Tere taas, olen tagasi! Paljude austajatega (:D, :D) seoses tekib tunne, et suur tükk ajab suu lõhki: aeg-ajalt öeldakse, et ma postitan harva, ja samal ajal räägitakse, et jutud on nii pikad, et ei jõua lugeda. Kui ma oma lugusid vahel silmitsen, siis üht-teist paistab olevat ikka kirja pandud. Vahest oleks parem neid pikki lugusid jupikaupa saata.
Vahepeal on olnud pikk aeg ilma inspiratsioonita. Etteruttavalt märgin, et olen kolinud Quitosse. La Chimbas indiaanlaste keskel elasin umbes neli nädalat, ja see oli täpselt piisav aeg, et tundma õppida selle mägirahva elu võlusid ja valusid. Minule kui külalisele pakkus see koht piisavalt avastamisrõõmu; minu kui vabatahtliku jaoks oli tegemist läbikukkumisega.
Üks tüüpilisi vabatahtliku töö kogemusi on vaidlused selle üle, mida erinevad osapooled teineteiselt ootavad ja kuidas teineteisest aru saada. Minu „projekt“ oli sellisest probleemist täiesti puutumata, kuna kohapealsel rahval puudus täielikult arusaam, miks mind seal vaja on.
Algus oli paljutõotav, ent veidi kahtlane. Nimelt pandi mind elama noorde perre, mille perekonnapea Vinicio oli suure kommuni vanem ja ühtlasi minu projekti „boss“. Kahtlaseks muutis olukorra poliitiku mängutulek, kuna isiklikud kogemused on mind muutnud nende suhtes ettevaatlikuks. Noorhärra tegi esimese kohtumise esimeste sõnade järel juttu projektist, küsides minult detailset tööplaani, kuhu peaks taha märkima tulemusnäitajad jne. Üritasin oma algelise hispaania keelega selgitada, et asju aetakse teisest otsast, ja tema peaks mulle tutvustama, millega seal tegeletakse ja milleks vabatahtlikke vajatakse. Peanoogutusega andis ta mulle internetiaadressi, kus pidavat olema palju infot (tegelikult kõigest 3 A4 lehekülge juttu). Järgmisel päeval läksime objektile, kus Vinicio tutvustas mind sõbrale Carlosele, kes pidi hakkama minuga seonduvate küsimustega tegelema, kuna Viniciol oli tähtsamatki teha. Carlos oli muidu muhe vend, aga projekti kohta tal palju öelda polnud: muuseumiarendus, kus lootsin kaasa lüüa, pidi algama millalgi aastal 2010, ja turistidki pidid tulema samal ajal. Sõnum oli umbes selline, et tee mida iganes soovid, ja anna pärast ka meile teada.
Koordineeriv organisatsioongi ei osanud paremat välja pakkuda kui lubas appi kutsuda ühe projektiga seotud ameeriklase, nimeks Pete, kes oskavat hästi ülesandeid suureks mulliks puhuda. Minu seisukoht oli niisiis ühene: projektis ma perspektiivi ei näe ja sellest tulenevalt ei ole ka motivatsiooni midagi teha.
Projekt sai valitud tänu väga huvitavatele tegevustele, mis kaalusid minu jaoks üles paljud negatiivsed küljed. Teadsin, et hakkan elama suurtest keskustest kaugel, kus pole teisi vabatahtlikke, ja elutingimused saavad olema karmid. Tegelikkuses ma neid positiivseid külgi, mis pidid ebamugavusi kompenseerima, eest ei leidnud.
No comments:
Post a Comment