Hei!
Kirjutan veel tagasivaatavalt jõulupühadest. See võib tunduda veidi kohatuna, kuna uus aasta on ammu saabunud, kuid midagi pole teha – alati on iga sündmuse järel vaja aega mõtete klaarumiseks, nii saabuvadki lood pika vinnaga.
Jõululaupäeva esimese poole vanglaga seotud sündmused kippusid nii heas kui halvas mõttes varjutama päeva teist poolt. Heas mõttes, kuna vanglas nägi lühikese ajaga palju huvitavat, mida meenutada. Halvas mõttes, kuna see kõik juhtus jõululaupäeval, mis on eelkõige ilusate sündmuste aeg. Ja ilusaid hetki oli õhtust alates siiski palju.
Üks mõru pill tuli pühade ajaks kõige hea ja ilusa juures alla neelata, ja seda peaaegu sõna otseses mõttes. Olin nimelt midagi söönud, mis pani kõhus kõik hiljuti söödud toidud üksteise võidu kukerpalli viskama. Lõpuks otsustasid nad veel üksteise võidu värske õhu kätte minna. Soovisin kõige rohkem voodisse pikali jääda, aga uudishimu vanglassemineku suhtes oli suurem. Lisaks pidin kuuele inimesele kingitused leidma – perekonnapeale Hectorile, pereprouale Rositale, nende pojale Omarile, pojanaisele Paolale ning lastele Ailinile ja Anainile. Loetletud isikud on nimelt need, kellega koos ma elan, ja kellega koos jõule pidasime. Kingituste üle olin mõtteid mõlgutanud juba vähemalt viimased seitse päeva, kuid ühtegi mõistlikku lahendust antud hetkeks polnud leidnud. Selle üle ma kuigivõrd ei muretsenudki, sest minuga juhtub alati nii, et head ideed saabuvad täpselt siis, kui aeg on peaaegu otsas. Nii juhtus seegi kord, ja paar tundi enne kokkulepitud küllamineku aega väljusin kaubanduskeskusest kuue pakiga.
Jõuluõhtu toimus Paola vanemate majas. Maja oli suur, aga rahvast pungil, sest külla olid tulnud kõikvõimalikud sugulased. Tegemist polnud küll kaugete sugulastega, eelkõige Paola õdede ja nende vanematega, aga neid oli piisavalt palju, et maja täita onude-tädide ning onu- ja tädipoegadega. Traditsiooniliselt oli jõuluõhtu pühendatud lastele. Suuresti kandsid lapsed, keda oli majas umbes kümmekond, ise hoolt, et nii neil endil kui suurtel lõbus oleks. Kavas oli midagi varieteeprogrammi taolist, ja selle tarbeks oli ette nähtud lausa helisüsteemid (mikrofonid, võimendid jne). Vähemalt tund aega võis nautida umbes 5-aastaste kostümeeritud artistide esitatud tantsunumbreid, samuti karaoket Michael Jacksoni taustamuusika saatel. Etendus lõppes jõuluvana kingitustevooruga.
Järgnevalt, umbes kesköö paiku, jagati toit laiali – pearoaks oli paabulind, mis on Ecuadori jõulude puhul sama tähtis nagu Eestis seapraad ja hapukapsad. Suutsin toitu eelkõige silmadega nautida, viisakusest võtsin vaid paar suutäit, sest tervis polnud oluliselt paremaks läinud. Pigem vastupidi.
Varsti pärast söögikorda tõid onud-tädid (ühtlasi vennad-õed) välja kitarrid, ja algas täiskasvanute pidu täiskasvanute laulude saatel. Repertuaaris oli valdavalt Ladina-Ameerika rahvuslikud viisid, kuid üllatuseks võeti üles ka venekeelsed laulud, millest tuttavamad olid „Kalinka“ ja „Katjuuša“.
Kõige rohkem igatsesin taga jõulutunnet, mida polnud kusagilt võtta. Heal juhul tekkis koomiline tunne, nähes tänaval päkapikumütsidega inimesi, kellel kandsid samas T-särki ja lühikesi pükse. Ülejäänud riided oleksid olnud ka üleliigsed, sest pühadeaegsetel päevadel sündisid (vähemalt minu siinoldud aja) kuumarekordid. Ehitud kuused, mis valdavalt on kummist, mõjuvad lõõmava päikese käes samuti veidi kohatult. Huumori tipuks loen aknakaunistustena riputatud lumememmesid, mida nähes püüdsin kujutleda, mitu minutit sellised siin vastu peaksid, kui nad originaalid oleksid.
No comments:
Post a Comment