Ringreisist veel

Tere taas, olukord läheb ikka huvitavamaks: resideerin juba ligi kaks nädalat ülal mägikülas. Siin on küll olemas nii internet kui elekter, kuid kumbki töötab ebaregulaarselt. Alati, kui olen tahtnud midagi postitama hakata, kaob elekter ära ja samal ajal on loomulikult arvuti aku tühi. Kui ükskord lugu valmis saab, ei ole jälle internetti (viimased viis päeva). Selline on elu.

Teen kiire ülevaate viimastest hetkedest ringreisil enne Ecuadori saabumist. Niisiis elasime olude sunnil Kunade saarel ja ootasime edasiliikumise võimalust. Ainsaks mõeldavaks liikumisvahendiks oli kaubalaev, mille võimaliku saabumise kohta liikus info vaid legendide tasemel.

Pärast paaripäevast ootamist ta lõpuks siiski saabus – gaasiballoone täis laev, kolumbia lipp uhkelt lehvimas. Oli ka viimane aeg, sest olime saare igast küljest risti-põiki läbi uurinud ja ei suutnud enam leida ühtegi huvipakkuvat tegevust. Mõõduka tasu eest luba laevameeskond meid edasi viia suuremate keskuste poole, kus oli ühistransport.

Üks meeldejäävamaid hetki selle ligi kahepäevase laevareisi ajal olid söögikorrad. Meile nimelt eraldati küll osa laevameeskonna söögipoolisest, kuid tihti olid need pigem riismed. Näiteks ükskord oli ette nähtud kartulid maksakastmega, kuid meile kartuleid ei jätkunud ja need asendati soolaküpsistega! Meie arvamusavaldused selle toidu kohta oleksid pannud mõnegi ilmasõjas käinud vanahärra kulmu kortsutama ja tõdema, et me pole näguripäevi näinud… Nähtavasti olime liiga tihti külastanud kariibimere äärseid meile harjumatult odavaid, ent rikkaliku toiduga restorane.

Laev peatus teekonna jooksul paljudel teistel Kunade saartel. Kui sellel saarel, kus meid peale võeti, elati igas mõttes traditsioonilist elu ja oldi meie kui külaliste suhtes väga uudishimulikud, ent ülilahked, siis Panama pealinnale lähenedes oli saartel märgata üha rohkem kaasaegseid ehitisi ja turistidele mõeldud objekte (näiteks restorane). Harvemini kohtas rahvariideid ja traditsioonilisi kombeid, ning tundus, et elanikudki ei olnud nii sõbralikud ja avatud.

Meie viimane peatuspaik enne „tsivilisatsiooni“ jõudmist oli Isla de Tigre ehk Tiigrisaar. Seal olid indiaanlased, nende onnid, palmid, liiv, meri ja päike. Olin seda kõike antud hetkeks piisavalt näinud ja hingasin kergendatult, kui lennuk paari päeva pärast lähedalasuvalt saarelt Panama City poole õhku tõusis.

Panama Citysse pääsemiseks tuli lennujaama passikontrollis oodata vähemalt kolmveerand tundi, mis oli minu jaoks pikim sellelaadne operatsioon. Seda ei saa siiski võrrelda USA piirikontrolliga, kus samuti võib palju aega kuluda. Käesoleval juhul ei hoitud meid kinni võimu näitamise pärast, vaid piirivalveametnikud olid siiralt segaduses. Nimelt polnud neil kogemusi kaugelt maalt pärit reisijatega ning nad neil oli keeruline tuvastada, mida Eesti-nimeline riik endast kujutab, või kas sellenimeline sootuks eksisteerib.

Keegi on kunagi võrrelnud Panama Cityt Havannaga. Isiklikult pole Havannas käinud, kuid piltide järgi tundub võrdlus usutav: sarnane arhitektuur, palju suurejoonelisi ehitisi, milledest osa on heas korras, teine osa seisab kasutult ja laguneb. Erinevalt Havannast, mis olevat turvaline, on Panama Citys ainsaks kohaks, kus enam-vähem muretult võib jalutada, presidendilossi ümbrus ja selle lähedal väike osa kesklinnast. Ülejäänud kohtades on mõistlik ringi liikuda vaid taksoga.

