Aastavahetus

Nagu traditsiooniliselt, alustan lugusid lausega „tere üle pika aja“. Uut aastat on juba ilmselgelt kohatu soovida, aga sellegipoolest olen neid soove teie jaoks südames kandnud. Mul on kirjutamise osas väike motivatsioonikriis – väga tahaks jutte piltidega illustreerida, aga fotoaparaati pole käepärast. See ei tähenda, et mul seda pole – on-on, juba mitu-mitu kuud, aga…tuju läheb pahaks, kui sellele mõtlen, parem ei räägi. Märgin vaid niipalju, et sügisest saadik on mulle kuuluv aparaat seigelnud mööda Ameerika avarusi, praegusel hetkel peaks ta olema New-Mexicos, kindlates kätes muidugi, ja saabub Ecuadori 99%-lise tõenäosusega kahe-kolme nädala jooksul. Täpsemalt ei viitsi kommenteerida.

Et uue aasta vastuvõtt Ecuadoris oli piisavalt suur sündmus minu jaoks, siis panen selle „parem hilja kui mitte kunagi“ siia kirja.

Aasta eest poleks osanud unistadagi, et mul õnnestub juba nii varsti veeta aastavahetus palmi all ja veel nahk ka ära põletada. Need on vaid mõned detailid, mis detsembri lõpus märkimist väärivad, täpsemini küll need, mis mulle antud päevade juures meelde on jäänud.

Uue aasta plaani pani minu jaoks paika minu vend. Üllatus-üllatus, aga sellised on siinmail kombed. Kuna ma elan perekonnas, siis võetakse mind kui perekonna liiget, peremees-perenaine kutsuvad mind „pojaks“ ja nende „pärispojale“ olen ma „vend“. Ilmselt on neil ka õigus.

Minu vend Omar, niisiis, tegi teatavaks, et seekordne jõulukink saabub aastavahetusel, ja selleks on maja ranna ääres viieks päevaks. Uue aasta vastuvõtt niisiis koos Omari perekonnaga. Koht, kuhu pidime minema – Mumbiche - oli Esmeraldase provints, mis asus kolumbia piiri lähedal. Sarnaselt enamike piiriäärsete aladega, oli tegemist suhteliselt kriminogeense paigaga. Regiooni keskus Esmeraldas, on konkurentsitult Ecuadori kõrgeima kuritegevusega linn. Lisaks kuritegevusele tuntakse Esmeraldast ka mustanahaliste kõrgeima kontsentratsiooni poolest.

Esmeraldasesse me ei jõudnudki, aga ilmselt midagi olulist ei kaotanud, sest ma pole kuulnud, et keegi oleks sellest paigast midagi head rääkinud. Välja arvatud üks mustanahaline naine bussijaamas, tõesti esimene inimene, kes ütles, et Esmeraldas on „muy lindo“ ehk väga armas, ja kirjeldas, et seal on palmid jne. Kahtlemata on see tõsi, ja eks kõige halvemaski kohas on võimalik leida ilusaid killukesi. Lõppude lõpuks peavad ju igal kohal olema ka oma patrioodid.

Minu teekond, nagu eelmisest lõigustki aru saada, algas bussisõiduga. Omari auto peale ei mahtunud, sest see täideti naise ja lastega. Reis Quitost kestis öö läbi. Quito oli äraminekuõhtul suhteliselt jahe. Jäin bussis suhteliselt ruttu magama, ja see oli minu jaoks üllatuseks, sest ma pole enda mäletamist mööda üheski kaugsõidubussis üle poole tunni und saanud. Vähemalt üks hea asi on Esmeraldase juures siiski olemas - bussifirma, mille ülimugavates bussides on võimalik tukkuda. Väljusin Atacame-nimelises linnas hommikul kell 6. Plaan oli vaadata seal veidi ringi ja mõne tunni pärast minna Mumbiche-sse suundiva bussi peale. Omar pidi sihtkohta saabuma pärastlõuna paiku.

Jahedast Quitost polnud Atacames jälgegi, sest tegemist oli rannikutsooniga (Costa, nagu seda siin kutsutakse), kus temperatuur tõuseb päeval üle 30 kraadi. Kiirkorras koorisin seljast nii palju riideid, kui ma häbelikkust maha surudes suutsin. Tegemist oli väikese kuurortlinnaga, mille tänavad hakkasid vaatamata varasele kellaajale tasahaaval kihama: ümberringi sebisid tänavakaubitsejad ja taksojuhid. Esimesed neist ladusid parasjagu välja ratastega pool-käru meenutavatele lettidele kõikvõimalikke produkte, alates jookidest ja puuviljadest lõpetades särkide ja eheteni. Taksojuhid, või täpsemini taksod, olid minu jaoks midagi väga teistsugust võrreldes sellega, mida ma olin harjunud nägema. Nad olid kombineeritud abimootoriga jalgrattast ja vankrist, ja tulemuseks oli kolmerattaline monstrum, mille tagumine osa koosnes rattaraamist; eespoolse kahvli otsa oli kinnitatud umbes 2 ruutmeetri suurune lame hobusevankrit meenutav alus, millesse oli sisse ehitatud pingid. Praktiline ja ökonoomne, mis muud.

