Aeg lendab linnutiivul, aga pean jätkama juttu karnevalist, sest põhiosa on käesolevas blogis alles ees.
Järgmine päev pärast hostelipidu suundusin Ambatosse – Ecuadori suuruselt teise linna, kuhu tuli Quitost sõita veidi üle 2 tunni. Seal pidi olema karnevali üks suuremaid keskusi. Mind kutsus sinna üks JCI-sõber Alejandro. JCI on lahtiloetult/tõlgitult Rahvusvaheline Noorte Koda. Selle organisatsiooniga tahtsin juba Eestis ühineda, kuna mitmed sõbrad kutsusid, aga vahepeal, nagu teada, kolisin Ecuadori. Hiljaaegu tekkis mul idee uurida, kas sama organisatsioon ka siin asub, ja olles selle üles leidnud, avastasin, et tegu on suurepärase võimalusega saada uusi kontakte suure hulga toredate ja minuga sarnaselt mõtlevate inimeste seast. Olin Alejandrot kahe kohtumise jooksul vaevalt mõned tunnid tundnud, ja seda muljetavaldav oli tema külalislahkus – alates tema žestist mind Ambatosse kutsuda kuni majutuseni välja. Kohapeal ootas mind suur maja, mis kuulus Alejandro vanematele, kes olid antud hetkel reisimas. Peagi oli mul taskus maja võti, ning mind julgustati tundma ennast igas mõttes nagu kodus – kasutada võis kõiki majas asuvaid vajalikke asju nagu duširuum jne, ja külmkapist võis samuti võtta kõike.
Ambato on mulle eelkõige seetõttu huvitav koht, et alati, kui sinna satun, ümbritsevad mind muusikud. Mul on siinkohal võimalus jutustada üks juba unustatud lugu, kui ma eelmisel aastal samas linnas esimest korda Ecadori-Couchsurfingut kasutasin. Tol korral kohtusime minu majutajaga Patricioga, kes vihjas midagi eelseisvast kontserdist, Ambato kesklinnas. Seal juhatati mind kiiresti autosse, ja algas tunnipikkune sõit ülesmäge. Peatusime külasuuruses kohas kivimüüriga ümbritsetud platsi ees. Algamas oli tõepoolest kontsert, kuid minu uued sõbrad suundusid rahvasummast mööda trepist üles, ja ühtäkki leidsin end seisvat kontserdilaval silm-silma vastu publikuga. Minu sõbrad võtsid kiiresti sisse positsioonid muusikariistade taga, ja mõne hetke pärast algas „pungi panemine“. Milline aupaiste!
Käesoleval karnevalil juhtus peaaegu dejavu. Kui linna jõudsin, siis Alejandro ootas mind ühe tankla juures – selleks, et laadida autosse suuri plaate. Need osutusid sihtpunkti saabudes lavadetailideks – taas oli kõik sündinud sedavõrd kiiresti, ja ma ei jõudnud kõike küsidagi, enne kui avastasin, et olin taas sattunud peatselt kontserdiga alustava kidrabändi seltskonnaga. Olin siiani kujutlenud, et öö möödub karnevalimelus kilkava rahvamassi seas, kuid seekordne „karneval“ algas alternatiivse maiguga kontserdiga juukseid lehvitava publiku keskel. Tüüpiline Ecuador – peaaegu kõik läheb vastupidiselt plaanitule.
No comments:
Post a Comment