Tehtud!
Käib töö ja vile koos...
Veel pooleldi heledapäine...Galapagose reisiga (õigemini selle lõppemisega) seoses on minulgi mõned muljed jagada. Kuulsatele saartele sõidetakse lennukiga mereäärsest linnast Guayaquillist. 2-miljonilise elanikuga on see Ecuadori suurim linn. Et Annika ja Helen pidid pärast Galapagoselt saabumist paariks päevaks Guayaquilli jääma, leppisime kokku, et tulen isegi selleks ajaks sinna. Tegemist ikkagi Ecuadori modernseima paigaga, kus inimesed on kuumemad, vabamad ja avatumad kui Quitos. Seda tahtsin oma silmaga näha, pealegi igatsesin päikest ja soojust, mida rannaäärses kohas on kordades rohkem kui andides.
Kasutasin Guayaquilli sõitmiseks ööbussi, reis pidi kestma 8 tundi. Reeglina. Minu puhul kehtivad reeglid harva, enamasti aga erandid. Nimelt tundsin läbi (pool)une, et buss sõidab kahtlaselt aeglaselt, pidurdab kahtlaselt tihti ja seisab kahtlaselt kaua. Ma ei saanudki teada, mis tee peal täpselt toimus (inimröövi katse?), kuid sihtpunkti jõudsin 13 tundi pärast startimist – lubatud kella 7 asemel kell 12 päeval. Selle aja sisse mahtus veel hommikune tunnine paus restorani ees, kuid sellel ajavahemikul sain ma vaid oodata bussi liikumahakkamist, sest süüa mulle ei antud – minu järjekorra ajaks oli toit otsas, järel oli vaid kohvi. Mis siis, mõtlesin vaid, sest olen sellega juba väga harjunud, et iga päev on täis üllatusi, ja kõik üllatused ei saa olla meeldivad.
Guayaquill üllatas eeskätt oma ilmaga. Soe oli seal küll, nagu alati, ja lühikest särki võis kanda nii päeval kui öösel. Päikese asemel olid aga taevas pilved, ning aeg-ajalt sadas kerget vihma. Nii jätkus see ka järgnevatel päevadel, ja eriti üllatas mind see, et Quitos paistis päeval kogu aeg päike. Hiljem sain teada, et selline ilm ongi sellele kohale tüüpiline, sest tegemist on ranniku talvega.
Guyaquillis pandi Annika ja Heleni käe läbi toime minu suhtes üks saatuslik tegu. Nimelt värvisid nad mu juuksed süsimustaks. Lugu sai alguse kaubanduskeskusest, kus ma võtsin juuksevärvi kätte ja pomisesin pahaaimamatult, et huvitav, kuidas ma mustade juustega välja näeksin. Helen ja Annika hakkasid seda kuuldes peale käima, et loomulikult osta värv ära, me tahame minna peole kellegagi, kes näeb välja nagu kohalik! Sellest päevast alates olengi juuste poolest selline, keda ei ole võimalik rahvamassi hulgast eristada. Nahavärvi poolest on Ecuador kirju – mõni inimene on heledam, mõni tumedam; juuste poolest on aga eranditult kõik tumedad. Enne Guyaquilli saabumist võis näiteks kontserdil mind kergesti 5 meetri kauguselt üles leida, sest hele pea oli rahva seast kergest märgatav. Nüüd on see võimatu.
Lisaks ilmale Guyaquill teisi üllatusi ei pakkunud, kuid seda ma ei oodanudki, sest tegemist pole mingi arhitektuuripärliga, nagu näiteks Quito või Quenca. Sellegipoolest ta mulle meeldis, kuigi enamik inimesi peavad seda linna igavaks. Ta on kõrgem ja avaram kui Quito, atmosfäär on vabam ja aeglasem (rahulikum). Üllatuslikult polnud Guyaquillis peaaegu üldse turiste (valgeid), kuigi võiks eeldada, et Galapagose külastajad veedavad ka siin mõned päevad.
No comments:
Post a Comment