Kolumbiasse ja Kolumbias

Hei, olen kirjutamise hetkel ennast väikest viisi Ecuadoris sisse seadnud, aga kuna elu on olnud (ja saab olema) kaootiline, siis tulevad jutustused väikese hilinemisega. Alustan lugudest alates Ladina-Ameerikasse jõudmisest.
Saabusin 30. Juulil Kolumbiasse Bogotas. Plaanisin seal ringi vaadata, kuid muutunud plaanide tõttu suundusin otse Medellini. Et tee Bogota lennujaamast bussijaama ei läbinud just linna kõige esinduslikumaid paiku, ületasid ka minu esimesed muljed negatiivses mõttes senist ettekujutust „kolmandast maailmast“. Lennujaamast ärasõit oli korraldatud nn. autoriseeritud taksodega: takso tellimiseks tuli pöörduda kassasse, ja võtta pilet, kus oli kirjas, kui palju sõit maksab. Takso aknast hakkasid kõige rohkem silma majade trellitatud aknad ja relvastatud mundrikandjad. Uhkeid maju, rääkimata heas korras elamukvartalitest, ei olnud näha. Oli harjumatult külm (võrreldes Miamiga).
Esimestel päevadel tutvusin Medellini (muu hulgas esimesena nähtud Ladina-Ameerika linna) elu-oluga. Tegemist on Kolumbia suuruselt teise linnaga, kus elab umbes 2,5 miljonit inimest. Linn on igas mõttes kirju (arhitektuur, kultuur, inimesed jne). See muudab ta omal moel unikaalseks, mistõttu teda on raske teiste linnadega võrrelda. Paljud paigad tuletasid meelde Ida-Berliini, eriti kaubatänavad hommikuti – midagi sarnast oli neil ehitistel ja neis valitsenud õhkkonnal (lisaks ka karpmajad). Berliin on siiski korrastatum (sirgemad tänavad ja majad, puhtus, reguleeritud liiklus jne), ja ilmselt tõmbaks ma Medellinis pikemalt ringi vaadates paralleele paljude teistegi kohtadega. Näiteks Tartuga, kuna mõlemad on ülikoolilinnad, elanikkond on noor(uslik) ja õhustik veidi boheemlaslik.
Linna sissesõidu ajal tekkis mul kujutlus suveniirist, mille sarnast ma kusagil ei kohanud. See võiks olla poolringi kujuline toos, mille sees oleks linna makett. Toos oleks kaetud klaasiga, mille sees oleksid kohati udused laigud. Umbes selline näeb välja Medellin kõrgelt vaadates: paikneb justkui kausis, kuid nähtaval on vaid osa linnast, sest vaadet varjavad pilved.
Medellinist sai alguse Arvo „Grand-plan“, mille ideeks oli Kariibi mere kaudu Panama City-sse jõuda ja sealt alguspunkti tagasi tulla. Ettevõtmine oli väljakutsuv – teekond pidi läbima paiku, kus avalikku transporti ei olnud ja edasiminekuks tuli muid lahendusi otsida. Sealjuures liikumisvõimalused teatud punktides (seega ka kohalejõudmise aeg) ei olnud ei teada ega 100% kindlad.
Esimene peatuspunkt pärast Medellini oli Santa Fe de Antioquia – küla, mis pidi olema Kolumbia üks tuntumaid maakohti, seega turistide hulgas populaarne. Püüan enamasti turismiatraktsioone vältida, sest mind huvitab eelkõige see, mis elab ja tegutseb, mitte see, mis on pandud välja näitamiseks. Positiivse üllatusena leidsin eest elujõulise küla, kus sõitsid ringi hobuvankrid, päeval käis hoogne laadategevus ning õhtul istusid vuntsidega ja sombreerodega isandad kõrtside ees ning rüüpasid õlut.
Järgmise päeva teekond kujunes veidi süngemaks. Sõitsime kaheksa tunni jooksul põhja poole – mida edasi, seda lihtsamaks (ja räpasemaks) paigad muutusid. Merele lähenemisest andis ühena esimestest märku kohalike elanike üha tõmmum nahavärv (teatavasti Kolumbia mustanahaline elanikkond on valdavalt koondunud ranniku piirkonda). Päeva lõpetasime väikeses linnas nimega Turbo, kus hommikul pidi sadamast väljuma Lantša (nii kutsutakse sealkandis kergeid veesõidukeid). Kohalik elanikkond oli siin eranditult mustanahaline. Oleks linn olnud väiksem, oleks teda kõigi tunnuste poolest võinud pidada külaks. Vähemalt pooled tänavatel liikuvatest masinatest olid mootorrattad, ülejäänud poole moodustasid lisaks autodele bussid ja igat sorti vankrid, mida veeti nii hobusega kui käsitsi. Elanikkond oli silmnähtavalt vaene, kuid väga õnnelik. Õhtust tantsu ja tralli nähes oli mõistetav, miks taolisi aastaringselt sooje piirkondi samastatakse lauludes paradiisiga. Tundus, et ainus, mis antud hetkel pidutsejate maailma mahtus, oli muusika, palmid, soe õhk ja ümberringi naeratavad näod. Ma pole Jamaikal käinud, kuid minu ettekujutus sellest vastas täpselt antud kohale (ainsaks erinevuseks oli hispaania keel).
Hommikul algas tõeline action, sest meie järgneval reisil oli sõiduvahendiks mootorpaat, mis sõitis täpselt nii kõrgel või madalal, kui olid parasjagu lained. Sihtkohaks oli Capurgana – küla Panama piiri lähedal. Sinna jõudmiseks olid ainsateks võimalikeks transpordivahenditeks veesõidukid, sest koht oli igast küljest ümbritsetud mägede ja džungliga. Raske ligipääsu tõttu ei ole ilmselt kuigi paljud rahvusvahelised turistid (näiteks eestlased) sinna sattunud, kuid Kolumbialaste hulgas oli paik populaarne. Enamikes külas asunud majades tegutses mõni majutusasutus ja/või baar-söögikoht-pood (enamasti kõik korraga). Oluliselt teisi majandustegevusi peale turismi ei paistnud seal olevat. Tegu oli ideaalse „mittemidagitegemise“ kohaga, kuid see võib kergesti muutuda elustiiliks, kui seal liiga kaua viibida. Päikese ja palmide all elades on laisaksminek garanteeritud.