Eesti toit Ecuadoris

Ecuador ja Saksamaa söövad karbonaadi. Blond on loomulikult eestlane :)

Ecuador sööb mulgiputru

Tehtud

Valmib mulgipuder näljastele tudengitele. Karen motiveerib

Ecuadoris on kõike, mis sul on, kombeks jagada. Sellega seoses olen ma isegi inimestega tülli läinud, sest mul polnud alguses aimugi, et näiteks ei sobi suure seltskonna juuresolekul ühte jäätisepulka osta ja seda omaette limpsida. Kui sul midagi (head) kaasas on, siis olgu seda piisavalt, et teistele pakkuda. Teine võimalus on enda asju mitte teiste ette tulla.

Üks minu varandusi, mida ma olen suutnud jagada, on mõningased teadmised-oskused kokandusest, ja Eesti toit. Usutavasti on see aidanud teenida mõnegi plusspunkti, eriti arvestades asjaolu, et Ecuador on täis andunud toidufänne, kes võivad tundide kaupa rääkida, kui hea ja eriline üks või tene roog on.

Kõige sagedasem Ecuadoris valminud toit on mulgipuder, mida on tehtud-pakutud vähemalt kolmele erinevale seltskonnale. Viimati sai seda jagatud tudengitega, kellest antud hetkel olid vähem kui pooled kohal. Vahest ülejäänud põgenesid Eesti toidust kuuldes? Tundub, et põhjuseta, sest vähemalt kohalolijad sõid taldrikud rõõmsate nägudega tühjaks ja mõni küsis juurdegi. Kui nad just viisakusest head nägu ei teinud, siis olid küll kõik Eesti ühe kõige tüüpilisema rahvustoiduga ülirahul. Sama võis öelda nende kohta, kes hiljem tulid ja allesjäänud külma putru proovisid. Mul pole küll vastavaid andmeid, kuid usun, et säärast toitu pole Ecuadori pinnal varem tehtud. Tõestatagu vastupidist, aga ilus oleks nii mõelda :)

Viimati sai valmistatud ka ehtsaid ahjukartuleid karbonaadiga - järjekordne söök, millest kohalikud heal juhul vaid põgusalt kuulnud on. Toidutegemise idee andis sedakorda neiu Olga – eestlasest vabatahtlik (ilmselt ainus peale minu), kes juhuslikult elab alates veebruarist Omari perekonnas. Omar, nagu varem kirjutasin, on minu vend, sest ma elan tema vanemate majas.

Kõik algas ilusasti; arvutasime rahva kahe perekonna peale kokku – kokku olid lubanud õhtusöögile tulla 9 inimest. Teatavasti aga on Ecuadoris peaaegu rusikareegel, et pärast mistahes plaani elluviimist juhtub midagi täiesti ootamatut.

Kord varem olin juba oma perekonnale mulgiputru teinud, ja tookordne ootamatus oli järgmine: leppisime kokku, et Omari perekond meiega ei ühine. Äkki avastasin, et pereema Rosita oli mingis meeltesegaduses siiski noored kohale kutsunud, ja ma pidin 4 inimesele mõeldud toidu venitama piisavalt suureks, et seda 9-le jaguks. Jaguski, aga vaid tänu sellele, et tegin veidi rohkem putru, mõeldes, et hiljem saaks üles soendada.

Ootasin nüüd huviga, mida üllatavat seekordne õhtu pakub. Üllatus oli seda hullem, et Ecuadori kultuuriga ristus ühe teise maa kultuur. Minuga ühes majas elab saksa vabatahtlik Thilo, kes pidi parasjagu olema teda külastavate vanematega kusagil Argentiinas. Lubatud kolme nädala asemel helises meie toidutegemise ajal uksekell, ja (üllatus-üllatus!) Thilo koos oma õnneliku perekonnaga oli juba tagasi. Esialgu me sellele suuremat tähelepanu ei pööranudki; mõtlesime vaid naljaga pooleks, kuidas oleks, kui need sakslastest vahmiilid ka toidu poole vaataksid. Kui ootamatud külalised aja möödudes ennast üha mugavamalt tundma hakkasid, asendus mul naljatuju kerge murega, ja selle ajendil küsisin vaikselt Rositalt, ega me ometi nendega ei pea toitu jagama. Sain vastuseks, et peab küll, meie õhtusööki nad just ootavadki.

Sedapuhku siis selline asjade käik…ma ei öelnud ega mõelnud peaaegu midagi. Vaatasin vaid silmadega köögis ringi; märgates kartulikotti, kus pooled kartulitest kasutamata, tirisin välja teise ahjupanni. Kartulitest pidi jätkuma, ja kui uus pannitäis oli ahjus, lõin ühe käe sõrmedega mõttes päid kokku, teise käega mõõtsin ümber liha – sellistest tükkidest, nagu esialgu sai mõeldud, tuli tubli kolmandik maha lõigata. Thilo hakkas mulle antud õhtust alates kohe eriti meeldima!

Tähtsaim fakt kogu loo juures oli siiski see, et toit tuli hästi välja ja maitses nii mulle kui kõigile, kes seda proovisid. Jätkus kõigile, kuigi midagi üle ka ei jäänud. Abi oli sellest, et saatsime Omari naise Paola vahetult enne toidu serveerimist lähedalasuvasse poodi ja tellisime kiirkorras lisakomponente salati, kastme ja joogi jaoks.

Õhtusöögi lõpp muutus jõuluõhtu hõnguliseks, sest sakslastel olid kaasas kingitused. Meie Olgaga olime ainsad, kes kingitustest ilma jäid – loogiline, sest meil pidi olema niigi Eesti toidu näol küllaga andmisrõõmu. See on teatavasti suurem kui saamisrõõm.