Paar nädalat tagasi nädalavahetuse lähenedes avastasin ennast keset üksindust, sest kõigil tuttavatel olid "omad asjad" ajada. Sellist olukorda ei saa probleemiks nimetada - alati saab proovida "vana ja äraproovitud" üksinda reisimise võlusid. Väga häid ideid mul reisimiseks polnud - otsustasin tutvuda keskpärase Ibarraga.
Ibarra on 100 000 elanikuga kanton ja Imbabura provintsi pealinn. Ta asub Põhja-Ecuadoris Kolumbiasse suunduva Panamericana-nimeline magistraali ääres. Ibarra elanikud tunduvad oleva endast üsna heal arvamusel, vähemalt oma hüüdlauseks on nad pandud ""la ciudad a la que siempre se vuelve" (linn, kuhu alati tagasi tullakse).
Kui Ibarra tutvustavat logo vaadata, siis tekib hetkeks seos Eesti lipu värvidega. Kas pole?
Turismiteatmikes rõhutatakse paiga vaatamisväärsustena eelkõige kirikuid, parke ja linna ümbritsevaid maastikke. Lisaks väärivad märkimist mõningad ajaloolised ehitised, muuseumid, üks suur kivi ja paar kohvikut.
Võiks küll eelnimetatud objektidele vähemalt koolipoisi hinde panna, kuid vaieldamatult šokeerivaimaks nähtuseks oli minu jaoks linna idüll. Ei oleks osanud oodata Ladina-Ameerikas riigi suurimate linnade hulka liigitatavat kohta, mis oma uimase atmosfääriga peaks igale külastajale, kes vähegi aega Ecuaoris paikselt on viibinud, haigutuse peale tooma. Tundsin midgi kultuurišoki taolist: ajast, mil Eestist Ameerika kontinendi poole suundusin, võisin sellist rahu ja vaikust tunda viimati ehk Kuressaaret külastades (sedagi väljaspool suvitushooaega).
On iseloomulik, et Facebookis Ibarra piltide juures jäetakse mulle kommentaare "kus on inimsed?".
Ibarral on võrreldes teiste andide regiooni paikadega üks suurepärane omadus - teda peetakse mägede kõige soojemaks linnaks. Ta asub nimelt 2225 meetri kõrgusel, seega enam kui 500 meetrit madalamal Quitost. Sellist soojust, nagu Ibarras, pole ma kaua tundnud, sest Quitos valitseb pikemat aega tüüpilisele Ecuadori talvele omane kliima - iga päev sajab vihma ja päevane temperatuur on alla 20 kraadi.
Ibarra elanikkaond moodustab huvitava kombinatsiooni. Lisaks mestiitsodele, keda leidub peaaegu igal pool, annavad linnapildis tooni indiaanlased ja mustanahalised. Viimased on siia koondunud väidetavalt just sooja kliima tõttu. Ma ei tea ühtki teist Ecuadori piirkonda, kus puna- ja mustanahalised kõrvuti elaksid (Quitos ja Guyaquillis küll, kuid need on rahvaste paablid).
No comments:
Post a Comment