Aastavahetus ei erinenud oluliselt eelnevatest ega järgnevatest õhtutest-öödest, sest Mumpiche oli ka siis sama vaikne ja igav, nagu alati. Erandiks oli ilutulestik, mida võinuks suurejoonelisuse poolest võrrelda väiksema linna samalaadse üritusega.
Järgmisel päeval pärast aastavahetust hakkasin huvi tundma bussiliikluse vastu, kuna 2. jaanuaril pidi olema lahkumispäev. Küla bussipeatusest sain teada, et bussid lahkuvad suurde linna iga tunni järel alates kella 7-st hommikul. Buss pidi minema 2 tundi Esmeraldasesse, ja sealt pidi järgnema bussivahetus ning 5-tunnine reis Quitosse.
Uuel hommikul olin kell 8 bussipeatuses, kindel plaan enne õhtut Quitosse jõuda. Busse nägemisulatuses polnud, ja mõne aja pärast hakkas minus helisema õrn kahtlusenoodike. Nurgapoodnik tegi mulle kiiresti selgeks, milline on reaalne olukord: ühtegi bussi enne õhtut ei välju, kuna ükski bussijuht pole kaineks saanud.
Oleksin olnud sellisest informatsioonist ilmselt šokeeritud, kui see oleks juhtunud kolm-neli kuud tagasi, kuid nüüd olin juba tasapisi hakanud harjuma sellega, et Ladina-Ameerikas ei kulge peaaegu kunagi midagi plaanipäraselt. Ei jõudnud vaid ära imestada seda, miks alati mina satun täpselt igasuguste juhuste püünisesse. Ehkki siin juhtub igas kandis ja igal hetkel midagi tavapäratut, tundus mulle, et see konkreetne juhtum esineb vahest paar korda aastas, ja nüüd siis täpselt sellel hetkel, kui mina seal olin.
Nagu seda juhtub peaaegu iga päev, tuli sellelgi 2. jaanuari varahommikul hakata plaane ümber tegema. Tagasi hotelli minek ei tundunud olevat tõsiseltvõetav – selleks oleks tulnud suure seljakotiga paar kilomeetrit pehmes rannaliivas sumada. Pealegi, mida oleksin seal teinud, ülejäänud reisiseltskond pakkis juba minu äramineku ajal asju, ja autosse ma poleks mahtunud.
Viimase suhtes olin liiga pessimistlik, sest kui ma olin mõnda aega mõtiskledes rannas istunud, ja hiljem külakeskusesse poe ette limonaadi ostma suundunud, peatus mu ees Omari rahvast „sissepakitud“ auto. Küsisin nalja pärast, ega mind paari autosolija alla või peale pole võimalik paigutada…ja paari minuti pärast istusingi tagaistmel, lõug vastu põlvi surutud, küünarnukid tihedasti koos. Tagaistmel oli minuga koos veel neli inimest.
Qitosse sellise „jahukotivankriga“ poleks olnud kuigi mugav sõita, kuid leppisin sellegagi, et mind Atacamesse viidi, mis oli lähimaks suureks keskuseks enne Esmeraldast. Kohapeal aga selgus, et sealgi on Quitosse suunduvate bussidega kehvad lood, ehkki põhjuseks oli sedakorda väljamüüdud piletid. Loogiliselt oleks seda võinud varemgi eeldada, sest tegemist oli juhuslikult pühapäevaga, ja suur osa aastavahetust pidav rahvas hakkas otse loomulikult sel ajal suurde linna tagasi tööle suunduma. Ainsaks variandiks oli kasutada kell 11 väljuvat ööbussi, mis pidi Quitosse jõudma kella 5 paiku. Hea, et seegi võimalus veel alles oli.
Pileti ostmise hetkel oli veel päike kõrgel taevas, ja mul oli umbes 8 tundi aega Atacames ringi vaadata. Sellest ajavahemikust pärinevad minu emotsioonid ja eelmises jutus kirjapandud mõtted selle rannaäärsest paigast. Et tegemist polnud kuigi suure linnaga, hakkas mul õige varsti igav, ja suur osa ajast möödus kella vaatamise tähe all. Veidi andis päevale tooni üks boliivlane, kes pärastlõuna paiku rannas ootamatult mu ette ilmus, ja uudishimulikult uuris, kes ma selline olen. Tavaliselt pole Atacamese-taolises kohas turvaline juhuslike tülitajatega vestlusesse laskuda, aga mul on välja arenenud sisetunne, mis ütleb üsna täpselt, kes on heade kavatsustega ja kes mitte. See boliivlane andis oma tunniajalise jutuajamisega kogu ülejäänud õhtupoolikule tubli toonuse värvi juurde. Füüsiliselt möödus minu õhtupoolik alates kella 18-st bussijaamas uudiseid ja halbu filme vaadates, sest bussijaam oli õhtupoolikul selles linnas üks vähestest suhteliselt turvalistest kohtadest.
No comments:
Post a Comment