Hommikul tellisime „all-linnast“ kastiga auto, mis sõidutas meid ligi poole tunni jooksul ülespoole. Saabusime väikesesse külasse, kus meid ootas eelpoolnimetatud eesel koos kahe giidiga, täpsemini küll giid koos umbes 10-aastase pojaga. Ilma giidideta oleks olnud reaalne võimalus mägedesse ära eksida, sest sissetallatud otseteed sihtkohani ei eksisteerinud.
Nagu tüüpilised mägiküla elanikud, olid ka meie kõrgustes elavad giidid indiaani verd. Karmides tingimustes elu on selle rahva õpetanud mitmel moel kannatama. Nägin seda juba La Chimbas, nüüd näitasid nad ennast veel uutest ja huvitavatest külgedest. 3-päevase reisisaatmise eest küsiti meilt 15 dollarit, mis tegi „nina peale“ umbes 2 dollarit. Võrreldes meie hiiglasliku matkavarustusega polnud giididel peaaegu midagi kaasas, ning reisi alguses vihjati, et me võiksime „natuke“ oma toidust nendega jagada. See ettepanek tundus uskumatuna, eriti matkatingimustes, kus kõike, kaasaarvatud toitu, võetakse kaasa täpselt niipalju, kui hädavajalik.
Pidime niisiis tunnistama, et täismõõdus toidukordasid me giididele pakkuda ei saa, sest endale ei oleks jätkunud. Mul isiklikult ei tekkinud selles osas kordagi süütunnet, sest reisija ei saa lähtuda mõistlikust eeldusest, et tal tuleb hakata oma toidutagavarasid kellegagi jagama ja sellepärast peaks igaks juhuks seda rohkem varuma. Pealegi paistsid meie väikest kasvu reisisaatjad olevat valmis ka 3-päevaseks paastumiseks, kui olukord seda peaks tingima. Mul oli miskipärast tunne, et mõni turismiseltskond võib olla toiduga kitsi ja ei pruugi seda üldse jagada. Toit ei ole seega päeva jooksul sugugi garanteeritud ja sellega tundusid nad oleva arvestanud. Kõik meie pakutud toidupalad võeti aga siira tänuga vastu, kuigi aeg-ajalt tundus see almuse jagamisena.
Mägirahva kõrget külmataluvust kogesin juba varem, seda on näha nende õhukestest majadest, kus tuul igast nurgast läbi puhub. Sellegipoolest oli kõhe vaadata, kuidas meie giidid umbes kella 21 paiku kohas, kus olime pärast umbes 6-tunnist ronimist laagri püsti pannud, mätta peale pikali viskasid ja silmad kinni panid. Temperatuur oli nullilähedane ja tuul tiris telke vasakule-paremale-üles-alla. Õnneks (eelkõige meie õnneks – meie härrastel poleks väljasööbimise vastu midagi olnud, kuid pelgalt selle pealtnägemine võttis kananaha ihule) oli meil telkides vabu kohti, mille pakkumise järel taas südamest „gracias“ öeldi ning seejärel näidatud telki roniti. Indiaanlastel on komme vara magama minna ja mitte-indiaanlastele harjumatult vara üles tõusta.
Ülejäänud reisiseltskonnaga üritasime teha ümbruses leiduvatest vahenditest lõket. See osutus ülimalt keeruliseks, sest puitmaterjali polnud kusagil, ja tuli leppida rohupuhmakatega, mida leidus küll hulgaliselt, kuid tuleainet oli neis vähe. Leek süttis vaid hetkeks, ja varsti tuli uue rohupuhmaka juurde kolida. Tule süütamine oli samuti üks rist ja viletsus, sest lisaks sellele, et rohi ei võtnud tuld, ei funktsioneerinud mitmetuhande meetri kõrgusel tulemasinad, ja tikud süttisid vaevalt-vaevalt. Nõrgast lõkkest märksa efektiivsemad kehasoojendajad olid konjak ja vein, mida lõkke ümber käest-kätte tiirutada lasime.
Öö telgis oli vaatamata mitmekordsetele riietele superkülm, ja tuul ei lasknud palju magada, kuna ta tekitas telki loksutades sellise hääle, justkui püüaks keegi sisse murda. Osaliselt oli seegi õige, sest alt külast ühines meie matkaga kutsumatult üks koer, kes eeldas (naiivselt), et me oma toitu temaga jagaksime. Kuna keegi heameelega seda ei tahtnud teha, proovis koer esmalt jõuga, seejärel kavalusega. Kuna mõni meist oli jõudnud avastada, et näiteks tema kümnest saiast on järel vaid kaks, panime kõik söödava telkidesse luku taha. Ilmselt püüdis koer öösel mõnessegi telki kutsumata külalisena siseneda.
