Lihtsalt Montanita
Tulega mängimine
Guyaquilli-reisi sisse mahtus veel Montanita-külastus. Tegemist on aastaringse ja ööpäevaringse karnevalikeskusega – rannaküla, kus 360 päeva järjest peetakse pidu. Koht on eriti populaarne surfarite hulgas. Sel korral oli tegu veidi suurema üritusega, sest vähegi taskukohased ööbimiskohad olid ära võetud. Viimases hädas sõitsime kohalike elanike soovitusel taksoga 10 kilomeetri kaugusele naaberkülla, kuid sealgi polnud samuti ainsatki vaba voodit, ehkki taksojuht kasutas kõiki oma tutvusi, et meile kohta leida. Ometi oli sel õhtul meiega majutusingel. Nimelt leidsime kolmanda-ja-neljanda inimese kaudu ühe poodniku, kes oli nõus oma poe kohal oma magamistoa kasutada andma. Tegu oli lihtsaima laudadest onniga, mida ma tükil ajal olin kohanud, ja voodeid oli nelja inimese jaoks kaks, aga tol hetkel olime selle üle rõõmsamad kui tavaolukorras kõige luksuslikumagi hotellitoa üle. Eriti siis, kui meile teatati, et tegu on ainsaima teadaoleva vaba toaga, mida lähiümbruses leidus.
Olime antud hetkel tõepoolest neljakesi, sest meiega oli kanada noormees Matt, kellega Annika ja Helen Galapagoselt tuttavaks said. Noormeheks pidasin teda seni, kuni arvasin ta olevat umbes minuvanuse. Pärast seda, kui ta väitis end olevat neljakümnene, võisin vaid mõelda, et kui ta just ei valetanud, siis on ta küll ülihästi säilinud.
Kanadalasega juhtus reisi ajal üks kurb lugu: istusime bussijaamas väikese laua ümber, ja ta pani oma neli kotti enda ette põrandale. Kui hakkasime püsti tõusma, avastas ta, et sülearvuti on kadunud. 3000 dollariline läpakas, milles Mattil oli väidetavalt 75% eluks vajalikud asjad, kadus ära sõna otseses mõttes meie nina all. Selliste üllatuste osaliseks saavad paljud heaoluriikidest pärit turistid, kes ei tea, et Ecadori-suguses riigis ei piisa asjade enda läheduses hoidmisest. Isiklikud asjad tuleb füüsiliselt nii tugevasti kui võimalik enda vastu suruda. Kui selgus, et Matt oli sülearvuti 5 minutit enne selle kadumist korraks kotist välja võtnud, ja kui arvestada asjaolu, et ta tegi seda Guyaquillis, siis imestada oleks võinud vaid selle üle, kui see oleks tal alles olnud. Viibisime riigi suurimas taskuvaraste pesas. Tundub, et Matti kogemus oli sellegipoolest liiga karm.
Lisaks sülearvutile suutis Matt ka minu Loneley-planeti ära kaotada. See juhtus tagasiteel Quitosse. Ta küsis seda lugeda, ja ajal, kui ma olin magama jäänud, tõstis ta paanikat, et telefon kukkus maha. Aitasin tal seda otsida, ja lõpuks leidsimegi. Kui jõudsime Quitosse, märkasin kohe pärast bussist mahatulekut, et Lonley-planetit pole; Matt ütles siis, et „eee, see…oli minu käes, vist…kukkus maha“. Buss oli minut tagasi Garaaži sõitnud, kuid mul oli pilet koos kohanumbritega alles, ja olin viimane, kes väljus. Bussijaama töötajad palusid oodata ja lubasid asja uurida. Ootasin umbes nelikümmend minutit, kui viimaks öeldi, et ei leitud midagi. Sellise asja kadumist ma ei oska kuidagi seletada, sest ma ei suuda uskuda, et keegi kohalik tahaks räbalaksloetud inglisekeelset reisiteatmikku varastada. Samalaadselt läks mul mõned kuud tagasi bussis kaduma ka hispaania keele konspekt. Loogikat pole, aga reaalsus on, et Ladina-Ameerikas tuleb isiklikud asjad enda nägemisulatuses hoida. Kui midagi silmapiirilt kaob, siis suure tõenäosusega on see kadunud, sest puudub mehhanism, mis aitaks seda tagasi saada.
No comments:
Post a Comment