Sünnipäev ei ole tore päev

Üritan käesoleva postitusega algust teha lühemate lugudega.

Mulle tundub, et pikki lugusid ei viitsita lugeda, ja pärast järjekordse essee valmimist olen tavaliselt kirjutamisest nii tüdinenud, et kulub vähemalt paar nädalat, enne kui sule alias klaviatuuri kätte võtan.

Aprilli viimasel päeval jõuan veel teha ülevaate sünnipäevast, millest on möödas täpselt 20 päeva. Sündmus oli oluline peamiselt ühel põhjusel - esimest korda elus tundsin, et tegemist on aasta kõige ebameeldiva sündmusega, mis võiks juba möödas olla.

Ei taha vana olla, ja üleüldse ei ahvatlenud mind mõte kohustusest midagi korraldada. Head üritused kujunevad spontaanselt, ja juhuslikult ei olnud mul sünnipäeva paiku tuju suurema möllu keskel olla. Seetõttu hoidsingi esmakordselt seda tähtpäeva enda teada ja avaldasin "saladuse" vaid valitud isikutele.

Sellegipoolest kujunes sünnipäeva tähistamine kolmepäevaseks. Õnneks olid need lühikesed ja rahulikud õhtud, ja neid võib positiivsete tunnetega meenutada. Reedene (peo) õhtu piirdus paari tunniga Huayra Causay kontoris kolleegide keskel. Seejärel läksime tuttava-tuttava-tuttava Pao-ga kammermuusika kontserdile, ja kui ausalt tunnistada, siis koju jõudsin pigem hommikutundidel, kuid kontserdi-järgsed õhtu-ja öötunnid olid mul käesoleva loo kirjutamise hetkel meelest läinud.
Laupäeva õhtu möödus South American Exploreri rahvaga. Sellest naljakast organisatsioonist on plaanis lähiajal pikemalt pajatada. Õhtu sisuks oli restoran ja hasartmäng - kui mälu mind ei peta, siis oli tegemist minu elu esimese kasiinokülastusega, kuigi piirdusin vaid pealtvaatamise-kiibitsemisega.
Tõeline sünnipäeva-päev oli kõige rahulikum. Tõin oma perekonnale tordi, panime küünlad põlema ja maiustasime. Juba pärastlõunaks olin jõudnud selle koleda päeva unustada.