Ristikandmine

Lihavõtted mööduvad Ecuadoris igal aastal väga kristlikult. Semana Santa tipphetk saabub Suurel Reedel protsessiooniga "Gran Poder de Jesus", mil sajad tuhanded inimesed suunduvad Quitosse osalema aasta sellele suurejoonelisemale ja sümboliterohkeima tähendusega üritusele. Tegemist on ristikandjate rongkäiguga, mis peaks demonstreerima Jeesus Kristuse võimu ühendada ja lepitata inimesi nii jumalaga kui omavahel. Protsessioon sai alguse aastal 1961 isa Francisco Fernandese eestvedamisel, keda inspireeris suurearvuline San Francisco katedraali suunduv vaimulikkond. Rahvast tuli üha juurde ja juurde, ning isa Fernandesel tekkis kujutlus Jeesusest, kes suudab rahvamassi kokku kutsuda. Üritus on oluline eelkõige katoliiklastele, kellest pühendunumad panevad selga lillad patukahetsuse kostüümid, nn cucuruchod, kannavad teravatipulisi kübaraid, ning hoiavad seljas raskeid puust riste, millega kõnnitakse tundide kaupa läbi Quito kesklinna. Selle tegevusega kujutletakse Jeesuse ajastut, ja cucurucho kostüüme kandsid sellel ajastul patused või pidalitõbised, kes püüdsid end sel moel maskeerida. Usutakse, et marssimise ja ristikandmisega on võimalus jumalalt mingit teenet paluda või teda millegi eest tänada, ja samuti lubada enda elustiili muutmist tulevikus.

Seekordne possessioon toimus reedel, 2. aprilllil. Ladina-Ameerikalikult tuli rongkäiku oodata vähemalt tunni jagu kellaajast, mil see oli välja kuulutatud. Vähemalt televisioonis oli üritus välja kuulutatud kell 12 päeval, kuid rogkäigulised ilmusid välja veidi pärast kella 13. Osalejad muudkui tulid ja läksid, tulid ja läksid. Suurim raskus oli rahvamassist läbi murdmine - seisin valel pool rongkäiku, sest rongkäigu taga olid kõik bussi- ja trollipeatused. Minu plaan oli nimelt minna vaid korraks vanalinna Suurele Väljakule San Francisco katedraali juurde, kus rongkäik alguse saab, et kohe linnast välja suunduda. Mäletatavasti kirjutasin ühes eelmises postituses, et Quito on pühade ajal Ecuadori kõige igavam ja kurvem koht, sest kõik sõidavad ära. Rongkäiku vaadates tekkis küll tunne, et sellest mitme kilomeetri pikkusest müürist on võimalik läbi murda vaid veekahuriga. Jõumeetodite kasutamine oleks aga sellise rahu ja lepitust propageerival üritusel ilmselgelt kohatu. Head rahumeelset lahendust samuti ei paistnud olevat, sest iga katse rongkäiku uudistavat rahvamüüri läbi murda lükati tagasi sõnadega "ei-ei, ärge siit minge".