Mulle isiklikult meenus Panama Cityga seoses Forrest Gump’ist tuttav Leitnant Dan Taylor – tulihingeline sojavaelane, parit sojavaelaste perest, kelle perekonnaliikmetest oli labi ajaloo vahemalt uks igas Uhendriikide osalusel peetavas lahingus elu kaotanud. Tal oli, aukartustäratav minevik, edukas karjäär ja ta saadeti Vietnami sotta, kus ta oli ulivaimustuses Viet Congi akkrunnakute vastu minekust. Tema tulevikki oleks kulgenud samasuguses tõusvas joones, kui lahingus saadud pomm poleks temalt loiganud molemad jalad. Pärast õnnetust oli ta hoiakult endiselt justkui uhke sõjamees, vähemalt ei saanud keegi temalt ära võtta teenitud aumärke ega armees kordasaadetud kangelastegusid. Suur osa tema endisest hiilgusest oli siiski kadunud – ta sai liikuda vaid ratastooliga ja ta polnud enam sõdur, vaid sõjaveteran. Ka Panama City oli oma uhkete, kuid lagunevate ehitistega justkui ratastoolis, ehkki osa temast elas ja hiilgas. Enne ülemaailmset majanduskriisi on siia ehitatud vähemalt kahe Bostoni kesklinna jagu pilvelõhkujaid, millest, nagu lähemal vaatlemisel ilmneb, on umbes kolmandik kasutuseta ja kohati lõpuni ehitamata. See, mis Panama Citys elas ja tegutses, oli siiski muljetavaldav ja huvitavalt kirju. Siin leidub igat sorti maju, inimesi ja meelelahutusvõimalusi. Kahjuks ei ole midagi märkimisväärset meenutada siinse kõige kuulsama paiga – Panama kanali – kohta. See oli kõige tavalisem laevade läbisõidu koht. Küll elasime Panama Citys minu elu ühes kõige huvitavamas hostelis. See meenutas mõne 19. sajandi suurkaupmehe villat koos oma kireva nikerdustega disaini, kõrgete lagede ja suurte akendega. Õhtune pidu hosteli sisehoovis lillaias oli – nagu eeldada võiski – eht-ladina-ameerikalik.

Panamas oli meil ühtekokku kaks sihtkohta. Lisaks pealinnale viibisime Boquettes – see on suvituskoht Costa Rica piiri ääres, populaarne iseäranis (USA) pensionäride seas. Külastasime selle paiga kahte peamist atraktsiooni – 42-kraadiseid kuumaveeallikaid ja 3474 meetri kõrgust mäge, kuhu otsaronimiseks tuli läbida kokku 30 kilomeetrit. Aega selleks kulus ligi 5 tundi üles ja 4 tundi alla.

Sellega ongi meeldejäävamad hetked ringreisist läbi. Päev pärast kirjeldatud sündmusi sõitsime odava lennuga Kolumbiasse, kus pidasime (väga) väikese Arvo lahkumispeo. Antud hetkedel olin mõtetega juba Ecuadoris.

Püüan õige pea hakata postitama lugusid otse sündmuskohalt.

