Hispaania keeles suhtlemine

Ecuadori elu algas keelekursustega. See oli minu siinoldud aja üks kõige ebameeldivamaid (ja kasutumaid) hetki. Iga päev hommikust õhtuni, poolteist nädalat järjest. Probleem oli eelkõige selles, olen loomu poolest aeglane ja esiteks ei suuda võtta vastu palju infot korraga, ja teiseks läheb mõni hetk aega, enne kui ma info registreerin. Keelekursuste lõpuks pidi plaani järgi aasta jagu materjale selle lühikese ajaga läbi töötatama koos hüperaktiivse õpetajaga, kes esines klassi ees selliselt, nagu oleks ta esinemine videosse võetud kiiresti käima pandud. Rääkis midagi kiiresti-kiiresti, kirjutas üles kiiresti-kiiresti, ja tahtis õpilastelt kiireid vastuseid. „Lõbusaimad“ hetked saabusid siis, kui ta aeg-ajalt minu poole pöördus: „Senjor Hannes…“ siis läks veidi aega, et aru saada, mida ta küsis; siis ma mõtlesin, mida vastata, ja selle aja jooksul jõudis ta tavaliselt kolm korda öelda „rapido-rapido, no tienemos tiempo!“ Pedagoogina ma teda heade sõnadega meenutada ei saa, aga igas muus mõttes oli ta igati ok: alati heas tujus, tegi nalja, nägi hea välja, ja tema särtsakus kompenseeris peaaegu täielikult asjaolu, et ta oli nooremas keskeas J
Minu nullilähedane hispaania keel tuli kuidagimoodi selgeks saada, ja ainus võimalus selleks oli rääkima hakata. Tänasel hetkel ma oma keeleoskuse üle (6 nädala kohta) ei kurda. Saan aru televiisorist ja ajalehtedest, ning eluliselt vajalikes küsimustes on võimalik ennast mõistetavaks teha inimestele, kes ei räägi sõnagi inglise keelt. Emotsioonid kulgevad keeleoskusega seoses järsult üles ja alla. Üles siis, kui õnnestub mõni viljakas vestlus maha pidada (eriti, kui vestluspartner mainib, et mu hispaania keel on hea J); alla siis, kui tekib väljendamisega raskusi, või kui ei saa millestki olulisest aru, ja pean tunnistama, et palju on veel õppida. Igal juhul räägin hispaania keelt paremini kui vene keelt J.
Keeleoskus on Ladina-Ameerikas ülioluline kahel põhjusel: esiteks ei mõista enamus inimesi siin inglise keelt, ja teiseks on igas olukorras hakkamasaamiseks tarvis suhelda. Eurooplane on harjunud kõike dokumentidesse kirja panema, kuid siin kohtab formaalsusi harva. Kõige sagedasem ja olulisem suhtlemist vajav olukord on punktist A punkti B liikumine. Tänavate ja transpordi süsteemid eksisteerivad eelkõige inimeste peades, seletavaid viitasid kohtab harva. Vähegi keerulisemat kohta või sobivat ühistransporti otsides on parim lahendus leida mõni usaldusväärne isik (ja rahvast on igal pool palju), ning küsida. Hea oleks sama küsimus mitmele inimesele esitada, sest vahel antakse vastuolulist infot. Ka minu käest tullakse pidevalt teed küsima. Üks meeldejäävamaid orienteerumise hetki oli mul möödunud nädalavahetusel, kui otsisin hostelit Quito vanalinnas San Blasi kompleksi lähedal, kus mu sõbrad pidasid väikest pidu. Harrastasin parasjagu ekstreemsporti, kuna kell oli pool kümme õhtul, ja see oli õhtusel ajal linna üks ohtlikumaid kohti. Väljusin trollist ja mõtlesin takso võtta, kui mulle jalutas vastu automaadiga turvamees. Küsisin, kuidas oleks kõige mõistlikum sihtkohta jõuda. Turvamees vaatas kaarti ja ütles, et see on natuke kaugel, sinna on ohtlik minna, aga ta võib kaasa tulla. Nii ma läksingi järgmised kümme minutit läbi õhtuse Quito vanalinna koos relvastatud saatjaga.