Mind vaadati igast tänava nurgast suurte silmadega. Linn on küll turismimeka, kuid turistideks olid eelkõige Ecuadori või Ladina-Ameerika asukad, mistõttu valged inimene polnud siin igapäevane nähtus. Linn on Esmeraldase provintsi mõistes suhteliselt turvaline, kuid sellest ei tohiks ennast liiga lõdvaks lasta, sest Ecuadori piires on ta siiski üks ohtlikumaid. Sain vaevu mõned minutid jalutada, kui vastu tuli must poiss – mustaks tegi ta nii nahk kui ka kõik see, mis tal naha peal oli. Lisaks andis tema käitumine aimu sellest, et ta oli ka hingelt must, sest ta hüppas mulle pooleldi teele ette ja hüüdis midagi sellist, et onu, anna mulle midagi sellest, mis sul kaasas on. Oleks ta viis kuni kümme aastat vanem olnud, oleks ta ehk ihaldanud „midagi“ asemel kõike, ja ilmselt oleks ta kõik mulle kuuluva vähegi väärtusliku kraami endale kerge vaevaga ilma küsimatagi kätte saanud.

Siinkohal lõpetan nurisemise, sest tegelikult on Atacame üks sellistest kohtadest, kuhu mul on kindel plaan tagasi minna. Õigupoolest pole ei arhitektuuri ega looduse poolest tegu mingi pärliga, seesuguseid kohti on terve vaikse ookeani rannik täis. Siiski tunnen ma mingit kirjeldamatut tõmmet selle rannaäärse koha vastu, mis minule tekitas oma promenaadiga õhkõrna seose Miami Beach`iga. Ehk on asi selles, et Miami ongi üks väheseid kuurordeid, kus ma olen käinud, sest üldiselt ei ole kuurordid minu lemmikkohad. Atacamegi puhul ei huvita mind niivõrd rand ja sinna juurdekuuluv, vaid eelkõige kurikuulus ööelu, mis mul sel korral nägemata jäi. Ei kujutagi ette, kas see hästi lõppeb, kui ma ükskord sellesse sukeldun, sest lood, mida ma öise Atacame kohta kuulnud olen (kus üks osa neist on nuga või midagi veel hullemat), võtaksid paljudel kananaha ihule, kuid minu uudishimu on kahjuks või õnneks üle kõikidest muudest tunnetest. Mind on lohutanu ka Lonely Planet, mis kirjeldab, et midagi väga hullu juhtuda ei saa, kui öösel kaugele randa ei jalutata.

Õhtune päikeseloojang, mis juhatab sisse peatselt kihamalööva ööelu; vähemalt kilomeetripikkune rannajoon, mida ühelt poolt täidavad rannaliival sammastel seisvate rookatustega tantsupõrandad; teiselt poolt aga tulesid ööklubisid täistikitud tänav. Igast nurgast kostab erinev muusika – kuuleb nii Ladina-Ameerika rütme kui Lääne hitte kõikidest aastakümnetest. Kui ma taolise Atacame-pildi endale aeg-ajalt elavalt silme ette manan, on mul tunne, et vaid mina puudun sealt…

Teekond Atacamest Mumbichuasse kestis ligi kaks tundi. Tegemist oli kauge, väikese ja suhteliselt turvalise kohaga. Kõik elanikud paistsid tegelevat turistide teenindamisega. Ülipopulaarne paik surfarite hulgas. Üle poole hoonetest tundusid olevat hotellid-hostelid, mis olid ehitatud soojale kliimale kohaselt – paljud majad peaaegu paistsid läbi. Kingitud hobuse suhu loomulikult ei vaadata, kuid järgnevad 5 päeva-ööd kujunesid oluliselt teistsuguseks võrreldes minu kujutlustega. Ootasin ülisuurt uue aasta showd rahvamasside keskel, aga Mumbichua osutus rahulikuks perekondade väljasõidu paigaks, kus päeval olid küll rannad rahvast täis, kuid pimeda saabudes sõitsid külastajad autodega minema, või veetsid õhtupoolikut rahulikult hotellitubades.

Üks esimesi üllatusi Mumbichuasse saabudes tuli mul pärast seda, kui võtsin särgi maha, ja hakkasin päikesekreemi peale panema. Nimelt hetkest, kui ma kreemi kotist otsisin, kuni hetkeni, mil korgi pealt ära keerasin ja kreemi pigistasin, oli päike juba jõudnud mind porgandiks muuta. Kui Omar nägi minu kaitsefaktorit 25, tegi ta suured silmad, sest siin peab minimaalseks tasemeks olema 30. Eesti apteeker ütles, et 25 on juba väga tugev. Aga kõik on suhteline, tugev ei aita, kui vastujõud on väga tugev.

