osas kirjeldasin) rivi poole, millest üks peaks Quilotoa poole suunduma.

Kujutlesin miskipärast, et läheduses on palju turiste, iseäranis kuna tegemist oli laupäevaga. Ometi viibinud läheduses ainsatki "minusugust". Enamik nägemisulatuses olevad inimesed tundusid indiaani asukad, ja hispaania keel oli samuti justkui metsa ja mägede taha jäänud. Ümberringi kuulsin vaid ehedat Quitchuat.

Turumüüjatelt sain teada, et Quilotoa auto oli just ära läinud, kuid uus tuleb varsti.

Paarikümne minutilise ootamise järel ilmus mu ette umbes 12-aastane poiss: "A Quilotoa?". Kuna turu ümber tiirlesid mitmesugused masinad, kes pakkusid kõrgema tasu eest mugavamat Quilotoasse kohalejõudmist, siis eeldasin, et seegi noorhärra peab mind rikkaks turistiks, kellele sõidu hind palju korda ei lähe . Põiklevalt vastasin, et Quilotoa küll, aga mul on aega kamionetti oodata. Poiss viipas käega eemalseisva kastiga auto poole: "vamos-vamos! suba-suba!. Mõne hetke pärast seisingi päevinäinud furgoonauto kastis koos kümnekonna kooliealise lapsega ja tukkuva kartulikottidega talumehega. Talumehe silmad läksid minu saabudes pärani, ja ta püüdis mind kõnetada, kuid läbi raskuste, sest ilmselgelt oli väike hommikune viin talt poole kõnevõimest röövinud. "Järve äärde? Ja üksinda? Ühtegi naist kaasas pole! Aga muidu naised meeldivad? Hähähää!" Nimetatud mõtteavaldused olid ainsad, mida suutsin mõista, ehkki järgneva 20 minuti jooksul tundus tal olevat mulle palju öelda. Kuna ma ei suutnud (ja kuigivõrd ei viitsinudki) tema mõtteid avada, siis istusin porisele põrandale kilekotile, ja suunasin pilgu oma uuest sõbrast võimalult kaugele. Mees püüdis aeg-ajalt minu tähelepanu riietest tirimisega enda peale tõmmata, kuid õnneks ta sellest viimaks loobus, jäädes taas magama.

Vana talumees oli selle reisi häirivatest faktoritest siiki vähetähtis, sest tundsin ennast autos justkui seiklusfilmi peategelasena, kes salaja rongi peale on hüpanud ja vaguni tagaosa küljes ripub. Sõit kulges järsult ülesmäge üle küngaste ja aukude mööda spiraalikujulist rada, seega 120 kraadised pöörded olid sagedased. Kui ma poleks mõlema käega kasti seinast kinni hoidnud, oleksin ühest äärest teise veerenud nagu tühi karp. Üle konaruste sõites meenutas auto peaaegu batuuti, vahe oli vaid selles, et all oli kõva ja jäik põrand.

Ma ei saanud alguses aru, miks koolilapsed terve reisi ajal seisid, kuni viimaks panin tähele nende indiaani rahvarõivaste stiilis kolla-sini-punaste lilleliste mustritega ilustatud koolivorme, mille sarnaseid kandsid ilmselt juba nende vana-vanaemad, ja mis ilma igasuguse kahtluseta olid valmistatud käsitööna.

Kui mina olin õnnelik, et olin kaasa võtnud kilekotte, mille peal istuda, siis lapsed paistsid olevat õnnelikud hoopis auto trikitamise üle. Ma ei kujuta siiani ette, kuidas ükski neist sõidu ajal pikali ei kukkunud, sest

mulle tundus, et selles autos püstijäämiseks läheb vaja akrobaadile sarnaseid oskusi. Igat masina suuremat hüpet või järsku pööret saatis kõva naerupahvak. Kõige naljakamad olid laste

jaoks momendid, kui kellegi koolikott ühest autokasti otsast teise prantsatas, ja kui kilekatus poolenisti maha tuli ning selle peal olnud vesi pooltele autokastis olijatele pähe voolas. Tundsin järjekordselt, et rõõmus olemiseks ei ole retsepti - elav näide ühest ja samast olukorrast, kus võiks ennast pisarateni välja vihastada, kuid saab ka tuju 90 kraadi enda kasuks pöörata. Vali, kumba tahad.

Järgneb...

Quilotoa 1. osa: reis

Tere taas

üle pika aja! Kirjutaksin küll tihemini, aga mõtetes on vaid EVS-i projekt, mille esitamise tähtaeg on 1. juuni. Kui see edukaks osutub, siis annab Euroopa Liit mulle natuke raha ühe projekti elluviimiseks Ecuadoris. Sellel teemal kirjutan kunagi hiljem, kuid projekti taotluse kokkupanek ei jätnud mulle pähe ruumi millestki muust mõelda.

