30. september 2010 jääb Ecuadori elanikele, aga eelkõige riigi Pildil: President Rafael Correa presidendile, pikaks ajaks meelde kõigi aegade õud usunenäona. Antud päeval lakkas riigi turvalisuse üks alustalasid - politsei - sisuliselt funktsioneerimast.
Sündmuste ahela üheks (ametlikuks) põhjuseks oli Ecuadori valitsuse kavandatav politseireform, mis kaotaks politseiametnikele seni kehtinud boonused. Tegemist oli mitmekülgsete toetusskeemidega, mida jagati nii jõulude, lapse sünni kui kõikvõimalike tähtpäevade puhul. Lisaks on politseisüsteemis levinud paari aasta järgsed edutamised, millega automaatselt
kaasneb märkimisväärne palgalisa.
30. septembri hommik algas jõulise, ent vägivallatu protestiga politseihoonete kõrval tänavatel. President Rafael Correa ilmus kella 10 paiku politsei peakorteri lähedusse majarõdule. Selle asemel, et protestijatega diskuteerida ja valitsuse plaane selgitada, hakkas ta "raiuma", et ei kavatse politseireformi osas ühtegi järeleandmist teha. Teleklippidest mäletan, kuidas emotsionaalne president esitas oma leivanumbrit (tänu millele ta on tänaseks mitmete riigi kodanike ning kodanikeühendustega riidi läinud) - saatis protestijate suunas vulgaarseid solvavavaid väljendeid, tehes sealjuures liigutusi, justkui hakkaks särki seljast rebima.
Protestijad olid vihale aetud, ja kui Correa läbi rahvasumma auto poole suundus, loobiti teda erinevate esemetega, ning viimaks plahvatas tema läheduses pisargaasi balloon, mis vigastas teda sedavõrd, et president toimetati haiglasse. Presidendi autot tulistati snaiprikuulidega, ja vahejuhtumi käigus said kaks ihukaitsjat surma.
Haigla, kus president toimetati, oli ümbritsetud vihaste protestivate politseinikega, ja hilisemas intervjuus väitis Correa, et grupp protestijaid olevat üritanud tema palatisse tungida ja teda pantvangi võtta.
Järgnevalt sain ma ka ise kogeda osakest sündmustest. Minu hommik algas kell 7 inglise keele tunniga. Teel tööle tulid mulle vastu 10 rivis politseiautot, kõigil sireenid sees. Unustasin veidra vahejuhtumi kiiresti, pidades seda mõne kõrge riigitegelase eksordiks. 
Pärast tööd suundusin hispaania keele instituuti IE-sse. Jõudsin trolliga kella 11 paiku kesklinna, ja olukord 10 de agosto-nimelisel avenüül ei erinenud millegi poolest tavapärasest tööpäevast - inimesed jalutasid, tänav oli autosid täis, poed olid lahti. Alles IE vahetus läheduses märkasin keset tänavat põlevat autokummi, ja selle ümber lippe lehvitavaid ning loosungeid karjuvaid politseinikke. Jõudsin hämmeldunult IE-sse, mille direktor mulle kiiresti olukorda kirjeldas. Politsei on pöördunud valitsuse vastu, üle riigi levib paanika, iga hetk võidakse panku rünnata ja pole kedagi, selle eest kaitseks. Sõjavägi on sulgenud lennujaama. Keeletundi loomulikult ei toimunud.
Lähim turvaline koht, mis mulle meenus, oli South American Explorer`s club, valdavalt Põhja-Ameerikast pärit turistide üks lemmikkeskusi. Helistasin klubimajja, ja sain teada, et see oli avatud. Majani jõudmiseks tuli läbida kaubatänav Amazonas. Tänav oli täis paaniliselt tormavaid inimesi, ärid ja kaubamajad valmistusid sulgema. Möödusin turistide lemmikkohast Mariscalli käsitööturust, mis oli endiselt lahti, ja sündmuste taustal mõjus eriti koomiliselt vanamees, kes mulle Ecuadori lipu nina alla toppis ja seda müüa üritas.
Jõudsin õnnelikult klubimajja, kus leidsin eest kümmekond liiget, pooled neist minu sõbrad. Järgnev pärastlõuna möödus televiisori otseülekandeid vaadates ja internetis surfates. Kumbki kanal piisavalt (objektiivset) infot ei pakkunud - kõik telejaamad olid ümber lülitatud riigi ametlikule otseülekandekanalile "live", kus sõna anti eelkõige presidendile lähedalseisvatele ametiisikutele. Enamik suuremate päevalehtede (El Commercio, Diario) veebilehed olid maas, ja uudiseid sai lugeda vaid inglisekeelsetest väljaannetest.