Huvitav oli päikesepõletuse juures veel see, et tavaliselt on keha valus kuni paar päeva, aga mul ei olnud neljanda päeva järel ka veel enesetunne oluliselt parem. Ja seda kõike selle tõttu, et ma umbes 5 minutit olin päikese all olnud. Särgi mahavõtmisest ja päevitamisest ei saanud nendel päevadel niisiis unistadagi. Ei aidanud ka see, kui hotelliomanik tõi küla pealt sõbra käest pika rohelise natuke kurki meenutava taime, millega ma tema antud juhtnööride järgi pidin põlenud kohad enne magamaminekut sisse määrima. Põletus pidavat küll tema sõnade järgi kaduma nagu nõiaväel, aga nii ilus see ei olnud.

Esimest korda siinoldud aja jooksul nägin liiklusõnnetust. Sellessamas väikeses külas, kus seda oleks kõige vähem osanud oodata. Autos olime Omar ja mina. Omar hakkas ühe poe eest liikuma ja tänavale keerama (päris tänavaks oli seda külarada küll palju nimetada). Tema ees seisis auto, mis liikus, ja äkki pidurdas. Omari äsja liikuma hakanud auto sõitis pidurdanud autole otsejoones külje pealt sisse, muutes tolle juhipoolse ukse sekundi jooksul supitaldrikuks. Peaaegu alati stoilise rahuga ja väljapeetud olekuga Omaris lõi minu nähes esimest korda välja Ladina-Ameerika kuum veri. Käed liikusid nagu veskitiivad, ja suu liikus umbes sama intensiivselt nagu lõvil, kuid kordades kiiremini. Liikluseeskirja paragrahve tsiteerides seletas ta, et kolm sekundit peab pööramist ootav auto ootama, ja selle järel võib hakata liikuma, ning risti liikuv auto ei tohi sellel hetkel pidurdada. Lömmis uksega auto juht maksku niisiis Omarile auto esiraua kriimustuse kulud. Kuna too juht ei tahtnud taolist lahenduskäiku ja enda süüdiolekut tunnistada, ilmus varsti kohale ATV-ga mustanahaline politseinik. Seadusesilma kohalolek ei muutnud aga oluliset vestluse käiku ega sisu, sest politseinik oli justkui talveunest ülesaetud karu: istus valetpidi sõiduriista sadula seljas, kiigutas jalgu, pilk suunatud oma varvaste poole, pomises ta pöidlaid keerutades, et siin ei ole lahendust-siin ei ole lahendust. Omar jätkas, paragrahvide tsiteerimist, vahepeal viibates käega internetikohviku poole, et lähme loeme koos seadust, ja vahepeal müksas politseinikku: näe, kinnitage, politseinikuhärra, et see ju on nii, nagu ma räägin. Politseinik ei suutnud varsti muud kosta, kui et „kas me juba lõpetama ka hakkame, vaadake milline päike väljas on! Mis teil viga, te olete heledad, aga mina olen must, ma tõmban päikest rohkem ligi“. Selles osas oli tal kahtlemata õigus, ja seda mõtet kuulsime tema suust vähemalt kolm korda. Mõlgitud uksega auto juht ei leidnud varsti enam liikluseeskirja ridadest argumente, ja ta hakkas rõhuma sellele, et auto parandamise kulusid võiks ikkagi jagada, sest tema peab ukse parandamise eest rohkem maksma. Mida aeg edasi, seda rahulikumaks osapooled muutusid, sest mis viha ikka pidada saab, kui on ennast tühjaks räägitud ja kõik hinge pealt ära öeldud. Lõppude lõpuks on konflikt alati kahepoolne, mõlemad käitusid veidi ettevaatamatult, või vähemalt tahtlikult keegi midagi ei olnud teinud. Nii laheneski olukord selliselt, et Omar, kes oli ühest küljest juba tüdinenud sellest vahejuhtumist, teisalt saades aru, et teine mees peab autoukse vahetamise eest oluliselt rohkem taskut tühjendama, ulatas talle 20 dollarit. Kokkulepe oli saavutatud, suruti sõralikult kätt, ja vähemalt meie seltskonnas vahejuhtumist edaspidi enam juttu ei tulnud. Pärast antud vahejuhtumit pole ma kordagi Ecuadoris liiklusõnnetust näinud. Räägitagu Ladina-Ameerika liikluse kohta mida tahes, aga minul on siinveedetud poole aasta jooksul kujunenud arusaam, et siin pole hullu midagi. Euroopa-sarnaseid reegleid siin küll pole, või vähemalt ei peeta paljusid neid oluliseks, kuid autojuhid orienteeruvad rohkem tunde järgi, ja minu arvates see toimib. Erinevalt näiteks Eestist ei tule siin autojuhile kunagi üllatuseks, kui talle keegi ootamatult teele ette ilmub, olgu selleks teine auto või jalakäija. Nii on autojuhid harjunud ka vastavates olukordades reageerima, aga Eestis ei oska autojuht ootamatu takistusega esmapilgul midagi peale hakata peale vihastamise. Vahest on riskifaktor siin veidi kõrgem öösiti, kuna paljud autojuhid võtavad enne rooliminekut napsu.

JÄRGNEB...