Rahulikud nädalad

Viimase päeva väljasõit - alustuseks Ecuadori toit

Olulisim muutus, mis vahepeal on toimunud, on see, et MESA tudengid läksid aastaks USA-sse. Ärasaatmispidu on peetud, ja hetkel on mul alles vaid Central Universidad´i tudengid ja Huayra Causay kontor. Lisaks on pea täis mitmeid ideid, mis on seotud paari uue organisatsiooniga. Täpsemad tegevused avaldan lähinädalatel.
Teen väikese tagasivaate (toredast) MESA-ajast. Mälu värskendamiseks ja täiendamiseks märgin, et MESA ( Multinational Exchange for Sustainable Agriculture) peakorter asub USA-s, selle tegevuseks on sponsoreerida erinevatest riikidest pärit farmereid, et nad saaksid tulla Ameerika Ühendriikidesse põllumajandusega seotud praktilisi ja kultuurilisi kogemusi ning teadmisi omandama. MTÜ Huayra Causay, kus töötan, on loodud MESA programmide elluviimiseks Ecuadoris. MESA tudengeid valitakse kõikvõimalikest Ecuadori piirkondadest, ja programm on suhteliselt popp: selle aasta tudengid valiti välja konkursiga 80 kandidaati ühele kohale. Lisaks konkursisõelale, mis sisaldab mitmesuguseid katseid ja intervjuusid, on osalemiseks seatud piiravaid eelkriteeriume, näiteks vanus 25-35 aastat, 2-aastane põllumajanduse kogemus ja selge idee projektist, mida ollakse valmis pärast programmi lõppu ellu viima. Programm algab koolitustega (sh minu inglise keele kursustega :)). Järgneb aastapikkune USA-s praktiseerimine. Igal tudengil on kohustus naasta kodumaale, ja viia ellu nimetatud projekt. Seega on programmi pääsenud tudengid väga tegijad noored, kes on reeglina näidanud ennast väga heast küljest ka pärast koolitust – näiteks kasvõi selle poolest, et vaatamata Ühendriikides elamisele on kõik hiljem korralikult tagasi tulnud ja üritavad hiljem midagi oma kodus (tihti kaugel suurtest linnadest) ära teha.
Tudengite inglise keele oskus oli „kirju“, ja nad olid jaotatud tasemete järgi gruppidesse . Esimene grupp ei osanud peaaegu üldse keelt, vähemalt aasta alguses mitte, kui nad saabusid. Kõrgema taseme õpilased rääkisid juba alguses päris soravalt, ja nende keeleoskust tuli vaid lihvida. (Meid) õpetajaid oli kokku kolm, ja iga nädal õpetasime eri gruppi.
Iga päev kaks kuni neli tundi inglise keelt tegid oma töö, ja varsti oli kõigi keeletase piisav, et minna visiidile USA suursaadiku mrs Heather M. Hodgesiga. Visiidile eelnevatel päevadel oli meie tundide sisuks loomulikult ettekannete harjutamine: nimelt pidi iga tudeng jutustama endast ning oma projektist, ja lisaks tuli suursaadikule presenteerida ühte tüüpilist Ecuadori toitu. Visiidi lõpus pidime tema excellence`i paluma vastuvõtule, ning pakkuma talle maitsta kõike Ecuadorile tüüpilist. Tudengitega kujutasime elavalt ette, et temaga võib juhtuda midagi sarnast, nagu juhtus minuga keset ühte tundi, pärast rohket Ecuadori toidu pruukimist: katkestasin rääkimise ja sööstsin toaletti…

