Quitost välja:esimene päev Mindos

Jätkan lubatud reisikirjeldust, mis jäi pooleli postituses, kus ma polnud kindel, kuhu Semanta Sana ajaks minna õnnestub. Variantideks olid Banos ja Mindo. Esimese mainitud kohaga olin põgusalt tutvunud. Banos on ideaalne paik passiivseks puhkuseks - tegemist on väikese kaussi meenutava mägedesopiga, mis on eelkõige tuntud kuumaveeallikate poolest. Koht asub Tunguraua-nimelise vulkaanimäe kohal - Ecuadori ainus töötav vulkaan, mis aeg-ajalt ka purskab. Vulkaan ongi see mootor, mis säilitab allikates alaliselt umbes 45 kraadise soojuse. Koht on alati täis turiste nii Ecuadorist kui üle maailma, kes tulevad sooja vette ligunema, päikesevarjude alla karastusjooke limpsima, chivaga (Kolumbiast pärit sõiduk, mida kasutatakse tänapäeval eelkõige turistide lõbustamiseks) mägedesse tuuritama ja öösel diskoteekidesse kohalikus stiilis muuusika rütmis tantsima. Lootsin kogu hingest, et saab Mindosse minna - polnud varem seda külastanud, ja see olevat kuuldavasti Banose-sarnane. Pealegi on Banos tuntud üliaktiivse ööeluga väljasõidukoht, ja olin kindel, et satun sinna edaspidi veel mitmel korral.
Suundusime hommikul kell 9 eelmises postituses kirjeldatud ristirongkäigu poole koos Couchsurfingu-sõbra Dianaga, kes oli äsja saabunud ööbussiga rannikuäärsest linnast Guayaquillist. Diana jäigi järgnevaks nädalavahetuseks minu ainsaks reisikaaslaseks, sest rohkem rahvast kaasa meelitada ei õnnestunud.

Päeva esimesse poolde mahtus lisaks kirjeldatud protsessioonile veel ekskursioon presidendilossi, kuhu läksime eelkõige aega parajaks tegema, sest rongkäigu algus hilines. Pärast protsessiooni ja eelkirjeldatud rongkäigust läbi murdmist otsustasimegi minna Mindosse. Jätkus orienteerumine, sest teadsime Mindo koordinaate vaid kaardil. Kolm erinevat möödakäijat kinnitasid kui ühest suust, et bussid väljuvad Quito põhjapoolsest terminalist, kuhu tuli umbes tunni jagu erinevate ühistranspordi vahenditega sõita.

Kohapeal leidsimegi eest Mindo-sildiga piletikassa. Kell oli pool kaks päeval, kuid buss pidi väljuma alles kell neli. See tähendanuks lisaks mõttetule ootamisele ka pimedas (pärast kella kuut) kohale jõudmist. Tahtsime väga juba pärast saabumist päevavalguses Mindot näha. Õnneks jäetakse Ecuadoris harva juhuse hoolde inimesed, kes soovivad kuhugi sõita, ja on valmis selle eest maksma. Mõne hetke pärast ümbritses meid ja teisi Mindo-huvilisi asjamehed, kes müügimehe-stiilis pakkusid El Banco-suunalist liini, mis peatub Mindo lähedal teeristil. Seal pidavat kamionett reisijad soovitud sihtkohta toimetama.

Kamionett on lahtise kastiga džiip, kus suurem osa reisijaid istub sõiduki tagumises osas. Euroopas võiks sellise sõidu eest soolase trahvi saada, kuid Ecuadoris on suurtes linnnades tavaliseks vaatepildiks 3 ruutmeetri suurune autokast, kus istub sees 10 meest. Samuti võib maanteel hilisel õhtul märgata pikemale reisile suunduvat pereautot, kus osa pereliikmetest on end sättinud autokastis teki alla magama.

Meie kamionett ootas lubatud teeristil, kus bussist mahatulnud reisijad 50 sendi eest autokasti pakiti. Mina olin see õnnetu, kes kõige viimasena peale ronis, ja keda tuli rahva sekka lükata. Mitte kõikjal ei kehti sellised liiklusreeglid, nagu näiteks Eestis :)

Mindo kohta teadsin eelkõige seda, et tegu on linnuvaatlejate ja muidu loodushuviliste paradiisiga. See väike küla paikneb Quitot ümbritseva Pichincha mäestiku sopis Guagua kraatris, kuid tervikuna on tal kõrgust tuhatkond meetrit rohkem kui Quitol - 4000 meetrit merepinnast. Seal leidub hulgaliselt pilvemetsi (kõrge õhuniiskusega metsad, mis asuvad sõna otseses mõttes pilvede sees). Mindos elutseb umbes 500 erinevat linnuliiki, lisaks leidub seal rikkalikult erinevaid taimi, eriti orhideesid. Elanikest on peaaegu kõik pühendanud oma töö turistide teenindamisele, nii on selles suhteliselt väikeses külas pea iga maja küljes silt "Hostel", "Restoran" või "Turismibüroo".

Jõudsime küll kohale päevavalguses, kuid vaatepilt polnud kuigi ilus, sest peakohal olid tumehallid pilved, ning tibutav vihm muutus iga hetkega tugevamaks. Esimesena hakkasime otsima vabade kohtadega hostelit, mille me mulle üllatuseks leidsime juba viie minuti jooksul. Olin valmis, et suur osa Ecuadorist on siia kohale tulnud, sest lisaks sellele, et olid pühad, on Mindo Ecuadoris üleüldiselt on üks turistide lemmikkohti.

Hostelis ja selle ümbruses tuligi suurem osa ülejäänud õhtust veeta, sest juhtus midagi, mis mõned kuud tagasi oli Quitos igapäevane - kadus elekter, ja terve mäesopis paiknev küla oma tuledes säravate restoranidega oli kottpimedal hilisõhtul justkui musta auku kukkunud. Viibisime vahetult enne elektrikatkestust ühes söögikohas ja olime söögid tellinud. Ettekandja pidi lambid küünaldega asendama. Väga romantiline :)Ümberringi müristas kõu, ja elekter kadus pärast kõige kõvemat kärgatust. Uskusin, et kohalikud elektrisüsteemid on pikemaks ajaks puruks löödud, kuid ettekandja lohutas, et juba viimased kaks päeva on sellisel kellaajal küla pime, ja hiljemalt tunni pärast saabub taas valgus.
Istusime hostelis ja olime elektri tagasituleku osas skeptilised - ilmselt seetõttu, et varsti oli juba poolteist tundi järjest pime. Kõige lootusetumal hetkel valgus siiski saabus, ja juba kümme minutit hiljem suundusime muusikarütmide suunas külakeskusesse. Kohalik ööklubi, kuhu sisenesime, tekitas midagi ääremaa tunde sarnast, sest kohalolijad tundusid olevat vaid külanoored. Terve Quito oli küll igasse Ecuadori nurka laiali pidutsema sõitnud, ometi oli kuulus Mindo antud hetkel nõnda vähepopulaarne. Ehk ongi tegu vaid loodushuviliste väljasõidukohaga, ja mitte peokohaga? Üldkokkuvõttes oli see positiivne, sest minu jaoks oli tantsupõrandal oli piisavalt ruumi, et salsakoolist meeldejäänud kohmakaid samme proovida. Pidin endale tunnistama, et õppida on veel palju...