Järgmisel hommikul ärkasin telefonihelina peale. Helistajaks oli Danny, kes ei olnud saanud eelmisel päeval telefonile vastata ebakaine oleku tõttu :). Meie lühikese vestlusega olid minu päeva plaanid tehtud: tõusin kiiresti üles, pakkisin asjad, ja tunni jooksul olin juba Riobamba bussis.
Kohale jõudes ootas mind Danny koos nelja sugulasega. Mulle tehti selgeks, e t ehkki tegemist pole Huarandaga (veekarnevali keskus), ei ei ole ka Riobamba karnevalil keegi määratud puhtaks ja kuivaks jääma. Väärtuslikud kehakatted tuli koju jätta, ja ma pidin „tavalisi“ riideid osaliselt laenama.
Peatselt algavast üritusest midagi head ma ei oodanud, sest see pidi algama pärastlõunal, mil Quito kõrgusega võrreldavas Riobambas (2700 meetrit merepinnnast) hakkas päike kaduma ja tuul tugevnema. Külm vesi ja palju muud…parem oli üldse mitte mõelda. Küll õhtul jõuab arutada, kui kole või lõbus kõik oli, püüdsin ma mõelda.
Võtsime takso ja sõitsime paarkümmend minutit linnast välja Guano-nimelisse külasse. Õnneks kulges teekond spiraalikujuliselt järsult allamäge, mis andis lootust, et temperatuur on ehk kõrgem. Oluliselt soojemaks kohale jõudes ei hakanud, küll oli mägede sügavuses tuulevaiksem.
Ussikujulise küla pikk tänav oli täis värvilisi inimesi, kes jalutasid lõputuna paistvas rongkäigus. Jalutajate vahel kulgesid kastidega autod; autokastides istusid või seisid kõikvõimalikud klounid, printsessid, kuningad, metsakollid ja muud fantaasiakostüümide kandjad. Pea iga auto katusel olid kõlarid, millest kostis kõige erinevamatest ajastutest ja kultuuridest pärit muusikarütme.
Ürituse põhikomponenti – vett – sain oma nahal kiireti tunda. Loetud minutid pärast kohalejõudmist ilmus mu ette veeämbriga rongkäiguline, kes hüüdis midagi sellist, et näe, üks valge on ikka veel kuiv! Järgneva paarikümne minuti jooksul tilkus minu viimne kui kehaosa veest. Vesi tekitas küll külma ja ebameeldiva tunde, kuid ta oli vähemalt puhas. Ülejäänud ained, millega rongkäigulised ohtralt teineteist loopisid, ei olnud küll füüsiliselt ebamugavad, kuid panid mõtlema õhtuse vanniskäigu peale. Igast küljest voolas rahvale kaela värvilist seebivahtu, pulbrit, paberlitreid ja lihtsalt värvi. Mullegi ulatas Danny sugulane värvipotikese, et ma saaksin inimeste nägusid patsutada ja päid silitada.
Marssisime umbes tunni jagu, misjärel jäime teeservale seisma ja vaatasime teise tunni jagu kirjusid möödaminejaid. Veegamärjutamine oli selleks korraks läbi, ehkki paar külma kopsikutäit tuli veel välja kannatada.
Tuule käes lõdisevatele märgadele kehadele oli lausa taevamannaks Danny vanemate auto, millega meile karnevali lõpus järgi tuldi. Ladina-Ameerikale omaselt ronisime kõik autokasti, ja algas minu elu ilmselt pikimana tunduv 20-minutiline tagasisõit Riobambasse.
Õhtuseks peatuspaigaks oli Danny vanemate-sugulaste maja, kus ootas ees päeva meeldivaim osa – duširuum. Pärast pesemist tundsin end kõige negatiivsema rongkäigulisena: nimelt need ained, millega mind visati, said kiiresti eemaldatud, kuid värvi, millega ma ise rahvast määrisin ja millega mu käed koos olid, ei suutnud ma vähemalt järgneva viie päeva jooksul maha saada.
Õhtusöögiks valmistas Danny perekond mulle tõelise üllatuse: riis ja kana!!! Midagi sellist pole ma Ecuadoris varem söönud :)
Hilisõhtu ja öö möödusid diskoteegis, ja sealgi ei pääsenud täiesti kuiva nahaga. Nimelt oli ööklubi lae kohal vahutoru, ja varsti oli põrand põlvini seebivahtu täis. Vahu alla tekkis vähemalt 10 cm kõrgune veekiht, mis tekitas tunde, nagu viibiks Eestis ja sajaks lörtsi. Sellistes tingimustes tuli kohalike riobambalannadega tantsida, mis ei olnud sugugi kerge – mulle öeldi pidevalt „baila-baila!“ (tantsi-tantsi!). Mu keha väänles lõpuks nagu anakondal, ja viimaks öeldi, et „käed ka!“ Käed pidid olema üleval ja veskitiibade moodi liikuma.
No comments:
Post a Comment