Ringreisist veel

Tere taas, olukord läheb ikka huvitavamaks: resideerin juba ligi kaks nädalat ülal mägikülas. Siin on küll olemas nii internet kui elekter, kuid kumbki töötab ebaregulaarselt. Alati, kui olen tahtnud midagi postitama hakata, kaob elekter ära ja samal ajal on loomulikult arvuti aku tühi. Kui ükskord lugu valmis saab, ei ole jälle internetti (viimased viis päeva). Selline on elu.

Teen kiire ülevaate viimastest hetkedest ringreisil enne Ecuadori saabumist. Niisiis elasime olude sunnil Kunade saarel ja ootasime edasiliikumise võimalust. Ainsaks mõeldavaks liikumisvahendiks oli kaubalaev, mille võimaliku saabumise kohta liikus info vaid legendide tasemel.

Pärast paaripäevast ootamist ta lõpuks siiski saabus – gaasiballoone täis laev, kolumbia lipp uhkelt lehvimas. Oli ka viimane aeg, sest olime saare igast küljest risti-põiki läbi uurinud ja ei suutnud enam leida ühtegi huvipakkuvat tegevust. Mõõduka tasu eest luba laevameeskond meid edasi viia suuremate keskuste poole, kus oli ühistransport.

Üks meeldejäävamaid hetki selle ligi kahepäevase laevareisi ajal olid söögikorrad. Meile nimelt eraldati küll osa laevameeskonna söögipoolisest, kuid tihti olid need pigem riismed. Näiteks ükskord oli ette nähtud kartulid maksakastmega, kuid meile kartuleid ei jätkunud ja need asendati soolaküpsistega! Meie arvamusavaldused selle toidu kohta oleksid pannud mõnegi ilmasõjas käinud vanahärra kulmu kortsutama ja tõdema, et me pole näguripäevi näinud… Nähtavasti olime liiga tihti külastanud kariibimere äärseid meile harjumatult odavaid, ent rikkaliku toiduga restorane.

Laev peatus teekonna jooksul paljudel teistel Kunade saartel. Kui sellel saarel, kus meid peale võeti, elati igas mõttes traditsioonilist elu ja oldi meie kui külaliste suhtes väga uudishimulikud, ent ülilahked, siis Panama pealinnale lähenedes oli saartel märgata üha rohkem kaasaegseid ehitisi ja turistidele mõeldud objekte (näiteks restorane). Harvemini kohtas rahvariideid ja traditsioonilisi kombeid, ning tundus, et elanikudki ei olnud nii sõbralikud ja avatud.

Meie viimane peatuspaik enne „tsivilisatsiooni“ jõudmist oli Isla de Tigre ehk Tiigrisaar. Seal olid indiaanlased, nende onnid, palmid, liiv, meri ja päike. Olin seda kõike antud hetkeks piisavalt näinud ja hingasin kergendatult, kui lennuk paari päeva pärast lähedalasuvalt saarelt Panama City poole õhku tõusis.

Panama Citysse pääsemiseks tuli lennujaama passikontrollis oodata vähemalt kolmveerand tundi, mis oli minu jaoks pikim sellelaadne operatsioon. Seda ei saa siiski võrrelda USA piirikontrolliga, kus samuti võib palju aega kuluda. Käesoleval juhul ei hoitud meid kinni võimu näitamise pärast, vaid piirivalveametnikud olid siiralt segaduses. Nimelt polnud neil kogemusi kaugelt maalt pärit reisijatega ning nad neil oli keeruline tuvastada, mida Eesti-nimeline riik endast kujutab, või kas sellenimeline sootuks eksisteerib.

Keegi on kunagi võrrelnud Panama Cityt Havannaga. Isiklikult pole Havannas käinud, kuid piltide järgi tundub võrdlus usutav: sarnane arhitektuur, palju suurejoonelisi ehitisi, milledest osa on heas korras, teine osa seisab kasutult ja laguneb. Erinevalt Havannast, mis olevat turvaline, on Panama Citys ainsaks kohaks, kus enam-vähem muretult võib jalutada, presidendilossi ümbrus ja selle lähedal väike osa kesklinnast. Ülejäänud kohtades on mõistlik ringi liikuda vaid taksoga.

Mulle isiklikult meenus Panama Cityga seoses Forrest Gump’ist tuttav Leitnant Dan Taylor – tulihingeline sojavaelane, parit sojavaelaste perest, kelle perekonnaliikmetest oli labi ajaloo vahemalt uks igas Uhendriikide osalusel peetavas lahingus elu kaotanud. Tal oli, aukartustäratav minevik, edukas karjäär ja ta saadeti Vietnami sotta, kus ta oli ulivaimustuses Viet Congi akkrunnakute vastu minekust. Tema tulevikki oleks kulgenud samasuguses tõusvas joones, kui lahingus saadud pomm poleks temalt loiganud molemad jalad. Pärast õnnetust oli ta hoiakult endiselt justkui uhke sõjamees, vähemalt ei saanud keegi temalt ära võtta teenitud aumärke ega armees kordasaadetud kangelastegusid. Suur osa tema endisest hiilgusest oli siiski kadunud – ta sai liikuda vaid ratastooliga ja ta polnud enam sõdur, vaid sõjaveteran. Ka Panama City oli oma uhkete, kuid lagunevate ehitistega justkui ratastoolis, ehkki osa temast elas ja hiilgas. Enne ülemaailmset majanduskriisi on siia ehitatud vähemalt kahe Bostoni kesklinna jagu pilvelõhkujaid, millest, nagu lähemal vaatlemisel ilmneb, on umbes kolmandik kasutuseta ja kohati lõpuni ehitamata. See, mis Panama Citys elas ja tegutses, oli siiski muljetavaldav ja huvitavalt kirju. Siin leidub igat sorti maju, inimesi ja meelelahutusvõimalusi. Kahjuks ei ole midagi märkimisväärset meenutada siinse kõige kuulsama paiga – Panama kanali – kohta. See oli kõige tavalisem laevade läbisõidu koht. Küll elasime Panama Citys minu elu ühes kõige huvitavamas hostelis. See meenutas mõne 19. sajandi suurkaupmehe villat koos oma kireva nikerdustega disaini, kõrgete lagede ja suurte akendega. Õhtune pidu hosteli sisehoovis lillaias oli – nagu eeldada võiski – eht-ladina-ameerikalik.

Panamas oli meil ühtekokku kaks sihtkohta. Lisaks pealinnale viibisime Boquettes – see on suvituskoht Costa Rica piiri ääres, populaarne iseäranis (USA) pensionäride seas. Külastasime selle paiga kahte peamist atraktsiooni – 42-kraadiseid kuumaveeallikaid ja 3474 meetri kõrgust mäge, kuhu otsaronimiseks tuli läbida kokku 30 kilomeetrit. Aega selleks kulus ligi 5 tundi üles ja 4 tundi alla.

Sellega ongi meeldejäävamad hetked ringreisist läbi. Päev pärast kirjeldatud sündmusi sõitsime odava lennuga Kolumbiasse, kus pidasime (väga) väikese Arvo lahkumispeo. Antud hetkedel olin mõtetega juba Ecuadoris.

Püüan õige pea hakata postitama lugusid otse sündmuskohalt.