Diana sai Banoses näha vaid öökubisid, hostelit ja bussijaama, sest ta pidi hommikul kohe tagasi Guyaquilli minema. 8 tunni pikkune reis, ikkagi.
Minu aeg oli piiratud viimaste trollide väljumisega Quito lõunaterminalist. Tahtsin kindlasti koskede juures ära käia. Reisibüroo pakkus kolmetunnist chiva-
sõitu kohal. Eelmisel postituses märkisin, et plaanisin sarnase koha külastust juba Mindos, ja erinevalt Mindost Banoses ei sadanud. Ekskursioon pidi lõppema kõige hilisemal ajal, mil oleksin veel jõudnud jõuda Quitosse ja viimase trolli võtta. Reisikonsultant lubas kindlalt, et reis ei hiline, pigem lõpetatakse varem.
Chiva: umbes poole tunni pärast läks sõit lahti, sest reisikorraldaja hilines
Reisikonsultandil tuli mind tükk aega veenda, enne kui nõusse jäin. Reis kujunes viimaste aegade kõige lahedamaks ürituseks. Sõiduvahendit chivat märkisin juba ühes eelnevas postituses. Selle kolumbia-tüüpi naljaka veidi Nõukogude Liidu üliõpilasbussi meenutava autoga sõitsime umbes kaks tundi ülesmäge ja möödusime üheksast kosest, mida enne nende turismiobjektiks muutmist kasutati elektri tootmiseks. Ühtegi neist ei saanud kosekeseks nimetada. Hispaania keeles armastatakse tihti kasutada säätast hellitavat kõnepruuki. "Cascada" tähendab koske, ja kui vähegi võimalik, öeldakse "cascadito" ehk koseke. Banose koskede "cascadito"`deks" kutsumine oleks nende narrimine, sest kõik nad olid hiiglaslikud, ulatudes kümnete meetrite kõrgusele. Mõned neist kulgesid üle läbitava raja, ja loomulikult saime seetõttu osades kohtades märjaks, sest chiva reisijate osa oli lahtine. Kõige atraktiivsemaks peatuskohaks oli mägedekompleks, mida ühendas paarisaja meetri pikkune trossidest sild ja õhusõiduk. Täpsemini oli see parim osa minu jaoks, sest kõigile reisikaaslastele lemmikuks oli looduslik bassein, mille kohal olev veejuga tekitas nii duši kui mullivanni efekti. Sinna jõudmiseks tuli ronida vähemalt kahekümne minuti jooksul järsust mäest spiraalikujulist rada mööda alla.
Üks koskedest: suurepärane võimalus benji-hüpet teha, aga ei julgenud
Ma ei läinud ujuma, sest mul polnud vastavat varustust ja polnud ka ujumise tuju. Hakkasin tasapisi rahutuks muutuma, sest järjekordselt olin võtnud liiga tõsiselt ajast kinnipidamise lubadust Ecuadoris. Reis pikenes juba seetõttu, et ootasime pool tundi tumedanahalist poissi, kes sõidu ajal iga kose kohta pikema loo jutustas. Õigel ajal bussiterminali jõudmise lootus hakkas vähehaaval kustuma, kui silmitsesin basseinis mõnulevaid reisijaid, kes kuidagi ei tahtnud välja tulla. Olin küll rahul, kui suundusime minekule, kuid selleks tuli taas ette võtta teekond mööda kirjeldatud järsakut, seekord ülesmäge.
Noor reisijuht oli väga kindel, et jõuame õigeks ajaks tagasi, ehkki minu buss pidi väljuma vähem kui poole tunni pärast. Üles chivani jõudmise järel otsustas ta aga hoopis kohvikusse sööma minna ja lubas "hiljemalt veerand tunni pärast" liikuma hakata. Tegin paanikat, ja varsti leiti üks kohalik jalatsikaupmees, kes oli nõus mind oma autoga bussijaama viima.
Kohale jõudsin küll kriitilisest kellaajast veerand tundi hiljem, kuid peagi selgus, et pühade puhul väljuvad trollid tavalisest kauem - kella 23-ni. Seegi lohutus jäi peagi ajutiseks: kolmetunnine reis pidi küll algama 19.30, kuid kell 20 seisis buss endiselt peatuses. Ei oskagi öelda, mis bussijuhi peas toimus, kuid rahvas juba ammu kisas ja trampis jalgadega vastu bussipõrandat. Lõunamaise temperamendiga inimesed kannatavad harva midagi vaikimisi, ja mina elasin sellele "protestile" sisimas elavalt kaasa :)
Lõpp hea, kõik hea - väljuvaid trolle oli Quito lõunaterminalis palju, ja ilmselt töötasid nad niikaua, kui piisavalt rahvast linna saabus.
No comments:
Post a Comment