Chimborazo hobusematk: osa 3: kolmas mäkketõusu päev

Uus „päev“ algas minu jaoks juba öötundidel, kui kusagil läheduses, tõenäoliselt hosteliga samas majas, oli disko. Muusika ning värisevad seinad ja põrand hoidsid mind hommikuni ärkvel, kuid õnneks olin tänu varasele magamaminekule piisavalt und saanud.
Hobused olid kokkusaamiskohta saabudes stardivalmis, ja matk ülesmäge jätkus. Kui esimese päeva teekond algas igavate pilvede ja tühja välja seltsis, siis mida kõrgemale jõudsime, seda rohkem veendusin, et elada on võimalik peaaegu ükskõik millises maailma punktis. Esimese päeva neljale tunnile lisaks tuli teisel päeval ratsutada viis tundi, ja ümbritsev inimasustus ei paistnud kordagi hõrenevat, pigem vastupidi. Ümbritsevad maad olid kõikjal kaetud põldudega ja karjamaadega, ehkki tingimused põllumajanduse viljelemiseks polnud just ideaalsed. Kohalik rahvas jalutas vastu sama tihti nagu mõnes unises väikelinnas, vastutulijatega koos kohtas aeg-ajalt tõepoolest ka Ekspressis kirjeldatud laamasid. Ainus, mida ma teekonna jooksul Arvo kirjeldustest ei kohanud, oli rahe. Selle võrra oli matk meeldivam, kuid ilmselt rahet sellistes kõrgustes aeg-ajalt siiski esineb. Ilmastikunähtusi, sarnaselt elektriga, võib Ecuadoris nimetada vahelduvvooluks: mõlemad „vahel on, vahel ei ole“.
Meie reisi sihtpunktiks oli kuumaveeallikad, mis sobisid rusikana silmaauku ratsutamisest pehmekspargitud kehadele. Tunne oli seda meeldivam, et ma polnud Ecuadoris viibitud aja jooksul kordagi ei saunas ega saunatemperatuuriga kohas viibinud. Kuumaveeallikad tekitasid vähemalt mingigi saunatunde, ehkki nende temperatuur jäi tubli 5 kraadi võrra alla Panama 42-kraadistele allikatele.
Kuumaveeallikate juures jätsime hobustega hüvasti, sest nende omanikul oli läheduses mingi elamine. Tagasitee mäest alla kulges autokastis kõigi osaliste ühiste oigamiste saatel, sest vaatamata kõigele heale, mis me kahe päeva jooksul saime, polnud ratsutamine meelakkumine. Üks osa minust jäi sinna kõrgesse kohta maha – näonahk. Üleval 6000 meetri kõrgusel oli küll piisavalt külm, et t-särk, kaelusega pluus, kapuutsiga särk, nailonjope, topeltpüksid ning villased sokid olid täiesti paras riietus. Päike suutis aga vaatamata päikesekreemile ja kapuutsiga sissepakitud peale tekitada tunde, nagu oleks pool ninast ära põlenud. Lisaks kahandas ta järjekordselt minu gringoimidžit.
Kokkuvõtteks võib öelda, et selliste alternatiivsetel (st omaalgatuslikel) üritustel osalemine tasub ennast palju suurema tõenäosusega ära kui turismigrupis sörkimine.