Veekarnevali taustainfo: minu tegemised Ecuadoris

Veel tudengeid, see gringo on teine vabatahtlik, New-Yorgi-Karen

3 tudengit 12-st

Kontori-tibi Johanna

Kontori juhataja Yadira

Kohvipaus, varsti

Teen õige pea tagasivaate traditsioonilisest veekarnevalist. Et lugu on seotud paljude inimestega, jutustan taustaks ka seda, mida ma üleüldiselt siin Quitos teen.

Vabatahtlikku tööd, loomulikult. Tööpaiku on kolm – Hommikud veedan ülikoolis (Universidad Central Ecuador), kus ma juhendan kolme inglise keele gruppi. Päevane aeg möödub kontoris. Kontor kuulub mittetulundusühingule Huayra Causay (www.hcausay.org), mille tegevusalaks on ökoloogilise põllumajanduse arendamine. Programm, milles tegutsen, on iga-aastaselt suunatud 12 erinevatest Ecuadori piirkonnast pärit noorele, kes plaanivad hakata arendama uuenduslikke põllumajandustooteid või teenuseid. Selleks on nendele moodustatud fond, mille raames tudengid saadetakse aastaks USA-sse õppima. Neil on kohustus tagasi tulla ja realiseerida põllumajandusteemaline projekt, mille nad on juba programmis osalemise kandideerimiseks valmis kirjutanud. USA-sse lähevad selleaastased tudengid märtsi lõpus; praegu korraldatakse neile mitmesuguseid ettevalmistuskursusi, mille üheks osaks on inglise keel. Viimase eest kannangi hoolt mina.

Tööaja alguseks pean ma päevast kontorissejõudmist, sest seal hakkan interneti vahendusel otsima inspiratsiooni järgnevaks tunniks. Hommikul ärgates ei ole mul tihti õrna aimugi, mida ma pärastlõunal tudengitega tegema hakkan; ma ei kasuta traditsioonilist keeleõpikut, sest ma ei pea ennast õpetajaks või „professooriks“. Tavapäraseks keeleõpetamiseks on nii ülikoolis kui ülalkirjeldatud programmis inimene olemas; mina hoolitsen selle eest, et tudengid rääkima hakkaksid. Selleks kasutan ma kõikvõimalikke simulatsioone ja muid rollimänge, või lihtsalt vestlust. Näiteks jagan kätte paberilehed, kus on lühike jutt, ja panen nad omavahel saadud info põhjal diskuteerima ja teineteisele küsimusi esitama. Viimati jagasin kõigile kätte FBI koduleheküljelt prinditud Most Wanted ehk kõige tagaotsitumate kurjategijate elulood, ja nende põhjal mängisid osalejad ülekuulamist, kus üks oli tunnistaja, kes pidi välja mõtlema loo, kuidas ta tagaotsitavaga isiklikult kohtus.

Iga kord peab midagi uut välja mõtlema, ja selleks on vaja pidevalt loovat lähenemist. Õnneks on internet seni olnud ammendamatu info- ja inspiratsiooniallikas.

Kui tund on ette valmistatud ja paberile trükitud-prinditud, jooksen ma sööklasse, ja sealt edasi programmis osalevate tudengite hostelisse, kus ühtlasi toimuvad koolitused. Järgmise päeva hommikul kasutan tavaliselt sama materjali ülikoolis.