Jõululaupäevaks vanglasse

Tuleb pikem jutt jõuludest Ecuadori moodi.

Jõululaupäevale andis tooni juurde Marika metsast väljatulek. Ecuadorile ebatüüpiliselt heledapäine Eesti neiu kirjutas juba kuu aega tagasi trip.ee kaudu, et saabub detsembris Quitosse. Nagu tema blogist lugesin, oli ta tõepoolest mõnda aega siin, aga elumärki polnud endast veel andnud. Meie esmakordne kohtumine toimus Bungalowi ööklubis, ja täiesti ettekavatsemata. Astusin klubi uksest sisse, ja üks esimesi, kes silma hakkas, oli gringo, kes meenutas väga sedasama Marikat, blogipiltidest. Väikeses Quitos ei peida ennast keegi.

Umbes tund pärast meie „kokkupõrkamist“ suundus Marika ööbussiga džunglisse, ja välja ilmus niisiis jõulude paiku suurepärase ideega minna vanglasse külla eestlastele, endistele narkoparunitele.

Mõeldud-tehtud – varsti seisimegi vanglavärava ees, ja silmitsesime valvuri käes olevat kinnipeetavate nimekirja, lootuses tuvastada mõnda kaasmaalast. Ainsa võimalikuna hakkas meile silma Raimond, kes antud hetkel tundus olevat kindlasti pärit Eestist. Leidsime veel ühe Denissi ja Sergei, kes võisid vabalt olla kaasmaalased. Olime kindlad, et kompleks, kuhu olime tulnud, oli just see, kus on eestlased. Kuna antud päev, milleks oli 23. Detsember, polnud ette nähtud külastuseks, pidime tagasi tulema 24. detsembril.

Järgmisel päeval suundusime esmajärjekorras kioskimüüja juurde, kes 50 sendi eest mobiili ja sombreero hoiule võttis, sest neid ei tohtinud sisse viia, kuid vanglas hoiuruumi ka polnud. Fotoaparaadist vanglaseinte vahel poleks saanud unistadagi. Vangla valvelauda tuli jätta veel dokument ning suitsud, mille Marika oli eestlastele jõulukingitusena kaasa toonud, ja mille äravõtmise järel tal lihtsalt enam sõnu ei jätkunud. Minul ka mitte. Hea, et vähemalt ülejäänud „kingitused“ – õunad ja banaanid – sisse lubati viia.

Vangla valikuline turvakontroll tõestas mulle, kui lihtne oleks soovi korral vanglaasukatele kõikvõimalikke metallesemeid „kinkida“, näiteks saapatalla sees. Varsti tulid mulle silme ette mitmesugused vanglafilmid, näiteks „Voonakeste vaikimine“ ja „Vanglaekspress“. Tundsin miskipärast, et siin vanglas „on asju“.

Mõni hetk pärast seda, kui vangla raudväravad meie ees avanesid, leidsime end želeega püstiaetud juustega ja klaveriklahve meenutava suuga vangi hoolitsevate käte vahelt. „Jah, kelle juurde?“. „Raimond“, ütlesime. „Ja-ja, tulge kaasa!“ Vang pakkus tungivalt end Marika käekotti tassima, ja kui Marika sellest otsusekindlalt keeldus, siis noorhärra peaaegu tiris selle koti enda kätte. Varsti jõudsime ühe ukse juurde, kus meie saatja ütles, et oleme kohal, ja sirutas välja käe: „meil on kombeks rahalisi kingitusi teha“. Poetasime poisile metallraha, jätsime südamlikult hüvasti ja hakkasime läbi ukseluugi oma tulevast sõpra otsima.

Varsti ilmus uksele keskealine vuntsidega mehike, keda ma peaaegu hakkasin pidama Tiit Karuksiks, kui ta poleks puhast inglise keelt rääkinud. Meie pettumuseks oli tegu inglasega, kellel polnud Eestiga muud seost peale selle, et ta nimi oli Raimond. Uurisime edasi venelaste kohta, ehk nemad ongi need „eestlased“. Varsti ilmuski kohale noormees nimega Deniss. „Ahaa, Eestist! Tere-tere!“. „Kas ise oled ka Eestist?“, küsisime. „No lähedalt, Peterburist“. Nüüd oli selge, et selles vanglakompleksis eestlasi pole, aga Deniss oli kuulnud, et nad elavad kusagil lähedal. Meie jaoks kutsuti üks teadmamees, blondide harali juustega rumeenlane, keda 5 aastat tagasi oleks kergesti võinud segi ajada Tanel Padariga, aga praegu oli ta selleks liiga noor. Too viis meid pika koridori lõppu ukseni, mille kaudu pääses teise vanglakompleksi. Seal juhatasid meid juba vanglatöötajad kohta, kus meie küsitud nimega isik pidi asuma.

