Uue päeva plaani järgi pidime veel tunni jagu ülesmäge ronima ja jõudma lõikepunkti (nii seda kutsuti – cuchilla ehk nuga), millest edasi tuli mitu tundi allamäge minna.
Mind kummitasid juba pikemat aega logistikaga seotud küsimused. Olime küll jõudnud peaaegu reisi lõpp-punkti, kuid selleks, et samal päeval koju jõuda, tuli Ingapirkast, kuhu meil oli eesmärgiks jõuda, sõita bussiga Riobambasse…oot-oot, aega oleks muidu olnud, aga mulle meenus, et olin Alausi hostelisse, kus esimesel ööl peatusime, jätnud väikese seljakoti. See tundus olevat antud hetkel geniaalne mõte, jätta mittevajalikud asjad kindlasse kohta maha. Nüüd tähendas see seda, et tuli Alausisse koti järgi minna. Lihtne arvutus näitas, et kojujõudmine pole antud päeval võimalik, või täpsemalt – taskukohane. Lõikepunktist Ingapircasse võis kiire liikumise korral jõuda viie tunniga. Igapircast Alausisse pidi bussiga jõudma paari tunni jooksul. Sõit Alausist Riobambasse kestis umbes tunni, ja Riobambast Quitosse ligi neli tundi. Quito bussiterminal on linna lõunapiirkonnas, kus keskusesse tuleb sõita vähemalt tund aega trolliga. Et tegemist oli pühapäevaga, lõpetavad trollid liikumise alates kella 21-st, ja antud ajaks kohalejõudmine ei olnud ühegi kombinatsiooniga võimalik. Ainsaks liiklusvahendiks oli takso, mille eest tuli maksta vähemalt 15 dollarit, ja see on Ecuadori mõistes kallis. Nii jäi ainsaks mõistlikuks variandiks jääda ööseks 5 dollari eest hostelisse.
Õhkõrnadki lootused kojujõudmiseks kustusid, kui pühapäeva hommikul kell seitse, mil oli meie esialgne plaanitud ülestõusmise aeg, kostis telkidest vaid norskamist. Liikumahakkamine osutus ladinaameerikalikult „paindlikuks“ – plaanitud kella 7:30 asemel umbes kell 9. Enesetunne, mis eelmisel päeval näitas väikeseid paranemise märke, oli taas nigelaks muutunud, ja tänu sellele, et me jätkuvalt ülespoole tõusime, ei läinud olukord esialgu sugugi paremaks. Tasakaaluks oli vähemalt vaim üliheas vormis, ja seda aitasid hoida kõrgustes avanevad vaatepildid – eelkõige laguunid – samuti uhke tunne, et olime oma jõududega roninud 4300 meetri kõrgusele.
Allaminek ei olnud küll füüsiliselt oluliselt kergem, iseäranis olukorras, kus luud-kondid olid pärast kahepäevast ronimist pehmed. Vähemat kulges allesjäänud teekond kiiremini, ja sellevõrra kiiremini muutus ka õhk soojemaks. Paranes ka tervis, lausa hüppeliselt.
Varsti ilmusid nähtavale elamud, ja seejärel lausa külad, ning kõndisime vähemalt kolm tundi mööda järsult allamäge kulgevat teed, ilma et oleks viit minutitki järjest midagi metsikut näinud. Igal pool, kus pilk peatus, oli mõni maja, loomakari või ülesharitud põld. Ingapirca oli juba pikemat aega all orus nähtavuskaugusel, kuid mägisele piirkonnale on tüüpiline vaatepilt, kus sihtkoht tundub olevat kohe-kohe käeulatuses, kuid mõne aja pärast kaob tunniks ajaks silmist. Kohale võib jõuda alles kolme tunni pärast. Umbes samapalju aega Ingapircani jõudmine võttiski, alates hetkest, kui ta kusagilt mäeservast paistma hakkas.
Piinlik tunnistada, aga Ingapirca varemetesse me ei jõudnudki. Olles leidnud ühe künka, kus varemetele paarisaja meetri kauguselt hea vaade avanes, tundus olevat mugavam kuulutada reis lõppenuks, ning miljonidollarilise vaatega kohas lõunat teha. Selleks olid kaasas kõik vajalikud vahendid (näiteks priimus), ja toitu jätkus täpselt viimaseks lõunakorraks. See hetk oli piisavalt nauditav, ja ma pole kindel, kas me väga palju kaotasimegi, kui me 6 dollari eest varemetesse ei sisenenud. Võib-olla vaid natukene… Üks nõrkus lõi meis veel välja veidi enne kohalejõudmist: hääletasime ennast auto peale, ja meie viimane osa teest kulges autokastis viljakottide otsas. Kui me poleks seda teinud, oleksime veel umbes nelikümmend minutit jalutanud.
Bussi peale jõudsin pärast kella nelja, ja väikeseks lohutuseks oli seegi, et isegi Alausis peatumata poleks ma õigeks ajaks Quitosse jõudnud.
No comments:
Post a Comment