Käesoleval nädalal on kõige muude hädade kõrval (nt jätkuvad elektrikatkestused) üliolulised ka Ecuadori pealinna Quito sünnipäevapidustused, mis kestavad erinevate kultuuri- ja kaubandusürituste näol kokku kaks nädalat. Samaaegselt linnaüritustega, mida võiks võrrelda Tallinna vanalinnapäevadega, leiab aset iga-aastane härjavõitluse-festival "Jesús del Gran Poder". Tegemist on terve Ameerika kontinendi kõige suurejoonelisema sellelaadse üritusega, mis kestab terve nädala. Üritusel on sümboolne tähendus muu hulgas Quito asutamise seisukohast, ning sinna kogunevad parimad härjavõitlejad üle maailma.
Tuttav helistas ja kutsus mind Quito kesklinna Arbolito parki härjavõitluse-teemalisele kultuuriüritusele. Kuuldavus polnud kuigi hea, kuid mu esimene mõte oli, et mind kutsutakse taas corridale. See ei oleks tulnud kõne allagi, sest tegemist on eliidiüritusega, mille piletid maksavad sõltuvalt kohtadest kuni 300 dollarit (viimati külastasin härjavõitust kutsega ja ei maksnud midagi). Ei saanud aru, mis hakkab toimuma pargis, ja kuidas see saab olla tasuta, nagu tuttav kinnitas. Igal juhul pidi toimuma midagi uut ja huvitavat, sellepärast läksin kohale.
Kohapeal selgus, et olin äsja ühinenud härjavõitluse-vastasele protestirongkäiguga. Olin omal moel rahul sündmuste arengutega, sest härjavõitlust olin korra näinud, kuid protesti mitte. Tagantjärgi mõeldes võisin ma mõnelegi protesteerijale, kellest valdav enamik olid alla 20-aastased pikajuukselised nahkjopedes haaknõeltega ehitud kooliõpilased, oma panama-sombreeroga mõjuda nagu punane rätik härjale. Sombreero sobiks hästi härjavõitluse sümboliks, seega oli mul õnne, et ma ühegi vahejuhtumi ohvriks ei langenud. Märksa õnnetumalt algas antud päev McDonaldsi ees seisvale plastmassmodellile, kelle nägu grafitiga üle pihustati. Veelgi õnnetum oli järgmisel hetkel grafitimeister ise, kui turvamees ta pikali lükkas ja talle gaasi näkku lasi. Turvatöötajadki ei pääsenud kriimustusteta, sest „ohvrile“ appitulnud sõbrad ei näidanud nende vastu üles sugugi lugupidamist.
Üldises plaanis oli rongkäik rahulik; aeg-ajalt võttis keegi hääled üles, ja protesteerijad hüüdsid kooris „Asesinos!“, mis tähendab „mõrvarid“. Raske öelda, mis toimus keskmise protesteerija peas, kuid kui nende üldine soov on härjavõitlus keelustada, tundub üritus olevat küll lootusetu. Vaevalt suudavad kooliõpilased astuda vastu aastasadu vanale traditsioonile, mida hoiab ülal ühiskonna koorekiht, pealegi mitte ainult Ecuadoris, vaid paljudes riikides.
Nagu kirjutasin ühes eelmises postituses, pole ma ei härjavõitluse tuline pooldaja ega veendunud vastane, kuid pean isiklikult konstruktiivseteks seda osa protesteerijatest, kes soovivad seda festivali marginaalsemaks muuta, samas respekteerides seda väikest osa, kelle jaoks üritus oluline on. Mõned aastad tagasi näidati härjavõitlust terve päeva jooksul paljudes telekanalites, ning iga laps võis seda vaadata. Nüüd näidatakse seda vaid öösiti, ning väidetavalt on see saavutatud tänu protestiliikumisele. Üks protesteerijate point on veel see, et tegemist pole Ecuadori traditsiooniga, vaid see on sisse toodud ja seetõttu ei peaks seda ülemäära tähtsustama. Veel üks aimatav protesti idee on see, et tegemist on kõrgema klassi (rikaste) meelelahutusega, ja protesteerijad on kas kadedad, või tunnevad, et ühiskonna hüved on ebaõiglaselt jaotatud.
Tuttav helistas ja kutsus mind Quito kesklinna Arbolito parki härjavõitluse-teemalisele kultuuriüritusele. Kuuldavus polnud kuigi hea, kuid mu esimene mõte oli, et mind kutsutakse taas corridale. See ei oleks tulnud kõne allagi, sest tegemist on eliidiüritusega, mille piletid maksavad sõltuvalt kohtadest kuni 300 dollarit (viimati külastasin härjavõitust kutsega ja ei maksnud midagi). Ei saanud aru, mis hakkab toimuma pargis, ja kuidas see saab olla tasuta, nagu tuttav kinnitas. Igal juhul pidi toimuma midagi uut ja huvitavat, sellepärast läksin kohale.
Kohapeal selgus, et olin äsja ühinenud härjavõitluse-vastasele protestirongkäiguga. Olin omal moel rahul sündmuste arengutega, sest härjavõitlust olin korra näinud, kuid protesti mitte. Tagantjärgi mõeldes võisin ma mõnelegi protesteerijale, kellest valdav enamik olid alla 20-aastased pikajuukselised nahkjopedes haaknõeltega ehitud kooliõpilased, oma panama-sombreeroga mõjuda nagu punane rätik härjale. Sombreero sobiks hästi härjavõitluse sümboliks, seega oli mul õnne, et ma ühegi vahejuhtumi ohvriks ei langenud. Märksa õnnetumalt algas antud päev McDonaldsi ees seisvale plastmassmodellile, kelle nägu grafitiga üle pihustati. Veelgi õnnetum oli järgmisel hetkel grafitimeister ise, kui turvamees ta pikali lükkas ja talle gaasi näkku lasi. Turvatöötajadki ei pääsenud kriimustusteta, sest „ohvrile“ appitulnud sõbrad ei näidanud nende vastu üles sugugi lugupidamist.
Üldises plaanis oli rongkäik rahulik; aeg-ajalt võttis keegi hääled üles, ja protesteerijad hüüdsid kooris „Asesinos!“, mis tähendab „mõrvarid“. Raske öelda, mis toimus keskmise protesteerija peas, kuid kui nende üldine soov on härjavõitlus keelustada, tundub üritus olevat küll lootusetu. Vaevalt suudavad kooliõpilased astuda vastu aastasadu vanale traditsioonile, mida hoiab ülal ühiskonna koorekiht, pealegi mitte ainult Ecuadoris, vaid paljudes riikides.
Nagu kirjutasin ühes eelmises postituses, pole ma ei härjavõitluse tuline pooldaja ega veendunud vastane, kuid pean isiklikult konstruktiivseteks seda osa protesteerijatest, kes soovivad seda festivali marginaalsemaks muuta, samas respekteerides seda väikest osa, kelle jaoks üritus oluline on. Mõned aastad tagasi näidati härjavõitlust terve päeva jooksul paljudes telekanalites, ning iga laps võis seda vaadata. Nüüd näidatakse seda vaid öösiti, ning väidetavalt on see saavutatud tänu protestiliikumisele. Üks protesteerijate point on veel see, et tegemist pole Ecuadori traditsiooniga, vaid see on sisse toodud ja seetõttu ei peaks seda ülemäära tähtsustama. Veel üks aimatav protesti idee on see, et tegemist on kõrgema klassi (rikaste) meelelahutusega, ja protesteerijad on kas kadedad, või tunnevad, et ühiskonna hüved on ebaõiglaselt jaotatud.
No comments:
Post a Comment