Edaspidiseid sündmusi olen sunnitud tsenseerima, sest ei soovi sidistada isikut, kellega kohtusime. Tegu oli ühega kahest eestlasest, kes selles vanglas hetkel viibisid. Nad asuvad eraldi kompleksides, ja kirjelduste järgi on tingimused igas kompleksis erinevad. Kes millises paigas parasjagu viibib, sõltub sellest, kui palju suudetakse vangla administratsioonile maksta. Maksmise-teemat saadab suuresti korruptsiooni vari. Piisavalt suure tasu eest on võimalik tellida palju vangla mõistes luksuslikku, näiteks suured ruumid, videosüsteemid, internet jne. Minimaalse tasu – 10 dollari eest – saab laevakajutist veidi väiksemas ruumis voodikoha. Probleem tekib neil, kes seda 10 dollaritki maksta ei suuda. Esialgu saavad nad magada koridoris põrandal, ja kui pikemat aega oma võlga ära ei likvideerita, viiakse nad üle teise vanglakompleksi, kus õhustik on oluliselt vägivaldsem, ja kus konflikte ei osata tihtipeale teisiti lahendada kui nugadega.

Vanglaskäik tekitas vastuolulisi tundeid. Ühest küljest lood, mida olin Ecuadori vanglate kohta kuulud (sh meie külastatava kirjeldus oma igapäevaelust). Teiselt poolt pilt, mida oma silmaga sai nähtud ja mis ei vastanud sugugi täiel määral kuuldud õuduslugudele. Kinnipeetavate elukohad meenutasid küll kohati raamatuid täis riiuleid, kus seinad olid laest põrandateni täis luuke, millest tuli oma ruumi pugeda. Ruumi mahtus vaid voodi, ja mõnel juhul tuli seda jagada mitme inimesega. Samas ei osutunud tõeks näiteks selline kuuldud kirjeldus, justkui olevat köögisuuruses ruumis koos 20 inimest, ja ruumi nurgas on auk, mis täidab WC aset. Kas mõnes teises kompleksis on sellised tingimused, seda teada ei saanud.

Jutud korruptsioonist tunduvad pigem usutavad. See on osa Ecuadori igapäevaelust, siin on vähe asutusi, kus altkäemaksu ei võetaks. Selles osas tundub ka osade kinnipeetavate suhtes ebaõiglane, et ühed maksavad vanglaametnikele selle eest, et nad võiksid ebaseaduslikke aineid (peaasjalikult narkootikume) vanglasse sisse tuua, ja et nende reeglivastastele tegevustele (näiteks vägivallatsemisele) läbi sõrmede vaadataks. Võrdne kohtlemine peaks olema ikka kõigi jaoks, ja ühed ei peaks selle pärast suurema noasaamise ohu all olema, et neil pole piisavalt raha. Samas on ka selles midagi väga valesti, et kohus ei suuda siinsete eeluurimise all olevate vangide otsuseid piisavalt kiiresti menetleda. Protseduuride järgi on kohtul üks aasta aega kohtuotsuse langetamiseks. Ecuadori vanglast on läbi käinud mitmeid eestlasi, kelle kuriteo koosseis – valdavalt narkokaubitsemine – on ilmselge. Vahendamise eest on ette nähtud isegi standardkaristus – 8 aastat. Ometi on mitmed neist oodanud kohtust aasta aega, ja kuna selle aja jooksul pole suudetud otsust välja kuulutada, pole olnud muud võimalust, kui kinnipeetav vabaks lasta. Sarnasele lahendusele loodab ka noormees, keda me külastasime. Tema sattus vanglasse otse lennujaamast, kus tema „äriparnterid“ ta narkopolitseile meelega kätte mängisid, kuna tahtsid juhtida tähelepanu kõrvale ühelt teiselt isikult, kes suurema kogusega üle piiri läks. Tüüpiline madala astme narkodiileri elu.

Vestlesin vangla teemal hiljem ka ühe isikuga, kes on pikki aastaid Ecuadori kohtus töötanud, ja kes ei uskunud kõike, mida meie külastatav kinnipeetav oma tingimuste kohta rääkis. Vähemalt ühes oli ta kindel – igal kinnipeetaval on võimalus vanglas mingit tööd teha ja natuke raha teenida. Seega ei peaks õige majandamise korral olema kellelgi raskusi voodikoha eest maksmisel.

Kellel on siinkohal rohkem õigus – kinnipeetaval, oma subjektiivsest seisukohast, või kõrgel kohtuametnikul, kes võib-olla on vanglas toimuva suhtes elukauge – seda ei saa ilmselt kunagi täpselt teada. Alati lollikindel järeldus oleks, et tõde on kusagil vahepeal. Küll oleks paslik meenutada tõde, mida mulle korrutatakse peaaegu iga kord, kui ma siin millegi üle imestan: „Ecuadoris on kõik võimalik“.

Järgnevalt vaatan, kas Marika on sama teema kohta oma loo valmis kirjutanud. Loodetavasti on tema ülestähendused julgemad!