Pr suursaadik ilmus meie ette sealsamas hostelis, kus kõik elasid. Hostel oli suursaadiku külaskäiguks muudetud lilli täis paleeks, ümbruse läkimalöömiseks kulus vähemalt kaks päeva. Minu vaimusilmas oli meie külaline miskipärast paksult meigitud kriipsukujulise suuga daam, kes räägib vähe ja aeg-ajalt köhatab. Nii ei saanudki ma kohe aru, et suursaadik oli juba kohal: hosteli salongis võttis istet kõige tavalisem tädike, kes pärast „Hallo, how are you“`d tõepoolest köhatas, ja seejärel kähedapoolse häälega vabandas, et ta tervis pole kõige parem, küllap gripp või gatarr. Tegu oli igati kena inimesega: julgustas esinejaid rääkima ja kiitis hiljem, et arusaadavalt on kõik närvis, ja seda enam pidasid tema arvates kõik hästi vastu. Lõpetuseks märkis, et ameeriklased on vägagi tolerantsed kohmaka inglise keele suhtes, sest nende kõigi vanemad on kunagi teistest riikidest saabunud ja inglise keelt õppima pidanud. Pr Hodges ise rääkis hispaania keelt sedavõrd perfektselt, nagu oleks ta kakskeelne.
Inglise keele kursused olid igati kasulikud nii tudengitele kui mulle. Eelkõige oli tegu meelelise naudinguga, sest iga päev tuli kokku justkui jutuklubi, kelle seas oli hea huumorimeelega inimesi. Tegu polnud pelgalt enda teadmiste jagamisega, vaid teadmiste vahetamisega, sest ma arendasin omakasupüüdlikult keeleõppe nime all vestlusteemasid, mis olid seotud tudengite kompetentsiga (Ecuador, põllumajandus jne). Tegin ka endale omamoodi keelekoolitust, sest näiteks iga tekst, mille eelolevaks tunniks aluseks võtsin, sisaldas portsu uusi sõnu ja väljendeid, mille tähenduse avamiseks tuli halvimal juhu minna kõrvaltuppa Davidi juurde – kontorikaaslane, kes arendab Ecuadoris turismibürood, kuid on sündinud Californias.

Lemmiküliõpilasi mul ei olnud, kuid tundide ajal oli kõige ebamugavamaks isikuks vaieldamatult üks Byron, kes liiga palju küsis. Iseäranis lõi ebameeldivus välja siis, kui tulin mõne raskema tekstiga, millest ma vahetult enne tunni algust olin jõudnud mõne keerulisema sõna või väljendi ära unustada. 9 juhul kümnest urgitses Byron selle välja, ja minu ümmargusevõitu vastese järel ei lasknud ta kunagi tunniga edasi minna, vaid alati ütles “oota-oota, mina ei saanud ikkagi aru”. Selle pisivea ma andsin talle hiljem siiski andeks, sest tal oli häid külgi rohkem :) Võib olla saabub Byron lähiaastatel Eestissegi, sest ta uuris meie riigi õppimisvõmalusi, ning mul oli võimalus teha promo Eesti ülikoolidele. Oma viimase kodulinna patrioodina tutvustasin loomulikult vaid Tartus paiknevaid õppeasutusi :)

Keeletund kujunes tihti ka omamoodi muusikatunniks, sest iga tunni teema juurde valisin sobiva laulu, mille sõnad ära tõlkisime, arvutist kuulasime ja kaasa laulsime. Lubasin endale ka väikest eneseirooniat, ja tekitasin väikese traditsiooni: iga tunni lõpetasime Pink Floyd`i looga “The Wall” – iga päev hüüti kooris: “We don`t need no education” ja “Teacher! Leave them kids alone!”

Ei ole head ilma halvata – negatiivse poole süü lasub tudengitel, kes õpetasid mulle hispaaniakeelseid roppe sõnu ning väljendeid. Kuivõrd neid selles keeles väga palju ei tundu olevat, siis usun, et valdan enamikke neist halbadest sõnadest, mis vähemalt Ecuadoris on kasutusel.

Nüüd on see ilus aeg läbi, ja ees ootavad uued paremad ajad:) Käesoleval nädalal ei toimu õieti midagi, sest saabunud on järjekordne pühade aeg. Sedakorda on põhjuseks „Semana Santa“, mis seondub Kristuse ristilöömisega. Vahel ei jõua ära imestada, kuidas siin riigis jõutakse puhata ja pidutseda. Nädala keskel löön kaasa väikeses projektis organisatsioonis nimega South American Explorer. Selle tegevuseks on Lõuna-Ameerikaga seotud asjaliku info (ja asjalike inimeste) koondamine/levitamine. Lisaks on mul võimalus võtta taas kätte üks poolelijäänud kohustus: jätkata salsatundidega. Salsa on üks kahest üliolulisest oskusest lisaks hispaania keelele, ilma milleta Ladina-Ameerikas pole võimalik toime tulla. Nädala lõpus tuleks kuhugi välja sõita, kuigi pole otsustanud, kuhu. Pühade ajal on Quito kõige igavam koht Ecuadoris, sest kõik sõidavad kuhugi ära.