Quilotoa 2. osa: kohalejõudmine

Algus eelmises postituses

Sisenesin bussipeatuse kohvikusse, kus ma ei jõudnud kelleltki midagi küsimagi hakata, kui kohalikus rahvariides kohvikupidaja juba uuris, mida kaugelt tulnu soovib. Vastasin, et tahaks Quilotoasse. Tädike kutsus tagaruumist keskealse mehe, kes viipas alla orus paikneva külakeskuse poole: lähme, ma saadan".

Mehe nimi oli sarnane Oscariga, täpselt ei mäleta. Tegemist oli kohaliku vallavolikogu (Parroquia, nagu neid nimetatakse) nõunikuga, kes oli iseäranis uhke oma kodupaiga üle, kuna praegune Ecuadori president Raffael Correa oli seal noorena aasta aega elanud ja vabatahtlikku tööd teinud. Olin sellest kuulnud, ja mainisin, et siin õppis ta ka Quichuat (põlisasukate algupärane keel). Minu saatja teatas, et tema olevatki tulevasele presidendile seda õpetanud.

Jõudsime suurele turuplatsile, kus mu saatja enne meie lahkuminekut näitas pika kamionettide (kastiga auto, mida ma Banose reisi osas kirjeldasin) rivi poole, millest üks peaks Quilotoa poole suunduma.

Kujutlesin miskipärast, et läheduses on palju turiste, iseäranis kuna tegemist oli laupäevaga. Ometi viibinud läheduses ainsatki "minusugust". Enamik nägemisulatuses olevad inimesed tundusid indiaani asukad, ja hispaania keel oli samuti justkui metsa ja mägede taha jäänud. Ümberringi kuulsin vaid ehedat Quitchuat.

Turumüüjatelt sain teada, et Quilotoa auto oli just ära läinud, kuid uus tuleb varsti.

Paarikümne minutilise ootamise järel ilmus mu ette umbes 12-aastane poiss: "A Quilotoa?". Kuna turu ümber tiirlesid mitmesugused masinad, kes pakkusid kõrgema tasu eest mugavamat Quilotoasse kohalejõudmist, siis eeldasin, et seegi noorhärra peab mind rikkaks turistiks, kellele sõidu hind palju korda ei lähe . Põiklevalt vastasin, et Quilotoa küll, aga mul on aega kamionetti oodata. Poiss viipas käega eemalseisva kastiga auto poole: "vamos-vamos! suba-suba!. Mõne hetke pärast seisingi päevinäinud furgoonauto kastis koos kümnekonna kooliealise lapsega ja tukkuva kartulikottidega talumehega. Talumehe silmad läksid minu saabudes pärani, ja ta püüdis mind kõnetada, kuid läbi raskuste, sest ilmselgelt oli väike hommikune viin talt poole kõnevõimest röövinud. "Järve äärde? Ja üksinda? Ühtegi naist kaasas pole! Aga muidu naised meeldivad? Hähähää!" Nimetatud mõtteavaldused olid ainsad, mida suutsin mõista, ehkki järgneva 20 minuti jooksul tundus tal olevat mulle palju öelda. Kuna ma ei suutnud (ja kuigivõrd ei viitsinudki) tema mõtteid avada, siis istusin porisele põrandale kilekotile, ja suunasin pilgu oma uuest sõbrast võimalult kaugele. Mees püüdis aeg-ajalt minu tähelepanu riietest tirimisega enda peale tõmmata, kuid õnneks ta sellest viimaks loobus, jäädes taas magama.

Vana talumees oli selle reisi häirivatest faktoritest siiki vähetähtis, sest tundsin ennast autos justkui seiklusfilmi peategelasena, kes salaja rongi peale on hüpanud ja vaguni tagaosa küljes ripub. Sõit kulges järsult ülesmäge üle küngaste ja aukude mööda spiraalikujulist rada, seega 120 kraadised pöörded olid sagedased. Kui ma poleks mõlema käega kasti seinast kinni hoidnud, oleksin ühest äärest teise veerenud nagu tühi karp. Üle konaruste sõites meenutas auto peaaegu batuuti, vahe oli vaid selles, et all oli kõva ja jäik põrand.

Ma ei saanud alguses aru, miks koolilapsed terve reisi ajal seisid, kuni viimaks panin tähele nende indiaani rahvarõivaste stiilis kolla-sini-punaste lilleliste mustritega ilustatud koolivorme, mille sarnaseid kandsid ilmselt juba nende vana-vanaemad, ja mis ilma igasuguse kahtluseta olid valmistatud käsitööna.

Kui mina olin õnnelik, et olin kaasa võtnud kilekotte, mille peal istuda, siis lapsed paistsid olevat õnnelikud hoopis auto trikitamise üle. Ma ei kujuta siiani ette, kuidas ükski neist sõidu ajal pikali ei kukkunud, sest

mulle tundus, et selles autos püstijäämiseks läheb vaja akrobaadile sarnaseid oskusi. Igat masina suuremat hüpet või järsku pööret saatis kõva naerupahvak. Kõige naljakamad olid laste

jaoks momendid, kui kellegi koolikott ühest autokasti otsast teise prantsatas, ja kui kilekatus poolenisti maha tuli ning selle peal olnud vesi pooltele autokastis olijatele pähe voolas. Tundsin järjekordselt, et rõõmus olemiseks ei ole retsepti - elav näide ühest ja samast olukorrast, kus võiks ennast pisarateni välja vihastada, kuid saab ka tuju 90 kraadi enda kasuks pöörata. Vali, kumba tahad.

Järgneb...