Tervis ei olnud kiita. Kurk oli valus ja nina oli kinni. Tagantjärgi kahtlustan, et põhjus oli eelkõige kõrguste vahes, sest ka mitmel teisel meist oli enesetunne kehvapoolne.
Nagu tüüpilised mägiküla elanikud, olid ka meie kõrgustes elavad giidid indiaani verd. Karmides tingimustes elu on selle rahva õpetanud mitmel moel kannatama. Nägin seda juba La Chimbas, nüüd näitasid nad ennast veel uutest ja huvitavatest külgedest. 3-päevase reisisaatmise eest küsiti meilt 15 dollarit, mis tegi „nina peale“ umbes 2 dollarit. Võrreldes meie hiiglasliku matkavarustusega polnud giididel peaaegu midagi kaasas, ning reisi alguses vihjati, et me võiksime „natuke“ oma toidust nendega jagada. See ettepanek tundus uskumatuna, eriti matkatingimustes, kus kõike, kaasaarvatud toitu, võetakse kaasa täpselt niipalju, kui hädavajalik.
Pidime niisiis tunnistama, et täismõõdus toidukordasid me giididele pakkuda ei saa, sest endale ei oleks jätkunud. Mul isiklikult ei tekkinud selles osas kordagi süütunnet, sest reisija ei saa lähtuda mõistlikust eeldusest, et tal tuleb hakata oma toidutagavarasid kellegagi jagama ja sellepärast peaks igaks juhuks seda rohkem varuma. Pealegi paistsid meie väikest kasvu reisisaatjad olevat valmis ka 3-päevaseks paastumiseks, kui olukord seda peaks tingima. Mul oli miskipärast tunne, et mõni turismiseltskond võib olla toiduga kitsi ja ei pruugi seda üldse jagada. Toit ei ole seega päeva jooksul sugugi garanteeritud ja sellega tundusid nad oleva arvestanud. Kõik meie pakutud toidupalad võeti aga siira tänuga vastu, kuigi aeg-ajalt tundus see almuse jagamisena.
Mägirahva kõrget külmataluvust kogesin juba varem, seda on näha nende õhukestest majadest, kus tuul igast nurgast läbi puhub. Sellegipoolest oli kõhe vaadata, kuidas meie giidid umbes kella 21 paiku kohas, kus olime pärast umbes 6-tunnist ronimist laagri püsti pannud, mätta peale pikali viskasid ja silmad kinni panid. Temperatuur oli nullilähedane ja tuul tiris telke vasakule-paremale-üles-alla. Õnneks (eelkõige meie õnneks – meie härrastel poleks väljasööbimise vastu midagi olnud, kuid pelgalt selle pealtnägemine võttis kananaha ihule) oli meil telkides vabu kohti, mille pakkumise järel taas südamest „gracias“ öeldi ning seejärel näidatud telki roniti. Indiaanlastel on komme vara magama minna ja mitte-indiaanlastele harjumatult vara üles tõusta.
Ülejäänud reisiseltskonnaga üritasime teha ümbruses leiduvatest vahenditest lõket. See osutus ülimalt keeruliseks, sest puitmaterjali polnud kusagil, ja tuli leppida rohupuhmakatega, mida leidus küll hulgaliselt, kuid tuleainet oli neis vähe. Leek süttis vaid hetkeks, ja varsti tuli uue rohupuhmaka juurde kolida. Tule süütamine oli samuti üks rist ja viletsus, sest lisaks sellele, et rohi ei võtnud tuld, ei funktsioneerinud mitmetuhande meetri kõrgusel tulemasinad, ja tikud süttisid vaevalt-vaevalt. Nõrgast lõkkest märksa efektiivsemad kehasoojendajad olid konjak ja vein, mida lõkke ümber käest-kätte tiirutada lasime.
Öö telgis oli vaatamata mitmekordsetele riietele superkülm, ja tuul ei lasknud palju magada, kuna ta tekitas telki loksutades sellise hääle, justkui püüaks keegi sisse murda. Osaliselt oli seegi õige, sest alt külast ühines meie matkaga kutsumatult üks koer, kes eeldas (naiivselt), et me oma toitu temaga jagaksime. Kuna keegi heameelega seda ei tahtnud teha, proovis koer esmalt jõuga, seejärel kavalusega. Kuna mõni meist oli jõudnud avastada, et näiteks tema kümnest saiast on järel vaid kaks, panime kõik söödava telkidesse luku taha. Ilmselt püüdis koer öösel mõnessegi telki kutsumata külalisena siseneda.
Tervis ei olnud kiita. Kurk oli valus ja nina oli kinni. Tagantjärgi kahtlustan, et põhjus oli eelkõige kõrguste vahes, sest ka mitmel teisel meist oli enesetunne kehvapoolne.
No comments:
Post a Comment