Annika+sakslane tänavalt
Üks uudistest, mis on peaaegu kulunud, on see, et Ecuadoris on praegu kaks Eesti tüdrukut – Annika ja Helen. Nad on siin olnud juba umbes poolteist kuud, kuigi aeg-ajalt käivad nad kusagil ära. Kõige huvitavam on nende puhul see, et nad oskavad oma väljailmumisega lõputu arv kordi üllatada. Ecuadoris on lisaks Quitole palju-palju vaatamisväärset, ja nii teatavad nad mõnel päeval, et homme sõidame näiteks nädalaks Mantasse. Peame õhtul lahkumispidu ja mulle öeldakse, et 7 päeva pärast näeme. Sellistel puhkudel heliseb tavaliselt hiljemalt kahe päeva pärast telefon, ja eestikeelne hele hääl teatab, et oleme juba tagasi, plaanid muutusid. Teinekord juhtub, et ei sõidetagi plaanitud kohta, ja mulle helistatakse, et oleme endiselt Quitos. Rekordarv plaanimuutusi oli neil minu mäletamist mööda 2 päeva jooksul 4 korda – lõpuks sõideti välja 3. päeva õhtul, kuigi esialgselt pidi juba 1. päeva hommikul ühte teise kohta mindama. Ainus plaan, mille tüdrukud ellu viisid, oli 8 päevane Galapagose-reis, sest nii kaugelt ei saanud ära tulla. Oleks see võimalik olnud, oleksid nad kindlasti poole varem saabunud, sest vähemalt viimased päevad möödusid neil igavuse kannatamise tähe all.
Suureks üllatuseks oleme juba mõned nädalad eestis olnud ja tagasi pole tulnud...äge blogi hannes :)
ReplyDelete