Maja lähedal, avenida 6 de diciembre ja Patria ristumiskohtades, oli käimas üks suuremaid rahutusi. Nähes läbi akna valjude hõigete saatel jooksvaid politseinikke, oleksin küll pidanud jääma sinna, kus olin, kuid uudishimu oli tugevam, niisiis läksin sündmuskohale. Tänavale oli kogunenud umbes kolmkümmend politseinikku, lisaks tiirutasid ümberringi mootorrapatrullid. Politsei mäss riigi vastu oli muutunud kodanike mässuks politsei vastu. Korravalvurite suunas lennutati nii kive, kaikaid kui tossupomme. Kui ristmikule jõudsin, kogusid politseinikud parasjagu jõude kokku, ja võtnud stardiasendi sisse, alustas 30-pealine grupp juskui ühissprindi jooksu. Varsti meenutas vaatepilt Vana-Rooma lahinguvälja kujutavat filmi, ja üks pool (mässav rahvahulk) põgenes, mundrikandjad järel. Kahjuks või õnneks oli sündmuste raskuskese nihkunud minust mitmesaja meetri kaugusele, kuhu mul ei olnud enam tahtmist järgneda. Minu Kanada sõber Mike oli sedavõrd julge, et tegi sündmuskohal pilti, ehkki fotoaparaadiga avalikult tänaval kõndimine võib Quitos ka rahulikul päeval lõppeda röövkallaletungiga. Tänu Mike`ile on mul siiski pildimaterjali, mida näidata :)
Kõikvõimalikud avalikud ja erateenused olid linnas peatatud - suletud olid poed ja restoranid, aga ka ühistransport. Algusest peale oli selge, et lõunasöök tuleb vahele jätta, kuid ma muretsesin sellepärast, kuidas koju saada - elan kaugel linna põhjaosas. Kaks saksa tüdrukut valmistusid kella 4 paiku klubimajast jalgsi linna poole minema, sest takso leidmine osutus võimatuks. Mul oli õnneks rahakoti vahel "taksoingel" - Radiotaxi visiitkaart. See taksooperaator on mulle alati kriitilisematel hetkedel appi tulnud. Ehkki olin numbrit valides kindel, et Radiotaxi kas ei tööta, või on kõik taksod hõivatud, teatati telefonis, et takso saabub 10 minuti jooksul. Koju jõudsin kell pool viis.
Järgmisel hommikul aknast välja vaadates oli esimeseks signaaliks olukorra stabiliseerumisest õhkutõusev lennuk - nagu mainisin, oli eelmisel päeval seoses rahutustega lennujaam suletud. Teleuudistest juba kuulsin, et kord riigis on taastatud. Kui kesklinna jõudsin, leidsin eest harilikus rütmis elu, nagu poleks midagi juhtunud: inimsed jalutasid tänaval, poed ja restoranid olid avatud...
Mida siinkohal kommenteerida? Valitsuse ametliku versiooni kohaselt oli tegu spontaanse rahutusega, mille algatajateks oli väike grupp politseinikke. Mäss algas aga ühel ja samal ajal pea kõigis suuremates linnades üle Ecuadori. Tundub enam kui tõenäoline, et see oli kavandatud. Ka lennujaama sulgemine sõjaväe poolt viitab sellele, et politsei polnud mässu ainus osaline. Paljud usuvad, et organiseerijateks olid poliitilised huvigrupid, kuid millised olid nende huvid? Loogiliselt võiks oletada presidendi atendaati, selleks oleks Ecuadori poliitilistes ringkondades piisavalt põhjuseid. Üleriigilise rahutuse korraldamine oleks ühe inimese tapmiseks ehk liiga suur ettevõtmine, seega ehk püüti segast olukorda ära kasutada. Tundub loogilisena Ecuadori siseministri
See karismaatiline riigipea on nautinud kõrget rahva toetust pea 3 aastat, ja tema ametisaja oleku jooksul on võetud vastu riigi uus põhiseadus, mis on eelnevast oluliselt võimukeskem ja võimaldab Correal veel vähemalt kaheks järgnevaks korraks ametisse jääda, kui ta tagasi peaks valitama. Erinevalt oma viimase kümne aasta eelkäijatest (keda on olnud kokku 7!) on 47-aastane Correa suutnud stabiilselt valitsust juhtida. Ta on "kirjutanud korstnasse" 3,2-billioni dollari suuruse IMF-i laenu, väites selle olevat ebaseadusliku. Taoline samm on kahandanud Ecuadori usaldusväärsust nii teiste riikide kui välisinvestorite silmis. 60% Ecuadori elanikest elab allpool vaesuspiiri, ja Correa on seadnud vaestele nn stipendiumi, mis on gumbes 35 dollarit kuus. Viimane on talle kindlustanud kindla laiapõhjalise rahva toetuse, ehkki toetus rikkamate (ühtlasi haritumate) elanike hulgas on pea olematu. Raha teenib valitsus peamiselt naftamüügist. Tugevalt vasakpoolne riigipea on pea igas valitsemisalas algatanud reforme, mis mitmel pool tugevdavad valitsuse kontrolli (nt valitsuse kontrollitav ajakirjanduse eetikanõukogu, mis võib otsustada sulgeda mistahes väljaande "sobimatu" kommentaari levitamise eest). Reformide paketti nimetab president "Revolucion Ciudadana"-ks (kodanikurevolutsioon) ja tema visiooniks on saavutada "Socialismo del siglo XX1" (21.sajandi sotsialism). Hariduselt on Correa majandusteadlane, ülikooli lõpetas Belgias ja doktorikraadi kaitses USA-s. Enne poliitikasse minekut töötas majandusprofessorina. Ta on abielus belglannaga.
Nüüd on Correa lisaks ka märter. Tänahommikustest teleuudistest kuulsin, et presidendi seni 50% ringis toetus on pärast politseistreigi sündmusi kasvanud 75%-ni. Kriisisündmuste järgsetel päevadel esinesid telekanalites üksteise järel erinevad kodanikeühendused riigipead toetavate loosungitega. Sama tegid ka välisriigid; isegi Ecuadoriga halvimates suhetes olevate riikide esindajad - USA riigisekretär Hilary Clinton ja Kolumbia president Juan Manuel Santos teatasid, et seisavad kindlalt Correa selja taga. Oleksin küll ka ise Correa toetuseks välja astunud, kui seda pidanuks vaja minema. Ehkki ma ei ole tema suurim fänn, on tegemist siiki demokraatliku riigiga (seda küll Ladina-Ameerika mõistes), ja kui keegi soovib siin midagi muuta, siis on selleks põhiseaduslikud vahendid. Kui rahva poolt valitud presidenti sooviti tõepoolest ametist kõrvaldada, siis ei saa olla aktsepteeritav, et seda tehti püsside ja pommide abil.
No comments:
Post a Comment