Indiaanlased

Varsti toimus meie seiklustes kannapööre. Panama poole reisides tuli kasutada väikest lantžat, mis muutis meie Turbo-reisi vaid haledaks varjuks. Lained olid märgatavalt kõrgemad ja need matsid meid enda alla, lisaks sadas vihma ning midagi ei olnud võimalik näha.
Pärast umbes kahte ja poolt tundi jõudsime indiaanlaste keskele Kuna Yala saarestikule. Iga saar oli umbes nelja jalgpalliväljaku suurune. Tundusime olevat läinud ajas kolmsada aastat tagasi. Ainsaks kaasajale omasteks märkideks olid Coca-Cola ning toidukonservid. Kanti rahvariideid ja elati palkidest kokkuseotud onnides. Elektrit loomulikult polnud. Saar oli justkui elav puuviljakompotti, kus kõik oli tihedasti kokku pakitud. Majad olid nii lähestikku, et nende vahelt oli raske läbi mahtuda. Polnud asja või nähtust, mis ei oleks põimunud teistega. Näiteks majapidamises, kus elamu ühes nurgas tehti süüa, tuhnis teises otsas ringi veel elav, kuid söömiseks kasvatatav olend. Või näiteks mere ääres, kus ühes kohas läks keegi käimlasse (vee kohal!), läks mõned meetrid eemal keegi teine ujuma. Käimlad, nagu enamik hooneidki, olid sõrestikuliselt läbipaistvad, ja iga perekonna iga elutegevus, olgu vähem või rohkem intiimne, toimus kogukonnaliikmete nähtavus- ja kuuldekaugusel.
Meie majutuspaigaks oli kirik (meie standardite järgi pigem kiriku-laadne moodustis), „vooditeks“ võrkkiiged. Tundsime ennast kohati nagu loomaaia elanikud, sest mööduvad inimesed uurisid meid pidevalt „kiriku“ igast avausest (ka pimedas – taskulampidega).

