Vaevalt kuu on möödas ajast, mil hobuste seljas Ecuadori kõrgeim tipp sai vallutatud. Hiljuti sai taas kokku aetud üks „hullude klubi“, eesmärgiks jõuda Ingapircasse, kus asuvad Ecuadori suurimad inkade päikesetempli varemed. Ehkki tüüpiline külastaja kasutab Ingapircasse jõudmiseks turismibussi, kulges meie matk väikelinnast Alausist lõppsihini jalgsi. Ainsaks abivahendiks oli eesel, kelle selga sidusime kokku oma 3-päeva varustuse.
Alausi asub Quitost umbes 5 tunni bussisõidu kaugusel, ja sinnajõudmiseks tuli Riobambas ümber istuda. Kuna reisiplaani järgi pidime alustama varahommikul, tuli Alausisse jõuda kohale õhtuks, ning ööbida hostelis. Matkarahvas tuli kokku erinevatest Ecuadori piirkondadest ja mina olin ainuke pealinlane. Esimene pingetpakkuv moment tekkis umbes kesköö paiku, kui bussijuht mulle ütles, et mine maha, siin ongi Alausi. Olin üksi keset maanteed endasuuruse seljakotiga, ja ümberringi hingasid vaid kõrged mäed. Kusagil allpool andsid inimasustusest märki mingid tulukesed, kuid need paistsid olevat kättesaamatus kauguses. „Ja kus on Alausi?“, oli minu suur-suur küsimärk. Pärast paariminutilist jalutamist hingasin juba kergemalt, sest nägin allamäge kulgevat spiraalikujulist rada, mille suunav silt märkis „Alausi 1 km.“
Allajõudmine osutus ootamatult kiireks, sest minu kõrval jäi varsti seisma kastiga auto, mille seest hüüti „vamos!“ ja viibati käega kasti suunas. Väike „inimröövi“ mõte käis küll peast läbi, kuid mitte väga tõsine, sest ehkki tegemist on Ladina-Ameerikaga, on siingi väikesed keskustest kauged kohad umbes sama ohutud nagu näiteks Euroopas. Pealegi ei olnud antud hetkel kuigi usutav, et autosolevad mees, naine ja sülelaps saaksid olla kurjade kavatsustega. Tüüpiline väikese koha lahkus, mind sõidutati otse hosteli ette.
Alausi asub Quitost umbes 5 tunni bussisõidu kaugusel, ja sinnajõudmiseks tuli Riobambas ümber istuda. Kuna reisiplaani järgi pidime alustama varahommikul, tuli Alausisse jõuda kohale õhtuks, ning ööbida hostelis. Matkarahvas tuli kokku erinevatest Ecuadori piirkondadest ja mina olin ainuke pealinlane. Esimene pingetpakkuv moment tekkis umbes kesköö paiku, kui bussijuht mulle ütles, et mine maha, siin ongi Alausi. Olin üksi keset maanteed endasuuruse seljakotiga, ja ümberringi hingasid vaid kõrged mäed. Kusagil allpool andsid inimasustusest märki mingid tulukesed, kuid need paistsid olevat kättesaamatus kauguses. „Ja kus on Alausi?“, oli minu suur-suur küsimärk. Pärast paariminutilist jalutamist hingasin juba kergemalt, sest nägin allamäge kulgevat spiraalikujulist rada, mille suunav silt märkis „Alausi 1 km.“
Allajõudmine osutus ootamatult kiireks, sest minu kõrval jäi varsti seisma kastiga auto, mille seest hüüti „vamos!“ ja viibati käega kasti suunas. Väike „inimröövi“ mõte käis küll peast läbi, kuid mitte väga tõsine, sest ehkki tegemist on Ladina-Ameerikaga, on siingi väikesed keskustest kauged kohad umbes sama ohutud nagu näiteks Euroopas. Pealegi ei olnud antud hetkel kuigi usutav, et autosolevad mees, naine ja sülelaps saaksid olla kurjade kavatsustega. Tüüpiline väikese koha lahkus, mind sõidutati otse hosteli ette.
No comments:
Post a Comment