MESA programmi tudengid korraldasidki maja-karnevali. Karnevali näol on üldiselt tegemist oli tervet Ecuadori hõlmava nädalaajalise traditsiooniliste pidustusega. Suur osa kontoritest ja teenindusasutustest sulgesid oma uksed, ja enamikel töötajatel üle riigi oli nädala jagu vaba aega. Iseenesestmõistetavalt olid ülikoolid ühed esimesed, kes oma uksed karnevali puhuks sulgesid, sest kes siis veel tahaksid pidutseda, kui mitte tudengid.
Ka meie programmi tudengitele oli pidustuste puhuks õppetöö katkestatud, ja selle puhkuse alguse-õppetöö lõpu puhul korraldatigi pidu. Minule oli kõnealune traditsioon tundmatu; olin vaid põgusalt kuulnud, et ühed tähtsad komponendid eelseisvate karnevali-ürituste juures on vesi ja mitmesugused vedelad asjad, nagu munad, värvid, värvilised vahud jne. Sellele mõeldes kujutlesin vaimusilmas mitmeid õudusttekitavaid vaatepilte, kuid olin suhteliselt kindel, et mul jääb säärane kogemus saamata, kuna olin kuulnud, et ebameeldivate vedelikega mängimist harrastatakse kusagil Huarandas, mis on Quitost ligi viie tunni bussisõidu kaugusel, ja sinna ma ei plaaninud minna.
Mäletan siiski, et keegi vihjas maja-karnevaliga seoses midagi sobivatest riietest ja vahetusriietest, kuid kui hakkasin täpsemaid selgitusi küsima, siis öeldi, et ei-ei, unusta ära, midagi pole vaja, midagi erilist juhtuma ei hakka.
See „eriline“, mis siiski juhtus, jääb tõenäoliselt pikkadeks aastateks meeltes kummitama.
Üritus algas rahuliku grillipeoga. Söök oli rikkalik, söömine läks sujuvalt üle sundjoomisele. Nimelt istuti ümber suure laua, kus järgemööda valati iga lauasistuja klaasi kangeid jooke ning hüüti kooris tema nime senikaua, kui selle nime omanik oli klaasi põhjani joonud (minu puhul niisiis korrati (Hannes! Hannes! Hannes!).
Arvestades seda, mis peagi juhtuma hakkas, oli joogiringi pidamine mõistlik mõte, sest see küttis õhukeste seintega ja lahtiste uste-akendega majas viibijate kehad vähemalt seespidiselt soojaks. Enne õhtu põhiosa…sest varsti ilmusid aktiivsemad seltskonna liikmed välja veega täidetud anumatega, ja kiiresti tekkisid esimesed õhtu ohvrid, kelle kõhud või seljad nende endi karjatuste saatel märjaks tehti. Tühjendatud kopsikud täideti kiiresti – selleks, et mõne hetke pärast järjekordsele süütule ohvrile märga üllatust valmistada. Et minust juba pikemat aega kannudega mööda joosti, hakkasin juba uskuma, et ehk sedapuhku pääsen märjakssaamisest. Selle mõtte pidin ruttu maha matma – esimene “lõbusam hetk” saabus siis, kui mu teksatagi krae üles tõsteti, ning umbes pool liitrit vet selga mööda alla voolas. Elasin veidi aega edasi illusioonis, et olen oma osa saanud, ning rohem mind veega ei tülitata. Unustasin, et selg oli seni minu ainus märg kehaosa, kuid sellel õhtul ei olnud ükski koht määratud kuivaks jääma. Peagi tundsin, kuidas seljatagant ühed näpud mu vööd pingutasid, ning järjekordne lahmakas vett voolas sedakorda pükste vahele. Hea, et ma halva eelaimuse tõttu olin taibanud kõik taskusolnud asjad – näiteks telefon ja rahakott – turvalisse kohta toimetada, sest hetk pärast pükste niisutamist ilmus järjekordne kopsikukandja, kes märkas, et olen pealaest vöökohani endiselt liiga kuiv. Hetkest, mil mu juuksed ja nägu veest tilkuma pandi, tärkas minuski lõpuks veevalaja vaim. Peagi otsisin juba ise, veekopsik käes, kellel on veel kuivaksjäänud kehaosi, ja olles ohvri leidnud, jooksin loetud sekundite pärast uue vee järele.
Hostel oli lühikese ajaga muutunud ujula eesruumiks, ja peaaegu kõik majasolijad nägid välja täpselt nii, nagu nad oleksid riietega basseini kukkunud. Tundus, et veesõda on selleks korraks end ammendanud, sest kedagi märjemaks teha polnud võimalik. Ometi polnud kõik veel lõppenud, sest hakkasid kuulduma hüüded “faltan secos! faltan secos!”, mis pidi tähendama, et meie hulgast puuduvad paar inimest, kes on vee eest kusagile peitu pugenud. Algas “jaht kuivadele”, ja juba paari minuti pärast veeti käte vahel vähemalt kahte häbelikumat tudengit, kellel oli õnnestunud ennast siiani varjata.
Veerünnaku eest ei pääsenud ka hosteliomanik ja tema naine – kõik olid määratud „puhastusveest“ läbi käima. Ainus, kes täiesti kuiva nahaga pääses, oli vanemapoolne kolumblasest hosteli administraator, kes (ettenägelikult) oli ennast oma tuppa lukustanud. Sellest oli tõeliselt kahju, sest tegemist oli küllaltki tusase onuga, kellele oleks hästi ära kulunud mõned tujutõstvad kopsikud vett krae ja pükste vahele. Selle asemel, et meie ühisest rõõmust osa saada, istus ta oma toas, ja hoidis pead padja all. Paar tundi hiljem, kui veepidu oli möödas, ja seltskond rüüpas kamina ümber seespidiselt soojendavaid jooke, mis kõiki jutukamaks ja valjuhäälsemaks muutis, ilmus välja toosama kolumblane. Otsustavalt teatas ta, et teda ei huvita meie pidu, tema nõuab vaikust ja rahu. Seekord saigi ta oma tahtmise, ja seltskond kolis ülakorrusele. Üldiselt on „rahu ja vaikus“ Ladina-Ameerika ühed kõige defitsiitsemad asjad, mille saamiseks, juhul kui kõrvatropid ei aita, oleks ainus võimalus siit kusagile teise riiki kolida.
No comments:
Post a Comment