Kolumbiasse ja Kolumbias

Hei, olen kirjutamise hetkel ennast väikest viisi Ecuadoris sisse seadnud, aga kuna elu on olnud (ja saab olema) kaootiline, siis tulevad jutustused väikese hilinemisega. Alustan lugudest alates Ladina-Ameerikasse jõudmisest.
Saabusin 30. Juulil Kolumbiasse Bogotas. Plaanisin seal ringi vaadata, kuid muutunud plaanide tõttu suundusin otse Medellini. Et tee Bogota lennujaamast bussijaama ei läbinud just linna kõige esinduslikumaid paiku, ületasid ka minu esimesed muljed negatiivses mõttes senist ettekujutust „kolmandast maailmast“. Lennujaamast ärasõit oli korraldatud nn. autoriseeritud taksodega: takso tellimiseks tuli pöörduda kassasse, ja võtta pilet, kus oli kirjas, kui palju sõit maksab. Takso aknast hakkasid kõige rohkem silma majade trellitatud aknad ja relvastatud mundrikandjad. Uhkeid maju, rääkimata heas korras elamukvartalitest, ei olnud näha. Oli harjumatult külm (võrreldes Miamiga).
Esimestel päevadel tutvusin Medellini (muu hulgas esimesena nähtud Ladina-Ameerika linna) elu-oluga. Tegemist on Kolumbia suuruselt teise linnaga, kus elab umbes 2,5 miljonit inimest. Linn on igas mõttes kirju (arhitektuur, kultuur, inimesed jne). See muudab ta omal moel unikaalseks, mistõttu teda on raske teiste linnadega võrrelda. Paljud paigad tuletasid meelde Ida-Berliini, eriti kaubatänavad hommikuti – midagi sarnast oli neil ehitistel ja neis valitsenud õhkkonnal (lisaks ka karpmajad). Berliin on siiski korrastatum (sirgemad tänavad ja majad, puhtus, reguleeritud liiklus jne), ja ilmselt tõmbaks ma Medellinis pikemalt ringi vaadates paralleele paljude teistegi kohtadega. Näiteks Tartuga, kuna mõlemad on ülikoolilinnad, elanikkond on noor(uslik) ja õhustik veidi boheemlaslik.
Linna sissesõidu ajal tekkis mul kujutlus suveniirist, mille sarnast ma kusagil ei kohanud. See võiks olla poolringi kujuline toos, mille sees oleks linna makett. Toos oleks kaetud klaasiga, mille sees oleksid kohati udused laigud. Umbes selline näeb välja Medellin kõrgelt vaadates: paikneb justkui kausis, kuid nähtaval on vaid osa linnast, sest vaadet varjavad pilved.
Medellinist sai alguse Arvo „Grand-plan“, mille ideeks oli Kariibi mere kaudu Panama City-sse jõuda ja sealt alguspunkti tagasi tulla. Ettevõtmine oli väljakutsuv – teekond pidi läbima paiku, kus avalikku transporti ei olnud ja edasiminekuks tuli muid lahendusi otsida. Sealjuures liikumisvõimalused teatud punktides (seega ka kohalejõudmise aeg) ei olnud ei teada ega 100% kindlad.
Esimene peatuspunkt pärast Medellini oli Santa Fe de Antioquia – küla, mis pidi olema Kolumbia üks tuntumaid maakohti, seega turistide hulgas populaarne. Püüan enamasti turismiatraktsioone vältida, sest mind huvitab eelkõige see, mis elab ja tegutseb, mitte see, mis on pandud välja näitamiseks. Positiivse üllatusena leidsin eest elujõulise küla, kus sõitsid ringi hobuvankrid, päeval käis hoogne laadategevus ning õhtul istusid vuntsidega ja sombreerodega isandad kõrtside ees ning rüüpasid õlut.
Järgmise päeva teekond kujunes veidi süngemaks. Sõitsime kaheksa tunni jooksul põhja poole – mida edasi, seda lihtsamaks (ja räpasemaks) paigad muutusid. Merele lähenemisest andis ühena esimestest märku kohalike elanike üha tõmmum nahavärv (teatavasti Kolumbia mustanahaline elanikkond on valdavalt koondunud ranniku piirkonda). Päeva lõpetasime väikeses linnas nimega Turbo, kus hommikul pidi sadamast väljuma Lantša (nii kutsutakse sealkandis kergeid veesõidukeid). Kohalik elanikkond oli siin eranditult mustanahaline. Oleks linn olnud väiksem, oleks teda kõigi tunnuste poolest võinud pidada külaks. Vähemalt pooled tänavatel liikuvatest masinatest olid mootorrattad, ülejäänud poole moodustasid lisaks autodele bussid ja igat sorti vankrid, mida veeti nii hobusega kui käsitsi. Elanikkond oli silmnähtavalt vaene, kuid väga õnnelik. Õhtust tantsu ja tralli nähes oli mõistetav, miks taolisi aastaringselt sooje piirkondi samastatakse lauludes paradiisiga. Tundus, et ainus, mis antud hetkel pidutsejate maailma mahtus, oli muusika, palmid, soe õhk ja ümberringi naeratavad näod. Ma pole Jamaikal käinud, kuid minu ettekujutus sellest vastas täpselt antud kohale (ainsaks erinevuseks oli hispaania keel).
Hommikul algas tõeline action, sest meie järgneval reisil oli sõiduvahendiks mootorpaat, mis sõitis täpselt nii kõrgel või madalal, kui olid parasjagu lained. Sihtkohaks oli Capurgana – küla Panama piiri lähedal. Sinna jõudmiseks olid ainsateks võimalikeks transpordivahenditeks veesõidukid, sest koht oli igast küljest ümbritsetud mägede ja džungliga. Raske ligipääsu tõttu ei ole ilmselt kuigi paljud rahvusvahelised turistid (näiteks eestlased) sinna sattunud, kuid Kolumbialaste hulgas oli paik populaarne. Enamikes külas asunud majades tegutses mõni majutusasutus ja/või baar-söögikoht-pood (enamasti kõik korraga). Oluliselt teisi majandustegevusi peale turismi ei paistnud seal olevat. Tegu oli ideaalse „mittemidagitegemise“ kohaga, kuid see võib kergesti muutuda elustiiliks, kui seal liiga kaua viibida. Päikese ja palmide all elades on laisaksminek garanteeritud.