Mõned nädalad tagasi nädalavahetusel leidsin end taas olevat üksinda. Oli kange reisiisu, ja ega ma reisikaaslasi kuigi aktiivselt ei otsinudki, sest omal käel minemisel on palju võlusid.

Sihtkohaks valisin Quilotoa.

Tegemist on 3900 meetri kõrguse vulkaaniga, mis asub Cotopaxi provintsis (Cotopaxi ise on tuntud eelkõige Ecuadori kõrguselt teise (ja kõrgeima aktiivse) vulkaani poolest - 5900 meetrit - vaieldamatult populaarseim mäesõprade sihtpunkt Ecuadoris). Quilotoa pilkupüüdvaimaks paigaks on 250 meetri sügavune kraater, mis tekkis umbes 800 aasta tagusest vulkaanipurskest.

Quilotoasse minek pole kuigi hästi korraldatud. Toimisin tuttavate soovituste järgi: Quitost tuli sõita Cotopaxi pealinna

Latacungasse, sealt ümber istuda Zumbahua poole suunduvale bussile, ja Sumbauas peaks kohalike elanike käest juhtnööre küsima.

Zumbahuani

minek oli lihtne, ehkki jõudsin viimasel hetkel bussisolijatelt küsida, kus see õige koht mahaminekuks on; vastati, et siinsamas.

Jätkub...

Igavuse peletamiseks Ibarrasse

Paar nädalat tagasi nädalavahetuse lähenedes avastasin ennast keset üksindust, sest kõigil tuttavatel olid "omad asjad" ajada. Sellist olukorda ei saa probleemiks nimetada - alati saab proovida "vana ja äraproovitud" üksinda reisimise võlusid. Väga häid ideid mul reisimiseks polnud - otsustasin tutvuda keskpärase Ibarraga.

Ibarra on 100 000 elanikuga kanton ja Imbabura provintsi pealinn. Ta asub Põhja-Ecuadoris Kolumbiasse suunduva Panamericana-nimeline magistraali ääres. Ibarra elanikud tunduvad oleva endast üsna heal arvamusel, vähemalt oma hüüdlauseks on nad pandud ""la ciudad a la que siempre se vuelve" (linn, kuhu alati tagasi tullakse).

Kui Ibarra tutvustavat logo vaadata, siis tekib hetkeks seos Eesti lipu värvidega. Kas pole?

Turismiteatmikes rõhutatakse paiga vaatamisväärsustena eelkõige kirikuid, parke ja linna ümbritsevaid maastikke. Lisaks väärivad märkimist mõningad ajaloolised ehitised, muuseumid, üks suur kivi ja paar kohvikut.

Võiks küll eelnimetatud objektidele vähemalt koolipoisi hinde panna, kuid vaieldamatult šokeerivaimaks nähtuseks oli minu jaoks linna idüll. Ei oleks osanud oodata Ladina-Ameerikas riigi suurimate linnade hulka liigitatavat kohta, mis oma uimase atmosfääriga peaks igale külastajale, kes vähegi aega Ecuaoris paikselt on viibinud, haigutuse peale tooma. Tundsin midgi kultuurišoki taolist: ajast, mil Eestist Ameerika kontinendi poole suundusin, võisin sellist rahu ja vaikust tunda viimati ehk Kuressaaret külastades (sedagi väljaspool suvitushooaega).

On iseloomulik, et Facebookis Ibarra piltide juures jäetakse mulle kommentaare "kus on inimsed?".

Ibarral on võrreldes teiste andide regiooni paikadega üks suurepärane omadus - teda peetakse mägede kõige soojemaks linnaks. Ta asub nimelt 2225 meetri kõrgusel, seega enam kui 500 meetrit madalamal Quitost. Sellist soojust, nagu Ibarras, pole ma kaua tundnud, sest Quitos valitseb pikemat aega tüüpilisele Ecuadori talvele omane kliima - iga päev sajab vihma ja päevane temperatuur on alla 20 kraadi.
Ibarra elanikkaond moodustab huvitava kombinatsiooni. Lisaks mestiitsodele, keda leidub peaaegu igal pool, annavad linnapildis tooni indiaanlased ja mustanahalised. Viimased on siia koondunud väidetavalt just sooja kliima tõttu. Ma ei tea ühtki teist Ecuadori piirkonda, kus puna- ja mustanahalised kõrvuti elaksid (Quitos ja Guyaquillis küll, kuid need on rahvaste paablid).